Artiklid

Islamistlikud puhangud Lähis-Idas: Iraagi masendav näide

Vladimir SazonovIslam ja islamiäärmuslus – kas on samastatavad või mitte?

Mida tähendab islam? Mis see on? Mis religioon on islam? Mida me selle all mõistame? Kas islam on oma loomult radikaalne või see ei vasta tõele? Mis on islamiäärmuslus? Miks ja kuidas see tekib? Millised on islami ja islamismi seosed? Kas need seosed on üldse olemas, ja kui on olemas, siis kui tihedalt on seotud omavahel islam ja äärmuslus? Miks islamiäärmuslus levib nii edukalt just tänapäeval, 21. saj alguse postmodernses ja high-tech-maailmas? Nii mõnedki meist on esitanud neid küsimusi endale ja teistele.

Alustada tuleks ehk sellest, et väga sageli meie, Õhtumaa inimesed, läänemaailma produktid, ei teagi, ei mõista ja sageli ei tahagi mõista, mis on islam, ei aimagi, millega on tegu, kuna see tundub kauge, orientaalne ja mõnele isegi eksootiline usk. See meid ju eriti ei puuduta, vähemalt aastakümneid ei puudutanud. Paremal juhul on meil hägus ettekujutus islamist ning selle tavadest ja ideedest. Vaevalt et enne 11. septembrit 2001. a kuigi paljud inimesed Läänes islamist üldse mõtlesid, eriti nendes Euroopa maades, kus moslemite arv on seni olnud väike. Meid, eestimaalasi, huvitab eeskätt rohkem idanaaber – müstiline Venemaa –, mis on alati tekitanud meis muret ning mille käitumine on etteaimamatu, sageli hirmutav ning kohati agressiivne. Just NSV Liit ning selle õigluspärane järglane Venemaa on 20. saj ja 21. saj alguses olnud Eestile üks suurimaid ohte. Taoliste ohtude varju jääb islamismi[1] oht, just eriti imporditava islamismi oht. Moslemeid on Eestis vähe ja nad on rahumeelsed; seda kinnitavad ka uuringud: näiteks moslemite turvatunnet Eestist on mingil määral küll uuritud, kuid mitte piisavalt. Antud teemal on käesoleva artikli autori juhendamisel kaitstud 2013. a ühe kadeti töö „Moslemite turvatunne Eestis“ (Riiel 2013). Probleemiks võivad aga osutada hoopis islamismi propageerijad välismaalt, näiteks kusagilt Lähis-Idast. Ja kuigi viimasel ajal on meedias ka Eesti ekspertidelt ilmunud aina rohkem artikleid ja arvamusi islamismi ja Islamiriigi kohta,[2] ning ka teaduslikke uurimistöid, siis sellest ei piisa.

Kuigi viimasel ajal kuuleme islamist kui religioonist just paljuski äärmusluse kontekstis, ei ole meie ettekujutused ja teadmised islamist viimasel aastakümnel eriti paranenud. Islamiäärmuslusest räägitakse aina rohkem, kuna siit ja sealt tulevad teated islamistide terroriaktidest, genotsiidist, kultuuripärandi hävitamisest Lähis-Idas, aga ka Aafrikas, ning isegi Euroopas, aga islamist kui religioonist räägitakse vähe.

Selle aasta jaanuari alguses islamiäärmuslaste korraldatud julm terroriakt satiiriväljaande Charlie Hebdo toimetuse ruumides Pariisis vapustas tervet läänemaailma ja islamismist hakati rääkima veelgi rohkem. Isegi meie valitsus on hakanud sellele rohkem tähelepanu pöörama ning 7. jaanuaril 2015. a ütles peaminister Taavi Rõivas: „Terrorism kujutab tõsist ohtu kogu Euroopa julgeolekule, meie demokraatlike ühiskondade väärtustele ning eurooplaste õigustele ja vabadustele. Meediaväljaandes aset leidnud terroriakt on ebainimlik rünnak sõnavabaduse vastu“ (Rõivas 2015). Antud akt polnud aga mitte ainult kättemaks (kuid ka see), sellega sooviti külvata hirmu Euroopas, mis on islamistide üks taktikavõtetest, et näidata, kui ebaturvaline on elada Pariisis või Londonis ning et islamistid võivad tabada ükskõik millist sihtmärki.

