ISSN 2228-1975
Search

Vägi Kristuse nimes (Js 43:1, Jh 14:14)

„Ära karda, sest ma olen sind lunastanud,
ma olen sind nimepidi kutsunud,
sa oled minu päralt!“ (Js 43:1)

„Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda.“ (Jh 14:14)

Te mäletate loomislugu, kus Jumal andis Aadamale ülesande anda igale loomale ja linnule nimi ning selle läbi valitseda neid. Isegi naine sai oma nime Aadama käest. Pea kõik Piiblis nimetatud olulisemad tegelased on saanud oma nime seoses Jumalaga, alustades algusest – Aabraham ’ülev’, ’suursugune’; Eelija ’minu Jumal (vägi) on JHVH’; Joosua ’JHVH on väljaaitaja (pääste)’; Jeremija ’JHVH on kõrge’; Siimeon ’(Jumal) on võtnud palvet kuulda’; Johannes ’kellele Jumal on armuline olnud’. Või võtame maailmakuulsa helilooja Mozarti. Tema ristinimi on Joannes Chrysostomus Wolfgangus Theophilus Mozart. Tema isa kutsus teda Joannes Chrisostomuseks, Wolfgangiks, Gottliebiks.

Nimed Joannes ja Chrysostomus anti traditsiooniliselt pühaku järgi, kelle mälestuspäeval laps sündis. Theophilus (kreeka keeles) ehk Gottlieb (saksa keeles) tähendab ‘Jumala armastaja’ või ‘Jumala armastatud’. Amadeus, mida Mozartiga kõige rohkem seostatakse, tähendab sama ladina keeles. Kõige olulisemad nimed on olnud ja on seotud Jumalaga. Nimes on vägi!

Kui Jumal rääkis Moosesega tuleleegis keset kibuvitsapõõsast, küsis Mooses: „Mis su nimi on?“ Ja Jumal vastas: „Ma olen see, kes ma olen!“ – siit oleme saanud Jumala nime JHVH, mis tähendab veel ’püsiv’, ’muutumatu’, ’eluandja’, ’looja’. Nimi Jeesus tähendab ’Issand on abi, Issand päästab’. Ühtegi teist nime ei ole meile päästeks antud.

Inimene on ikka tahtnud endale nime teha, selles mõttes, et kuulsaks saada. Ta kaldub otsima tunnustust ja kiitust iseendale. Sellest tulenevad arvukad enesetõestamise ja eneseõigustamise katsed. Paljude inimeste elu eesmärk, ka tänapäeval, on, et neid mäletataks peale surma, et nende nimi jääks püsima. Nii inimese käitumine, tema minevik kui ka tuleviku sihid on loomupäraselt seotud tunnustuse vajadusega. Sellest sõltub ta isiksus.

Inimene on, üldise arvamuse järgi, määratletud tema tegude järgi, seega me mõõdame inimese väärtust tema saavutuste kaudu. Selle nimel tuleb aga kõigil palju pingutada. Pingutus ja edu aitavad inimesel ennast aktsepteerida ja olla omaks võetud kaasinimeste seas. Lisaks on inimest määravaks jõuks tema tahe ja usk, et inimene võib iseend uuendada, kui ta vaid usub iseendasse. See lisab omakorda usku, et inimene suudab luua parema maailma, kus kõik saavad olla õnnelikud. Selle eesmärgi nimel tuleb vaid veel veidi pingutada, kannatada ja oodata. Seniks aga tuleb tegeleda uue inimkonna loomisega, mis nõuab humanistlikke, sotsiaalselt vastutustundlikke seadusi, hea uue inimese kasvatamist. Nende tahtmiste tulemusi oleme me ajaloos palju kohanud, alates Paabeli tornist kuni sotsialistlike ja fašistlike impeeriumideni.

Aga ikka nagu meelitaks see tee, tahaks natukenegi kuulus olla. Mis me siis peame tegema? Oma nime maha salgama? Tegusid mitte tegema? Kristlasele on juhatuseks siin Pauluse sõnad kirjas galaatlastele:Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest (Gl 2:20). Usklik, elades Kristusega, ei ela enam kui tema ise, vaid Kristus on uus „mina“ temas. Usk kinnitab vaid fakti, et otsus inimese mina üle on tehtud Jeesuses Kristuses. Käies koos Jumalaga ja elades osaduses Temaga, unustab kristlane oma mina.

Kristlase elu siin maailmas on kahe suure mõjuri meelevallas: tema olemine samaaegselt õige ja patune ning tema olemine maailma vajaduste, tähenduste ja seletuste võrgustikus. Need võimsad jõud raputavad kristlast iga päev, aga ega ilma raputamiseta usu juured ei arene. Need, kes on tehtud vabaks läbi tõe, usuvad Jumalasse, ja seega nad ei usu enam endasse või ühessegi lubadusse, mis nõuab neil uskuda endasse.

Tõde tuleb kristlasesse iseenesest, elades Jumalat teenivat elu. Kristlase uus elu algab ristimisega. Ristimine oli kristlaste jaoks algkoguduse aegadest peale olulisim rituaal, see tähistas kristlaseks saamist ja kogudusega liitumist. Algkristlased ristisid veega ning samaaegselt Issanda nime nimetamisega pidi ristitav saama pühitsetud ja õigeks tehtud, et ta saaks vastu võtta Püha Vaimu. Apostlite tegude raamatus on kirjutatud ristimise tähendusest: „Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni“ (Ap 2:38).

Kristlastena, Jeesuse Kristuse nimesse ristituina ning seeläbi Temaga üks olles elame nüüd uut elu. See uus elu on olla maailmas uuel kujul, tunda rõõmu ja nautida. Usk on kõige täielikum inimese eneseupitamise välistaja. Usklikud elavad usalduses Jumala vastu ja just see usaldus sisaldabki uue elu nautimist. Aga kas meie, lääne kristlased, koos meie kalduvusega võrdsustada oma eksistents oma tegudega, koos harjumusega mõõta inimese väärtust tema saavutuste järgi, suudame seda taas taibata? Kas me saame üldse alustada kristlaseks saamisega, on meil selleks piisavalt rõõmu? Inimesed, kes ei tunne head meelt eksistentsist, mis on neile antud, ei ole definitsiooni järgi kristlased. Selle asemel, et olla need, kes teevad ja omavad, kas oleme üldse kunagi võimelised saama nendeks, kes on, nendeks, kes on iseenese üle üllatunud? Kas me kunagi taasavastame ennast kui Jumala lapsed?

Jumalateenistus on see paik, kus me leiame, et maailm ei ole tehtud kätega, vaid Tema poolt, ja et me peame hoolitsema selle eest ja hoidma seda. Jumalateenistusel me leiame iseendid kui õigeksmõistetud patuste kogukonda, mille esimene tegu ei ole mingi saavutus, vaid kiitus ja tänu. Seal me leiame endid vabadena oma minevikust. Me käime ringi, puhas rõõm hinges. Need, kes elavad Jumala õiguse all, käituvad vastavalt ka igapäevaelus. Need, kes käivad ringi, puhas rõõm hinges, näevad maailma teisiti, uuest perspektiivist. Aamen.

 

Ülo Liivamägi (1961) on EELK Jüri koguduse diakon ning EELK Usuteaduse Instituudi usuteaduse eriala magistriõppe üliõpilane.

K&T viitamisjuhendit vt siit.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Jutlused ja mõtisklused

Eksimus ja uus elu (Mt 3: 1-2)

1. RESIGNATSIOON JA LOOTUS „Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““ Need sõnad Matteuse evangeeliumi kolmandast peatükist

Read More »
Arvamused

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English