Esiletõstetud lood

Kaks päeva Jeesusega. Jutlus Vaimulike konverentsil 2020

„Kui siis samaarlased tulid tema juurde, palusid nad teda jääda nende juurde. Ja Jeesus viibis seal kaks päeva. Ja Jeesuse enda sõnade tõttu hakkas temasse uskuma veel palju enam inimesi. Aga naisele nad ütlesid: „Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja.” (Jh 4:40–42)

Armsad sõbrad!

Noore vaimulikuna käisin paaril konverentsil. Seejärel ei käinud mitu aastat. Miks nii? Asi oli selles, et alguses paistsid mulle seal kõik nii targad, et ma justkui ei sobinud sinna. Pärastpoole tundus mulle, et ma ise olen kõige targem, tean kõike paremini ja mul ei ole sinna asja.

Pean ennast paadunud oikumeenikuks. Leian, et tobedamaid asju, mida me, kristlased, saame teha, on loopida üksteisele süüdistusi. Loomulikult leiame selleks kuhjaga põhjusi. Kui hästi otsida. Ja seda me oskame. Aga nagu teada, igasuguse kriitikaga käib salakaubana kaasas veel muudki. Seal on eneseuhkust, enese paremaks pidamist teise arvelt targema ja „pühama“ positsioonilt. Üsna närune pilt, kui seda valguse käes vaadata. Nagu ikka. Kergesti võib kaduda alandlikkus, ilma milleta aga kirikus töötada ei saa. Alandlikkus, millel pole midagi tegemist alandusega. Alandlikkus peaks aga olema esimene hoiak, ole sa siis kiriku kellamees, pühapäevakooli õpetaja, orelimeister või vaimulik. Seega, tobedamaid asju on omavahel tülitsemine: see kahjustab meie vaadet Kristusele ja rikub maailma vaadet meile endile. Samas raiskab jõudu, juhib kõrvale peamiselt. Seepärast on ikka hea, kui aeg-ajalt korraldatakse alianss-palvepäevi või kristliku ühtsuse palvenädalat. Või vaimulike konverentsi. Muidugi on naiivne loota, et sellised asjad maailmale üldse välja paistavad; see paneb tähele pigem ikka tülisid ja skandaale. See selleks.

Ega minagi nii naiivne pole, et ei mõistaks kogu oikumeenia juures ettetulevaid raskusi. Vaid ideaalis näib kõik ilus, st vaadakem asjadele, mis meid, kristlasi, ühendavad, mitte nendele, mis meid eristavad. Tegelikkus on nagu ikka märksa keerulisem. Vahel on tõesti kriitikaks põhjust. Näib, et just siis, kui kipume raiskama oma jõudu kõrvalistele asjadele ega taha keskenduda peamisele. Kui me vaatame n-ö iseennast ja mitte Kristust. Kui pilk on pidevalt endal, siis see on ummiktee. Siis ei näe enam selgelt Kristust. Ega ka ligimest enda kõrval. Tuletagem meelde, mida ütles ingel jüngritele Kristuse taevaminemisel. Nad seisid, pea kuklas, seepärast pidi ingel nad jälle maa peale tagasi tooma. „Galilea mehed, mis te passite!“ Vahet pole, kas vaatad ennast või vahid taevasse; taevas on kõik juba tehtud, nüüd on inimeste käes kord. Meil on ülesanne maa peal. Just selles ajas ja kohas, mis meile antud.

Mõned head aastad tagasi juhtusin vestlema ühe Läti luterliku kiriku õpetajaga ja muidugi tundsin huvi, kuidas Läti kirik elab. Ta vastas teatud kibedusega, et Läti kirikut huvitab praegu peamiselt kaks asja: seks ja raha! Noh oli neil vist jälle päevakorras naiste ordineerimise küsimus. Ja raha huvitab ju alati! Meil on vist viimasel ajal olnud kõvasti päevakorras suhtumine homoseksuaalsusesse. Jällegi, küllap on vaja ka sellise küsimusega tegeleda, eriti põlatud vähemuse kaitse seisukohalt, kuid küsigem ka, kas see on peamine? On see tõesti kõige tähtsam? Millegipoolest meenutab see laste liivasõda liivakastis, mida ju ka peetakse täie tõsidusega. Nii et palju õnne meile! Kui meil sellised ja muud taolised küsimused üles kerkinud on, siis ilmsesti oleme jõudnud heaoluühiskonda. Seda me oleme ju tahtnud. Kui kirik püsib edasi muutumatuna, nagu ta peaks, siis kust otsast see välja paistab? Ei see meediakünnist ületa! Mõistan hästi neid, kes lausa nüri järjekindlusega peavad oma kogudustes palvetunde või – loomulikult ihuüksi – igapäevast missat. Aga ometi, kui meil sedalaadi küsimused paistavad põhihuviks saavat, siis arvan kuulvat sellesinatse saatanaussi rõõmustamist: „Laske käia! Raisake oma vähest jõudu! Tehke endid narriks nii ja ka naapidi; minge omavahel tülli!“

Inimene igatseb – kasvõi ebateadlikult – pühaduse järele. Tõepoolest, pühadusega kontaktis olek annab meie väikesele elule sisu ja suuna. Mõni, kes on meie kirikust teadlikult välja astunud on öelnud, et siin on tema jaoks liiga vähe pühadust. Kindlasti on seal muidki põhjusi, kuid ikkagi võiks sellest õppust võtta. Aga näib, et meie väikses kirikus esineb igasugust vaimsust. Palett on üsna kirju. Palju sõltub konkreetsest vaimulikust. Kuid kiriku välise ühtsuse pärast ei ole vaja muretseda. Seda kõike on alati olnud, algusest peale. Vastupidi, kirik on elujõuline, kui see mahutab endasse igasugust vaimsust. Ometi on see kirik kuidagi toredasti kodune, ehk ka hubane. See on nagu Tallinna lennujaam, kus kõigest on veel ülevaade olemas, mitte nagu Heathrow, Frankfurt või JFK.

Kes on ristiinimene? Inimene ristiga? Ristimärk tehakse inimesele ristimistalitusel, mida väidetavalt näevad igasugu selgeltnägijad, kõigile teistele on see nähtamatu. Kuid see võib saada elu jooksul nähtavaks paljudele. Ristiinimesele endale ka. Veel on väljend „risti kandma“, kannatuse ja teenimise tähenduses. Mõeldud on muidugi Jeesust, kes kandis oma risti Kolgatale, kuid ka Issanda ütlust inimesele: „Võta oma rist ja käi minu järel!“ Inimene ütleb: „Jah!“ Sellest saan ma aru. Inimene võib ju öelda ka, et tema on vaba ega teeni kedagi. See on illusioon. Midagi, kedagi teenitakse ikka. Heaoluühiskonna saabudes näib see illusioon süvenevat. Kuid Jeesus pole ju tulnud meile tooma kerget ja hõlpsat elu, vaid uut elu ja see on hoopis midagi muud. Kuni meil veel leidub riste, mida kanda, seni on kõik hästi. Me ei ole oma ristiga üksi ja me ei ole paigal. Me palume, et Jeesus viibiks meiega need kaks päeva. Sest me oleme Teda ise kuulnud ja teame, et Tema on tõesti maailma Päästja. Aamen


Jutlus on peetud 2020. aasta EELK vaimulike konverentsil „Ristiinimene“.


Meelis-Lauri Erikson (1970) on EELK Viru praostkonna abipraost ja EELK Kadrina Püha Katariina koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

English