Verejanuline julmus, võikad videod inimeste tapmisest (sh peade äralõikamistest jne), mida meedias levitatakse, on nn Islamiriigi (IS, varem tuntud kui ISIS[3] või ISIL) sõdalaste psühholoogiline relv vastaste mõjutamiseks. Hea eluga hellitatud lääneriikide inimestele mõjub see eriti hirmutavalt. Kui Norrat ja Euroopat vapustasid Anders Behring Breiviki korraldatud julmad tapmised 2011 a, siis Islamiriik on koondanud oma ridadesse tuhandeid Breiviku-laadseid isikuid üle terve maailma. Julmadena, kuid oskuslike manipulaatoritena kasutavad Islamiriigi ideoloogid ja propagandistid sellist taktikat, et hirmutada, halvata inimeste teadvust. Selline julmus on šokeeriv, kuna seda ei osanud keegi 21. saj alguses oodata, ja seetõttu on see ka mõjuv.

Propaganda levitamise eesmärgil rajasid Islamiriigi ideoloogid 2014. a alḤayāt Media Center’i[4], mis toodab propagandat eelkõige Lääne auditooriumi jaoks prantsuse, saksa, vene ja inglise keeles. Kuid taolisi propagandakeskusi on islamistid rajanud teisigi ja ilmselt tulevikus on neid oodata veelgi. Kuigi nn Islamiriik ja selle sõdalased apelleerivad paljuski Muhammadi ning esimeste kaliifide ajastu varakeskaegsetele tavadele ning islami algideele ning ka kunagisele araablaste ja moslemite „kuldajastule“ (Araabia kalifaat jne), kasutavad nad samas sõjanduses modernset relvastust ja taktikat, innovaatilisi meetodeid, nt psühholoogilises ja informatsioonisõjas oma vastaste vastu. IS-i äärmuslased tervitavad tehnoloogilist progressi ning nad on meelsasti nõus kasutama Skype’i, Twitterit, Facebooki jne, eesmärgiga levitada oma ideid ja väravata enda sekka sõdalasi – enamasti on need psüühikahäiretega isikud, sageli ebaküpsed noored või siis paadunud psühhopaadid[5] või lihtsalt seiklushimulised avantüristid, kellel pole enam midagi kaotada. Küünilised islamistid on nõus äritsema kõigega, mis toob sisse raha, sh tapetud inimeste vara ja organitega. Nende eestvedamisel õitseb orjakaubandus, korraldatakse inimrööve jne.

Seoses islamistide aktiviseerumisega Lähis-Idas ja ka lääneriikides, painab Euroopa heaolu nautivaid inimesi hirm: mis saab edasi ja kas enam polegi oma kodus turvaline? Kas islam ja ekstremism on üks ja sama? Aina rohkem painavad ka teised küsimused: miks ja kuidas tekib islamiäärmuslus? Uurija Hadayatullah Hübsch kirjutas pärast 2001. a 11. septembri sündmusi ilmunud raamatus järgnevalt (2001, 15–16):

„Me ei saa oma silmi sulgeda tõsiasja ees, et äsjased rünnakud USA-s viisid ka selleni, et paljud meediakanalid ning suur osa inimestest sildistasid „islamit“ ekstremistliku ja vägivalda toetava ja legitimeeriva usundina. Nii kirjutas briti Daily Telegraph: „Islam on religioon, mis sanktsioneerib mitut liiki vägivalda.“ Ibn Warraq, endine moslemi intellektuaal, kes oli islamist lahti öelnud, võttis prantsuse ajakirjas Marianne kokku: „Loomulikult on olemas mõõdukaid moslemeid; seevastu islam ise ei ole mõõdukas. Islam on totalitaarne ideoloogia. Ja saksa ajakiri Stern selgitas märksõna „püha sõda“ all, et islam õpetavat: „Moslemid peaksid oma religiooni igati ka relvajõul levitama.““

Siiski ei tohi islami ja islamiäärmusluse vahel panna võrdusmärki, nagu seda teeb näiteks ülalmainitud endine moslem Ibn Warraq. Islam, nagu iga teine usk, olgu see kristlus, budism, judaism või zoroastrism, ei õhuta vaenu ega propageeri vägivalda. Islam[6] ei propageeri vägivalda; kuigi see on alistumise religioon, on see just eelkõige enese alistamine jumalale. Nii tähendabki sõna „islam“ (araabia keeles islām) alistumist jumala ehk Allahi tahtele (Уинтл 2008, v). See moslemite jaoks ülioluline sõna on tekkinud araabiakeelsest sõnast aslama „end allutama“. David Waines kirjutab, et „islam tähendab „püüdlemist Ainujumala õpetuse suunas, selle aktiivset äratundmist ja allumist. Need, kes seda praktiseerivad, on moslemid (õpetlased ja tavalised usklikud), kellest moodustubki kogukond““ (Waines 2003, 15).

