Arhiiv

Kes on ristiinimene? (nr 425/ 31.1.2020)

Kas mõiste ristiinimene tähistab inimese ristitud olemist, usklikkust, kuulumist kirikusse või isikuomadusi? Eesti õigekeelsussõnaraamat seletab lühidalt, et ristiinimene on korralik inimene. Mida võiksime mõista nõnda, et see on inimene, kes räägib, käitub ja tegutseb teisi inimesi arvestades. Ehk teisisõnu, ristiinimene on inimene, kes järgib teadlikult või teadmata Jeesuse sõnu vastuses variseri küsimusele, milline käsk on ülim.

20. ja 21. jaanuaril toimus Nelijärvel Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulike konverents pealkirjaga „Ristiinimene”. Konverentsi avajumalateenistusel Aegviidu kirikus küsis Kadrina koguduse õpetaja Meelis-Lauri Erikson: kas ristiinimene on inimene ristiga? „Ristimärk tehakse inimesele ristimistalitusel, mida väidetavalt näevad igasugu selgeltnägijad; kõigile teistele on see nähtamatu. Kuid see võib saada elu jooksul nähtavaks paljudele. Ristiinimesele endale ka. Veel on väljend: risti kandma kannatuse ja teenimise tähenduses. Mõeldud on muidugi Jeesust, kes kandis oma risti Kolgatale, kuid ka Issanda ütlust inimesele: Võta oma rist ja käi minu järel! Ja inimene ütleb – Jah! Sellest saan ma aru. Inimene võib ju öelda ka: Mina olen vaba inimene, ma ei teeni kedagi! See on illusioon. Midagi, kedagi teenitakse ikka. Heaoluühiskonna saabudes näib see illusioon süvenevat. Kuid Jeesus pole ju tulnud meile tooma kerget ja hõlpsat elu, vaid uut elu, ja see on hoopis midagi muud. Kuni meil veel leidub riste, mida kanda, seni on kõik hästi. Me ei ole oma ristiga üksi ja me ei ole paigal.”

Kultuuriloo haridusega Agu Karelsohn kirjutab artiklis „Reformatsioon Ungaris”: „Kesk-Euroopa riigina ja märkimisväärselt arvuka saksakeelse (linna)elanikkonnaga oli Ungari tihedalt seotud saksakeelse kultuuriruumiga. … Siin on paslik osutada asjaolule, mis näitab ilmekalt Ungari toonast tihedat seotust saksakeelse asustus- ja kultuuriruumiga – nimelt loeti reformatsiooniliikumise initsieerinud Martin Lutheri 95 teesi Ungaris avalikult ette juba 1518. aastal … Nii näeme, et Wittenbergist levima hakanud protestantismi ideed jõudsid õige pea Ungarisse, kus esmalt levisid uue õpetuse sõnumid saksa keelt rääkivate linlaste (bürgerite), st kirjaoskajatest käsitööliste, kaupmeeste ja kaevandusinseneride kogukondades.”

Avaldame Tartu ülikooli usuteaduskonna emeriitdotsendi Peeter Roosimaa vaimulike konverentsil peetud ettekande „Piibel ja misjon”. Roosimaa sõnul: „Algkristlus elas pingeväljas nii juutlike kui ka paganlike tavade ja arusaamadega. Kristluse levik paganate hulka tõi olulisi muudatusi ka senisesse usuelukorraldusse. Kristliku koguduse otsustavaks tunnuseks oli Jeesuse tunnistamine Kristuseks. Esimeste kristlaste kõige lähem osadusring kujunes kodudes. Seal palvetati, tänati Jumalat, räägiti pärimusi Kristusest, süveneti õpetusküsimustesse. Koguduse söömaajad tegi eriliseks olemuslikult kristliku esiletoomine: Jeesuse surma ja uue lepingu sõlmimise ühine mälestamine. Sünagoogijumalateenistustest osavõtt pakkus võimalust pühakirja kuulamiseks, samuti oli sünagoog üheks oluliseks misjoneerimise kohaks. Terve koguduse tunnuseks oli Kristuse kesksus ja tegevuse mitmekesisus.”

Foto: Kerstin Kask

Head lugemist! 


Tänases numbris:

Agu Karelsohn, Reformatsioon Ungaris. Lühiülevaade, 1. osa.

Peeter Roosimaa, Piibel ja misjon.

Meelis-Lauri Erikson, Kaks päeva Jeesusega. Jutlus EELK vaimulike konverentsil 2020.


Vaata ka, kuidas viidata Kirikus & Teoloogias avaldatud kirjutistele.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!

Vaata ka uuendatud 2011.–2019. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

English