Arhiiv

Teater, inimene ja Jumal (nr 172/ 27.3.2015)

Brueghel Noorem

Brueghel Noorem. 16. sajand. Fragment maalist “Flaami laat”

 

Täna tähistatakse teatripäeva. Sel puhul on eriline heameel avaldada lavastaja ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli juhataja Peeter Raudsepa arvamuslugu Eesti teatri hetkeseisust. Ta kirjutab põhimõttelise ja sügavale haarava mõtiskluse raames sellest, mis ikkagi teater kui nähtus on või olema peaks: “Kui on üks nähtus kunstis, kus tuleb pidevalt küsida, miks ja mille nimel see eksisteerib, siis on selleks nähtuseks teater ning siin-ja-praegu Eestis tuleb neid küsimusi küsida.” Ning sama oluline on Raudsepa jaoks küsimus: miks on „teater kui vaimne ilming“ uppumas „materiaalsesse turvalisusse“? Kirik & Teoloogia lugejale võiks seejuures intrigeerivalt mõjuda viide Jacques Derrida analüüsile, mille kohaselt  „jätkab läänemaine teater kristlik-teoloogilist logotsentristlikku paradigmat, kus jumala sõna (näitekirjaniku tekst) ilmutab ennast esmalt institutsionaalsele piiskopile (repertuaariteatri lavastajale), kes viib selle preestritele (näitlejatele, kunstnikule, helikujundajale), kes viivad selle koguduseni (publikuni).“

Teatripäeva puhul räägib teatrist, teatriaastast ning sellest, kuidas teater inimest ja ühiskonda mõtestab ning kõnetab, teatriteadlane ja ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja Madis Kolk. Teda küsitles toimetuskolleegiumi liige Katri Aaslav-Tepandi.

Paljudes muremõtteid ja arusaamatust tekitavale teemale on pühendatud tänane artikkel, milles orientalist Vladimir Sazonov käsitleb Iraagi näitel „islamismi puhanguid Lähis-Idas“. Ehkki Õhtumaa inimestele on islam olnud pigem tundmatu ja arusaamatu, on iseäranis islamismi ehk islamiäärmusluse levik toonud islami jõuliselt avalikku teadvusesse ning teeb selle ignoreerimise võimatuks. Millises vahekorras aga ikkagi on islamism ja islam? Sazonovi hinnangu ja ettepaneku kohaselt ei ole vägivaldne islamiäärmuslus samastatav islamiga. „Islam, nagu iga teine usk, olgu see kristlus, budism, judaism või zoroastrism, ei õhuta vaenu ega propageeri vägivalda.“ Sazonov lähtub seega eeldusest, et religiooni puhul üldse, ja seetõttu ka mistahes konkreetse religiooni (nt kristluse, budismi vmt) puhul, olevat vaen ja vägivald „religiooni rüvetamine, heade ideede moonutamine ning usu ja jumala ärakasutamine oma huvides“. Ta nendib, et üheks fundamentaalseks, „võib-olla ehk kõige olulisemaks“ aluseks usufanatismile „on alati olnud usk“, kuid siiski „ükski usk pole äärmuslik oma loomult, kõik sõltub ju inimestest“. Ehkki islamiski on fanatismipuhangud tingitud mitmesugustest teguritest, olevat esmajoones tegu haigete usufanaatikutega, kes islamit kuritarvitavad. Põhimõttelisemate hinnangute kõrval kirjeldab ja selgitab Sazonov üksikasjaliselt  Lähis-Idas, eriti Iraagis  toimuvaid sündmusi.

Last but not least. Kirikuaastas on peagi kulmineerumas Kristuse kannatusaeg. Palmipuudepüha jutluse aluseks on üks võimsamaid Uue Testamendi tekste – katkend Jeesuse nn ülempreesterlikust palvest. Selle kaudu avab Kõpu koguduse õpetaja Hedi Vilumaa oma kõnes evangeeliumi ja kristliku usu tuuma.

Head lugemist!

 

Tänases numbris:

Vladimir Sazonov, Islamistlikud puhangud Lähis-Idas: Iraagi masendav näide.

Peeter Raudsepp, Arvamus teatrist. Märts 2015.

Katri Aaslav-Tepandi, Teatripäeva intervjuu Madis Kolgiga.

Hedi Vilumaa, Jutlus palmipuudepühaks (Jh 17:1.6-8).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English