Karen Armstrongi sõnul moslem on mees või naine, kes on „täielikult alistunud Allahile ja tema nõudele, et inimesed peavad kohtlema üksteist õiglaselt, võrdväärselt ja kaastundega. See oli hoiak, mida väljendati rituaalses palves (salat), lamavas asendis, mida moslemid pidid kolm korda päevas sooritama“ (Armstrong 2003, 40). Äärmuslased ehk islamistid, olgu need Al-Qaedast, IS-st (ISIS), Moslemi Vennaskonnast või Jabhat al-Nusrast vms, rikuvad sageli jämedalt islami peamiseid põhimõtteid ja reegleid ning kasutavad islamit ja Koraani oma vägivaldsete tegude õigustamiseks.

Kui kristlus on tänapäeva Lääne-Euroopa kultuuriruumis pigem taandumas ning mitmed kirikud Hollandis, Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal ning isegi Hispaanias aina tühjenevad, siis islamis toimuvad pigem vastupidised protsessid. Moslemite arv on viimastel aastatel maailmas oluliselt suurenenud. Tihtipeale on islam rahumeelne ja eelistab rahumeelset teed, kuid mitte alati. On olemas ka mitmeid äärmuslikke liikumisi, fundamentalistlikke sekte, erinevaid islamistilikke ja terroristlikke, ekstremistlikke[7] organisatsioone, nagu näiteks Al-Qaeda, Moslemi Vennaskond, IS (varem ISIS või ISIL). IS või ISIS on viimasel ajal osutunud üpris võidukaks Iraagis, kuid tegutseb ka Süüria pinnal.

Islam on umbkaudu 1,7–1,8 miljardi inimese usk, mis on tervet inimkonda üsna tugevasti mõjutanud ning tulevikus võib see mõju veelgi kasvada. Arvatakse, et 2030. a-ks moodustab moslemite arv tervest inimkonnast rohkem kui 26%. Mõnes mõttes võib rääkida isegi islami võidukäigust, mis enamasti on seni olnud rahumeelne, kuigi mitte alati ja igal pool. Samas tuleb kohe mainida, et islam kui religioon pole nii ühtne, kui arvatakse – seal on olnud ja on nüüdki mõnikord üsna teravaid lahkarvamusi ning lausa konflikte. Viimasel ajal – 21. saj alguses – on neid esinenud Lähis-Idas ja mujalgi. Siinkohal võib näitena tuua Süürias, Palestiinas, Iraagis ja Afganistanis toimuvaid usulisi konflikte, lausa sõjalisi kokkupõrkeid ja pikemaid verisemaid ususõja maiguga kodusõdu – näiteks hetkel Süürias[8] ja Iraagis toimuvaid lahinguid.

Nagu on näha, tõstavad Lähis-Idas, Kesk-Aasias ja Aafrikas viimasel ajal aina rohkem pead väga ohtlikud ja äärmuslikud jõud – islamistlikud usufanaatikud[9], nagu näiteks edukaks osutunud salafistid[10] Iraagis ja Süürias, kes on kuulutanud välja kalifaadi.[11]

Nüüd ohustab islamistliku kalifaadi teke Iraaki ja Süüriat ja ka Lähis-Ida laiemalt. Äärmusluse metastaasid ja retsidiivid on tekkimas lisaks peakoldele – Süüriale ja Iraagile – ka mujal, sest Islamiriik sarnaselt Al-Qaedale saadab oma saadikuid erinevatesse riikidesse ning üritab ennast ka seal sisse seada. On teateid nende tegevusest nt Liibüas, kus nad hukkasid hiljuti egiptuse kristlasi, aga nad tegutsevad ka Afganistanis ja mujalgi Lähis- ja Kesk-Idas ning Põhja-Aafrikas.

