Jaanipäev on möödas. Käes on sügav suvi. Paljudele on see hingamise aeg. Õige oleks nüüd postitada pildike kaunist Eestimaa suvest, põldudest, metsadest, järvedest, päikesest. Aga pildilt ülal paistab välja hoopis midagi muud: just neil päevil õitsev lipumeri Tartu Ülikooli peahoone ees. Sest Tartusse on kogunenud ligi 700 religiooniuurijat kogu maailmast, et arutleda jätkuvuste ja katkestuste üle religioonides.
Tõepoolest, suvi on teadlaste ja õppejõudude jaoks traditsiooniliselt suurte konverentside pidamise aeg. Neil päevil korraldavad Eesti Akadeemiline Usundiloo Selts ning Tartu Ülikooli usuteaduskond ja kultuuriteaduste instituut koostöös Euroopa Religiooniuuringute Assotsiatsiooniga aastakonverentsi. Kiire pilk ainuüksi plenaarloengute teemadele, rääkimata süvenemisest kümnete ettekandesessioonide kavasse ütleb, et maailmas uuritakse religiooni ja religioossust kõige erinevamatest vaatenurkadest.
Alustada võiks kasvõi sellest, et on ju vahe sees, kas uuritakse elavat religioossust ja möödunud aegade oma, esemetesse kätketud religiooni või tekstides peegelduvaid uskumusi, ühe inimese usulisi mõtisklusi või ühiskondlikke muutusi religioossuse vallas, elades ise oma usku läbi või vaadeldes kõike kõrvalt. Kui lisada siia tuhandeid maailma regioone, kus usuline pilt on erinev, saamegi kirju pildi, mis tundub uurimiseks olevat mõõtmatu.
Üks aga on kindel. Niisugune hulk religioonuurijaid, Uus-Meremaast Eestini, Brasiiliast Jaapanini, Lõuna-Aafrika Vabariigist Kanadani ei oleks kokku tulnud, kui inimest tervikuna ei iseloomustaks religioossus või mingigi suhe sellesse. Isegi Eestis, kus tavatsetakse arvata, et meil on vähe usklikke ning kirikus ei käida, on religioossust enam kui küll, kõige erinevamates vormides. Ka need, kes ütlevad, et nad ei usu, peavad ennast usu suhtes piiritlema, peavad teadma, mis see on, mida nad ei usu.
Nii nagu ei lõpeta inimene küsimast suuri küsimusi, filosoofilisi ja usulisi küsimusi, nõnda ei lõppe ka nende küsimuste ja vastuste uurimine. Siin ei peeta pausi, siin pole puhkust. Isegi vastupidi: mida tõsisem on puhkus igapäevatööst, seda tõsisemalt mõeldakse elu üle järele ja küsitakse eksistentsiaalseid küsimusi. Teadlasedki ei puhka, uurimine kestab lõputult edasi. Kui uurimiseks ei ole ka parajasti ühtegi inimest või kogudust võtta, ega leidu ka teksti, mille üle mõtiskleda, siis jääb uurija ikkagi iseendaga alles. Siis uurib uurija iseennast.
Ajakirja Kirik ja Teoloogia toimetus unustas pidada puhkust jaanipäeva ajal, nagu on olnud tavaks varasematel aastatel. Selle asemel puhkab toimetus ajakirja väljaandmisest praegusel nädalal. Aga seda ainult selleks, et osaleda konverentsil ja uurida religioossust, ning avaldada juba järgmisel nädalal uus täisnumber.
(Foto autor: Urmas Nõmmik.)
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
Vaata ka, kuidas viidata Kirikus & Teoloogias avaldatud kirjutistele.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
„Reformatsioon 500“ logoga rubriigist leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik aastatel 2010-2017.
Vaata ka uuendatud 2011.–2018. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
