Pastor Matthias ütleb-kuulutab oma tänases ehk pühapäevases – aga kristlase jaoks on iga päev ülestõusmine – jutluses seda, mida piiskop Atle oma ettekandes EELK vaimulike konverentsil ning doktor Ergo Naab oma tänases arvamuses. Neid kolme kinnitab ja täiendab uudis Dublinist. Igal ühel neist on oma nüanss, lähenemisnurk, aga põhiline kuulutussisu on sama – Kristuse ülestõusmise kuulutamine. Seda aga teeb Vaim meis ja meie kaudu. Just meis, mitte minus, nii nagu rõhutab tänane ja igavene jutlus: „Kui tahta kristlikku usku spordi võtmes vaadata /-/, on niisiis tegu meeskonnaspordiga. „Meie” – need oleme meie, kristlased! Mitte üks superkristlane ei saada kõike seda korda, vaid see „meie” oleme me kõik üheskoos Kristuse ihuna.” Ja lõpetab: „On hea, et see ei sõltu kunagi üksnes minust, vaid et meie oleme kutsutud teenima ja et Jumala Vaim tegutseb meie sees. „Kui surijad – ja ennäe, me elame!” Aamen.”
Selles on koos ülestõusmiskuulutus, elu võit surma üle. Selles on koos ligimese teenimine ehk Jumala ning inimese armastamine ehk diakoonia, mis on rahulikult loomulik kristlik elu. Selles on koos Pühakirja tõlkimine, ja Sõna kuulutusest saab alguse usk, usus aga toimub pääsemine. See on misjon, Kristuse kuulutamine, Taevase Isa nähtavaks tegemine – ma näen Sind. Rõõmusõnumi kuulutamine – Ma Olen siin, et olla nähtav. Kes ei tahaks meist olla Jumalanägija Mooses? Superkangelane? Ka selles on veel üks jumalik paradoks – kui tahad, ei saa. Kui minetad, saad, ja veel sedagi, mida ei arvanud üldse olemas olevadki. Jumala.
Piiskop Atle Sommerfeldt toob tänases artiklis esile luterliku diakoonia sisu. See ei erine diakooniast ehk armastusest. Luterlik armastus ei erine armastusest. Lihtsalt, armastus on asetatud luterlikku konteksti. Ja seda oskab ta teha oivaliselt. Ta alustab lihtsa tõdemusega, et elu on suhted, et armastus on suhted siin, nüüd ja praegu. Inimese pääsemine on tema ligimeses. See on jumalateenistus pärast jumalateenistust – liturgia (koostöö) pärast liturgiat ehk „liturgia korraldamine ja teostamine väljaspool kirikut”. Ja mitte ainult väljaspool kirikuhoonet, vaid just, väljaspool kirikut. Kristuse kirik on igavesti misjoneeriv ja palverännakul olev võitlev ning kannatav kogukond, Jumala perekond!
Et misjonikäsku tulemuslikult ning tarmukalt toimetada, selleks on vaja, et misjonär oskaks väga hästi kohalikku keelt, mõtlemisviisi, eluviisi/stiili, kultuuri, ajalugu, endeemilisi haigusi, geograafiat, kirjandust, hirme, rõõme. Peab olema üks kohalikuga, vastasel juhul misjonär rõõmusõnumi asemel pakub kohalikele mürki, joodab ja söödab seda neile sisse. Seda teemat puudutab Kirik & Teoloogia kolleegiumi liige Ergo Naab oma arvamusloos. „Kas poleks see omanäoline, kui mõni selline kohaliku inimese tõlge saaks erilise staatuse või mõnesuguse kasutuse samas kohalikus kirikus ja liturgias?” Siin ei pea ju tingimata silmas pidama mingit kihelkonda, vaid lausa rahvusgruppi, nt eestlased. Tõlge pole ju mitte kunagi lihtsalt tõlge. Alati kaotsilaskev või juurdelisav tõlgendus.
Head lugejad, lugedes mõistke, nähes nähke, kuuldes kuulge, ja te pääsete.
Ilusat lugemist, head kulgemist paastu-kannatusajast ülestõusmisse, surmast ellu.
Tänases Kirik & Teoloogia numbris:
Atle Sommerfeldt, Diakoonia – teenimine tõrjutute keskel ja ühes tõrjututega.
Ergo Naab, Piibli tõlkimisest ja tõlkedünaamikast.
Matthias Burghardt, Jumalariik kasvab meie kaudu. Jutlus Invocavit pühapäevaks (2 Kr 6:1–10).
Dublini programm „Viis tähist uskudevahelises mõistmises“.
Kirik & Teoloogia ootab lugejate annetusi.
Vaata ka, kuidas viidata Kirikus & Teoloogias avaldatud kirjutistele.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
„Reformatsioon 500“ logoga rubriigist leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.
Vaata ka 2011.–2017. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama!