Süürias ja Iraagis toimuvat jõhkrat genotsiidi (sh kristlaste ja jeziitide vastu) ja ususallimatust ning vaenu külvavad islamistid ehk IS-i esindajad on tegelikkuses paljuski väga küünilised pragmaatikud, mitte eeskätt ainult hullunud fanaatikud, kes justkui sooviksid ainult taastada Araabia kalifaati 8.–9. saj piirides ja minna tagasi juurte juurde, mil Muhammad ja esimesed kaliifid tõid islami relvadega Aafrikasse, Lähis- ja Kesk-Itta ning ka näiteks Hispaaniasse. Kuigi oma n-ö ususõja õigustamiseks kasutavad islamistid ning neid juhtivad usuliidrid Koraani ehk Jumala sõna, on nad tegelikkuses väga kaugel islami religioonist, mis on üldiselt rahumeelne ja ei toeta vägivalda. Džihaadist (vt nt Peterson 2005), sõdadest ja suhtlemisest uskmatutega tuleb Koraanis[12] küll korduvalt juttu (nt suurad 86, 90, 92, 102, 104, 105, 107, 108) ja tähelepanuväärne on suura 71, kus esineb palve Jumalale hävitada uskmatud: „Sest siis, kui nad elama jätad, eksitavad nad ära sinu sulased ja sigitavad ainult uskmatuid pahategijaid“ (Koraan 71,27). Selliseid kirjakohti kasutavadki ära islamistlikud ekstremistid.

Kas siis islamism ja islam on samastavad? Selline küsimuseasetus pole õige. See oleks sama kui küsida, kas kristlus ja kristlik usufanatism on samastatavad. Muidugi ei ole. Usufanaatikud, radikaalid kasutavad ükskõik millist usundit oma fanaatiliste, haigete fantaasiate elluviimiseks. Islami rahumeelsus või sõjakus sõltub vaid sellest, kes ja kuidas Koraani tõlgendab. Tõsiusklik ja mõistlik inimene, kellel pole tõsiseid psüühikahäireid, ei näita üles sallimatust ega viha teiste usuliste gruppide suhtes. Usufanatistlikke tendentse näinud keskaegne ja varauusaegne Euroopa, mil nõiajaht muutus kohati hüsteeriaks, on üks väga hea näide sellest, kuidas usufanaatikud suudavad ükskõik millist usundit ja usutavasid oma huvidest nii „tõlgendada“ ja nii „ümber pöörata“, et mitmed ideed ja dogmad ei ole enam äratuntavadki. 2012 a KVÜÕA toimetiste 16. numbris kirjutasin koos teoloog Andres Saumetsaga järgnevalt: „Kristliku õhtumaa jaoks nii kuulsusetult lõppenud verine ristisõdade ajajärk algas 1095. aastal paavst Urbanus II usuliselt ja poliitiliselt sütitavate sõnadega: „Deus lo volt!“ (‘Jumal tahab seda!’) Nimetatud juhtlause sai pühale maale suunduvate kristlike sõdalaste sõjahüüuks“ (Saumets / Sazonov 2012, 16).

Nii on jumala tahtega õigustatud ajaloos väga mitmeid sõdu ja vägivalda, fanatismi ja sallimatust. Mõnes mõttes on usufanatism ju religiooni rüvetamine, heade ideede moonutamine ning usu ja jumala ärakasutamine oma huvides, sageli väga küünilise ja labase eesmärgiga. Sellel ei ole enam mingit pistmist eeskätt religiooniga, vaid tegu on ohtliku ja äärmusliku ideoloogiaga, olgu see näiteks kommunism, fašism või äärmuslik usufanatism.

 

Miks just Iraak?

Miks just Iraak langes islamismi epideemia[13] ohvriks? Sama küsimuse võime esitada ka Süüria kohta ja nii veel mõnegi teise regiooni kohta Lähis-Idas ja Aafrikas, kuigi Süüria[14] teemat otsustas siinkirjuta antud artiklis mitte lahata, kuid mööda minnes siiski puudutab seda teemat põgusalt, kuna Iraak ja Süüria olid ja on alati tihedalt seotud.

