Arvamused

Teatripäeva intervjuu Madis Kolgiga

Madis KolkTeatripäeva puhul avaldame intervjuu teatriteadlase, ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja Madis Kolgiga. 

Katri Aaslav-Tepandi (K. A-T): Rahvusringhäälingu saates „OP! teater“ küsis näitleja Andrus Vaarik kirjanik ja tõlkija Maimu Bergilt ühe lavastuse kohta, kas seda vaatama tasub minna, mille peale vastas Maimu Berg: „Teatrisse tasub alati minna.“ Kuidas Sina vastaksid sarnasele küsimusele?

Madis Kolk (M. K): Oleneb, mida me teatrilt ootame. Teatri roll on sajanditega muutunud. Pärast lavastajateatri sündi umbes sajand tagasi kipume teatrile esitama kõrgkultuurilisi nõudmisi. Samas, pole kindel, kas ta igal hetkel ikka peaks nendele ootustele vastama. Teater on natuke harali identiteediga kunstiliik: lavalt saab lausuda ülimalt sügavmõttelisi kirjanduslikke pärle, kuid samas võib ta toimida ka meelelahutuslikus kontekstis. Sõltuvalt sellest, mida inimene hetkel vajab, oleneb ka tema otsus, kas teatrisse minna või mitte. Ei tahaks, et pettumus tuleneks sellest, et mindi valede ootustega. Intellektuaalil võib vahel teatrist jääda saamata elamus, mis oleks garanteeritud malemängust või Kanti teoste lugemisest, meelelahutus võib aga kiiremini ja odavamalt kätte tulla interneti või televiisori kaudu. Teatrisse tasub minna siis, kui tahame saada kultuurilist puudutust vahetu inimkontakti kaudu. Seda ei saa millegagi asendada, samas võib see mõnikord tunduda liiga pealetükkiv.

K. A-T:  Millised lavastused, näitlejatööd, lavakujundused on sellel teatriaastal enim huvi pakkunud, mida julged soovitada meie lugejatele?

Tundub oluline, et eesti teater on enda jaoks avastanud Ivan Võrõpajevi. Nii tema „Joobnud“ kui ka „„Delhi“ tants“, mille Lembit Peterson Theatrumis lavale tõi, on kaalukad sündmused nii dramaturgilises kui ka lavastuslikus plaanis. Teater ja teoloogia ei haaku just valutult, midagi on teatri olemuses sellist, mis ei lase tal iialgi kiriku funktsioone üle võtta, mis siis, et teatergi on väidetavalt sakraalset päritolu. Samas on vastavasisulised ühendamiskatsed alati rikastavad nii kunstilises kui ka teoloogilises plaanis. Petersoni ja Võrõpajevi koostöö on hea näide selle kohta.

K. A-T: Kas teatriaasta lõikes on esile tõusnud domineerivamaid teemasid, mis on iseloomulikud just möödunud aastale?

M. K: Ei oska öelda. Me ühtpidi tahame küll, et teater kõnetaks inimest ka poliitilistel teemadel, aga samas vaesestaks see teatrit, kui eeldaksime, et ta peaks ühiskonnas toimuvale reageerima sama kiiresti, kui päevakajaline ajakirjandus. Seega need teemad sama kiiresti ka unustama… Las teater tegeleb ikka rahulikult sellega, mis toimub inimpsüühikas siis, kui ühiskonnas käivad murrangud. Ta ei pea neid ise genereerima. Teised kunstiliigid suudavad kiiremini ja tõhusamalt ühiskonda kritiseerida, seevastu ainult teater oskab kogu inimloomuse kokku liita sel eesmärgil, et mõelda, kuidas nüüd ikkagi edasi minna. Kõlagu kutse barrikaadidele või toimugu abielurikkumised, teater suudab nendel toimida teraapiliselt. See, et ta ei võta alati otsesõnaliselt üles teemasid, millest me ajakirjanduse kaudu niigi osa saame, ei ole teatri nõrkus.

K. A-T: Kuidas teater on mõtestanud ja kõnetanud tänast eesti inimest ja ühiskonda, maailmas toimuvat?

M.K: Hiljuti tegi väga võimsa turundussaavutuse NO99 „Savisaar“, suutes olla sama kaalukas ka kunstilises plaanis. Teisalt võib öelda, et suunates kogu energia mõnele ühiskondlikult aktuaalsele isikule või teemale, ei tegele me asjadega, millega ehitame üles oma tulevikku. Selles mõttes tahaks taas meenutada neidsamu eelmainitud Theatrumi Võrõpajevi-tõlgendusi, mille kaudu me ju tõepoolest ei saa ajada otsest päevapoliitikat, küll aga tegelda küsimustega, millega seisame silmitsi praktiliselt igal hommikul peeglisse vaadates ning ka oma päevapoliitilistele väljakutsetele vastu minnes.

 

Madis Kolk (1974), MA teatriteaduses, Teater. Muusika. Kino peatoimetaja, EAÕK  kirjastuse peatoimetaja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli mittekoosseisuline õppejõud, Tartu Ülikooli teatriteaduse doktorant, EAÕK liige.

Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia üliõpilane ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English