Miks siis islamism kerkis esile jõuliselt just nendes riikides ja just tänapäeval? Sellel on mitu põhjust ning kõik need pole nii lihtsalt ja must-valgelt seletatavad. Võib süüdistada muidugi Läänt, sest nn IS on teatud mõttes Lääne tegevuse tõttu ju sündinud. Just Lääs on aastakümneid sekkunud Lähis-Ida asjadesse, kuigi kõiges pole lääneriigid süüdi, nagu pole Afganistani sõja põhjustes süüdi ainult NSV Liit, ehkki ta oli üks suurimaid põhjustajaid. Võib süüdistada lisaks ka kohalikke jõude, võimustruktuure, usufanaatikuid, diktaatoreid, klanne, hõimuliidreid jt, kuid ka see oleks väga ühekülgne must-valge lähenemine. Lähis-Ida, eriti Iraagi, aga ka Süüria probleemide põhjused on multikausaalsed.

Iraagi puhul peab esiteks ehk märkima, et Iraak on riigina juba ammu olnud habras moodustis ja tegemist on paljuski brittide 1920. aastatel alustatud, aga läbikukkunud projektiga: Osmanite impeerium sai Esimeses maailmasõjas lüüa ning Iraaki hakkasid haldama britid. Seega peituvad Iraagi riigi praeguse raske olukorra sügavamad probleemid mitte ainult 2003. aastas, mil kukutati BAATH-i partei ja diktaator Saddam Hussein ning sellele järgnenud sündmustes, või jõhkra Husseini diktatuuriaastates 1979–2003,[15] kes oma laastavate sõdade (nagu nt Iraani-Iraagi sõda 1980–1988 või Lahesõda[16]) ja valitsemisstiiliga viis riigi tõsiste probleemideni (nt majanduslikud).[17]

Teiseks: Iraagi keerulise olukorra mõistmiseks on vaja teada riigi keerulisi ajaloolisi, poliitilisi protsesse, mõista selle kultuuri eripära ning teada ka Iraagi usuliste konfessioonide omavahelist suhtlemist, nende keerukust, hõõrumisi, konfliktsete olukordade tausta jne. Teisisõnu tuleks pöörata pilk 20. saj algusesse ja veelgi varasemasse aega, 18.–19. saj-sse, keskaega jne. Olulisem ehk siiski on ajastu, mil varises kokku Osmani impeerium, ja see leidis aset kohe pärast Esimest maailmasõda 20. saj alguses.

Kolmandaks: sellist rahvust nagu iraaklased pole kunagi olnud. Pole olemas ei iraagi keelt ega ka iraagi ühtset kultuuri ja iraagi identiteeti. Miks? Sest Iraak on mitmekesine, paljurahvuseline, multireligioosne ja multikultuuriline maa. Siin on juba tuhandeid aastaid elanud palju erinevaid rahvusi kõige oma tavade, pika ja keerulise ajalooga – tänapäeval on nendeks araablased, sooaraablased, kurdid, assüürlased, turkomanid, juudid, aserid, armeenlased, pärslased, ning paljudel neist on omavahel „kana kitkuda“ nii etnilistel, kultuurilistel, majanduslikel, poliitilistel, sotsiaalsetel kui ka religioossetel põhjustel.

Neljandaks: Iraagis valitseb ka usuline paljusus – siin elavad šiiidid (sh erinevad šiiitlikud sektid ja grupid, sh nii mõõdukad, kui ka fanaatilised šiiiad), keda on riigis ca 60–65% ehk enamus, sunniidid (ka erinevad sunniitlikud sektid, mõõdukamad ja konservatiivsemad, ka sunniitlikud usufanaatikud), keda on kaks korda vähem kui šiiite. Lisaks nendele leidub veel jeziidite, kristlasi (kristlaste arv on vähenenud ning Iraagis elab ca 600000 kristlast), juute (ca 150000), mandealasi jt.

Asso Zand ja Kristiina Koivunen märkisid Diplomaatia 2012. a veebruarinumbris õigesti, et „sellist rahvust nagu iraaklased ega sellist keelt nagu iraagi keel ei ole olemas. Iraagi riik loodi kokkuvarisenud Osmani riigi mõningatest osadest“ (Zand / Koivunen 2012).

Tõepoolest pole siiani välja kujunenud ka tõelist Iraagi identiteeti ja vaevalt, et see juhtub lähimatel aastakümnetel või isegi sajanditel. Iraagi riik loodi kunstlikult, meelevaldselt kokkuvarisenud Osmani impeeriumi mõningatel aladel, täiesti arvestamata etniliste ja usuliste gruppide huvisid, kultuurilisi iseärasusi, tavasid ja õigusi. Iraagi loomisel eirasid selle loojad (eelkõige just britid[18]) kõike, mida eirata andis ja võis. Paraku ei mõistnud Iraagi riigi loojad Lähis-Ida asju ja konteksti või pigem ei soovinud mõista. Erinevad piirkonnad (nagu nt Põhja-Iraak või Lõuna-Iraak) on paljuski vanad ajaloolised vastased. Nii jäi see moodustis hapraks ning oli algusest peale täis vastuolusid ja probleeme. Kunstlikult kokku klopsitud riiklik moodustis pole kunagi homogeenne, monoliitne ja vastupidav ning varem või hiljem hakkab taoline ehitis ragisema, eriti kui riigis valitseb kaos ja laienemas on ekstremistide tegevus. Arvukad etnilised ja religioossed grupid ei saa omavahel läbi ning riik ise on jätkuvalt keerulises majanduslikus ja poliitilises olukorras. Piisab lihtsalt õli tulle valamisest ja tulekahju lahvatab uue jõuga. Ka Süürias, kus on muidugi oma eripärad, on probleemid üldjoontes sarnased Iraagiga.

Miks ja kuidas suutis Saddam Hussein hoida Iraagi riiki lagunemast? See on omaette küsimus. Ehk mängis siin mitte vähetähtsat rolli see, et sõjavägi ning eriteenistused olid ustavad Husseinile ja Iraagi riigi majandus toimis enam-vähem stabiilselt. Karismaatilise liidri käes olid ka meediakanalid ja olulisemad meediaväljaandeid, ta tegi osavalt propagandat ja meeldis rahvale. Seega, kui keegi tahaks teha Husseini-vastast propagandat või islamistlikku propagandat, siis poleks see Husseini ajal olnud võimalik. Husseini käes oli ka Iraagi finantssektor ning naftatööstus. Kuid ka Husseini ajal esines tõsiseid vastuhakke tema režiimile – olgu näiteks toodud siin kurdide ja šiiade ülestõusud. Hussein suutis etnilisi ja usulisi gruppe valitseda, kasutades vahel toorest hirmupoliitikat ning lausa terrorit[19]; kohati aga laveeris Hussein üpris osavalt erinevate grupeeringute vahel. Iraagi valitsemine ja kooshoidmine nõudis ka temalt palju jõupingutusi.

Sama kehtib ka Süüriat valitsenud Hafez al-Assadi (1971–2000) kohta, kes oli Süürias saanud oma kontrolli alla kõik riiklikud sfäärid, sh sõjaväe, eriteenistused, majanduse, meedia jne. Ilmselt tuleb mitmeid Süüria kodusõja põhjuseid otsida Süüria riiki üle neljakümne aasta valitsenud Assadi klanni diktaatorlikust valitsemisviisist. Sõjaline vastupanu Bašar al-Assadi režiimile on muutunud veriseks ja julmaks ususõjaks, milles enamuses olevad sunniidid võitlevad alaviitliku vähemuse vastu. Samal ajal ei salli paljud sunniitlikud radikaalid ka kristlasi ja druuse, keda kiustakse taga. Siin võib näha sarnasusi Iraagi konfliktiga, milles sunniitlikule vähemusele toetuv Husseini režiim seisis vastamisi šiiitliku enamusega. Süüriat valitsev Bašar al-Assadi režiim ja Iraaki valitsenud Husseini klannirežiim esindasid ühte ja sama parteid – rahvuslik-sotsialistlikku Araabia Sotsialistliku Taassünnipartei (BAATH) erinevaid harusid.[20] Süüria nagu ka Iraak oli kunstlikult ja meelevaldselt loodud moodustis. Siin aga olid loojateks prantslased. Seetõttu on Süüria ja Iraagi saatused ühtemoodi masendavad (vt Sazonov 2013).

Kahtlemata peituvad Iraagi praeguse üliraske olukorra juured osaliselt ka 2003. a sündmustes. Kui lääneriikide koalitsioon kukutas Husseini, siis ei arvestatud sellega, et Saddami vastu tegutsenud opositsioon oli habras, nõrk ja killustatud, ning pärast BAATH-i partei ja Saddami kadumist poliitiliselt areenilt polnud endised opositsioonitegelased omavaheliseks koostööks suutelised. Tugevat karismaatilist liidrit nagu Hussein aga enam polnud, puudusid ka adekvaatselt toimivad julgeolekujõud, mis oleksid suutnud riiki kontrollida. Neid lihtsalt lammutati. Ibrahim al-Marashi kirjutab: „Pärast Saddam Husseini baathistliku režiimi kokkuvarisemist 2003. aasta Iraagi sõja tagajärjel muutusid dramaatiliselt Iraagi poliitikat kujundanud tegurid. Iraagi sisepoliitilisele areenile astus terve plejaad uusi poliitilisi rühmitusi, neist kõige märkimisväärsemad olid islamistliku suunitlusega“ (Al-Marashi 2010, 263). Islamistidel tekkis soodne piirkond ja islamistlikud ideed hakkasid paisuma nagu pärm.

Kuigi Lahesõjas sai Hussein USA-lt ja liitlastelt lüüa ning Iraak nõrgenes, anti surmav hoop Husseini režiimile alles kaksteist aastat hiljem, 2003. a kevadel. USA ja tema liitlaste ühisoperatsiooni tulemusena Hussein kukutati, BAATH-i partei kadus areenilt, tekkis vaakum, mida polnud aga millegi sisukaga täita. Lihtsalt polnud sobivat materjali. Kui üritada maja rekonstrueerida, eemaldades sellest vana tsement, mis hoiab koos telliseid, siis see kaua ei püsi, eriti kui ehitajad avastavad, et uut tsementi lihtsalt pole. Igal juhul põgenes 2003. a kukutatud Saddam Bagdadist, kuid ta saadi kätte ning kohtuotsusega määrati eksdiktaatorile surmanuhtlus, mille tulemusena poodi ta üles 30. detsembril 2006.[21] Kuid Saddami surm Iraaki rahu ei toonud, pigem isegi vastupidi. Tekkis ahelreaktsioon: diktaatorit pole, lubatud on kõik, hakati jagama maid ja sfääre jne. Riiklikud struktuurid hakkasid lagunema, see omakorda destabiliseeris veelgi rohkem olukorda. Iraagi armee ja politseistruktuurid marginaliseerusid, majandus käis alla, infrastruktuur hääbus ja hävis. Selle valguses puhkeski Iraagis kodusõda ja sõda USA ning tema liitlaste vastu. See sõda kestis kaheksa aastat – 2003–2011. Kuid kõige hullem oli veel ees – islamistlikud rühmitusid kogusid jõudu. Olukord halvenes iga aastaga, 2012 ja 2013 osutusid kehvadeks aastateks, 2014 ja 2015 ei tundu sugugi paremad ja on võib-olla isegi hullemad. Islamiäärmuslased koguvad jõudu, levitavad oma ideid. Riigis valitsevad jätkuvalt kaos, genotsiid, nälg, sallimatus, ja kõik toimub sõja tingimustes.

Ameeriklased ja nende liitlased, kes hakkasid pärast 2003. a sõda ja Saddami kukutamist Iraagis uut demokraatlikku süsteemi üles ehitama, arvasid ilmselt, et see pole eriti raske. Kuid ei arvestanud mitme asjaoluga, kasvõi sellega, et demokraatia juurutamine ja demokraatlike institutsioonide teke Iraagis on nagu võõrkeha, mida mitmed iraaklased soovisid eemale tõrjuda. Peamine lootus ja panus oli tehtud Iraagist Saddami režiimi ajal põgenenud poliitilistele emigrantidele, mis oli aga selge ja väga jäme eksimus. Just nemad pidid USA valitsuse arvamusel uut Iraaki valitsema hakkama, kuid küsimus, kuidas oli vaja Iraaki valitseda, oli juba tõsine pähkel. Taheti, nagu alati, paremini, tuli välja, nagu alati, kehvemini. Tõsi küll, Saddami endised vaenlased – emigreerunud poliitikud – saabusidki taas Iraaki ning alustasid kohe omavahelist võimuvõitlust ning nende populaarsus iraaklaste endi seas oli üpris madal (Примаков 2006). Mitmed BAATH-i partei vastu eksiilis tegutsenud iraagi poliitikud ja ühiskonnategelased olid Iraagist lahkunud juba pärast kuningavõimu kukutamist 1958. a. või siis BAATH-i partei ülemvõimu ajal. Seega ei teadnud nad Iraagi sisearengutest mitte midagi juba 40–45 aastat. Kuid see oli vaid osa probleemist. Teine probleem seisnes selles, et enamik uutest poliitikutest osutusid omakasupüüdlikeks ehk olid korrumpeerunud. Kohe tekkisid uued klannid ja uued grupeeringud. Algas võimuvõitlus ja hakati jagama varasid ning mõjusfääre. See tekitas aga tüli, probleeme ja konfliktid aina süvenesid.

Veel üheks tõsiseks probleemiks osutus see, et USA ja tema liitlaste kavandatud kiirest ja edukast operatsioonist Husseini vastu sai hoopis verine, ohvriterohke, laastav ja pikaajaline sõda. Lisaks tekkisid okupatsioonijõududel tõsised konfliktid nii šiiitidega kui ka sunniitidega, keda šiiidid hakkasid võimult tõrjuma. Suurenesid separatistlikud tendentsid, eriti Kurdistanis. Lisaks hakkasid tõstma pead äärmuslus ja fundamentalism. Hea pinnase oma tegevuseks leidsid mitmed terroristlikud organisatsioonid, nende seas ka Al-Qaeda, mis seadis end kohe Iraagis sisse. Siinkohal tasub mainida, et Iraagi diktaator Saddam Hussein oli vähemalt suutnud Al-Qaedat ja teisi terroristlikke ning äärmuslikke organisatsioone oma riigist eemale tõrjuda, kasutades selleks küll väga karme ja lausa tooreid meetmeid. Paraku aga jõudsid pärast Saddami Iraaki Al-Qaeda ja muude islamistlike ja terroristlike ühingute ja organisatsioonidega seotud salafistlikud-vahhabiitlikud islamistlikud rühmitused, mis alustasid vägagi aktiivselt oma tegevust (sh propagandat), ning see omakorda veelgi rohkem destabiliseeris niigi habrast ja sõjaolukorras vaevlevat Iraagi riiki veelgi. Samas kasvas Iraagis tohutult ka šiiitliku Iraani mõju, Bagdad ja Teheran hakkasi tegema tihedat koostööd. Sunniitidele see aga ei meeldinud. Ja veel üks tüliallikas oli leitud.

Kui USA väed lõpuks, 2011. a Iraagist lahkusid, muutus olukord riigis veelgi ebastabiilsemaks, hullemaks ja lootusetumaks. Sisemised pinged aina suurenevad. Riik on nüüd sügavas kodusõjas. Karta on, et Lähis-Ida on Iraagi näol ootamas järjekordne pikk ja verine kodusõda (analoogne Süüria omaga), kuid võib juhtuda, et see saab olema veelgi verisem ja mastaapsem – Iraak on Süürias suurem nii territoriaalselt kui ka rahvaarvu poolest. Mainimist väärt on ka asjaolu, et mitu islamistlikku rühmitust on Süürias ja Iraagis omavahel väga tihedalt seotud, võib öelda, et paljud neist tegutsevad ühisrindena (näiteks Islamiriik), soovides Iraagi ja Süüria aladele luua Lähis-Ida kalifaati – see on kindlasti nn Islamiriigi suurim unistus.

Kalifaadi rajamise idee Iraagi aladele, nagu ka Süüria aladele, pole aga kaugeltki uus idee. Sellel on tugevad ning vanad arhailised juured, mis peituvad varakeskajas, mil loodi araablaste kalifaat. Seega tuleks minna Lähis-Ida ja Iraagi kaugesse minevikku ja tasuks vaadata Lähis-Ida poliitilist maastikku 7. saj alguses, mil Araabia poolsaarel oli tekkimas uus ja võidukas monoteistlik usk – islam. 2014. a oli islamistidel õnnestunud vallutada Põhja-Iraagis kahe miljoni elanikuga Mosuli linn (suuruselt teine Iraagis) ja veel teisigi Põhja- ja Lääne-Iraagi linnu, jõudes välja ka Bagdadi naabrusesse – ca 80–90 km kaugusele pealinnast (Khatib 2014). Lina Khatib kirjutab: „Mosuli vallutamine näitab, et ISIS on lähedal Lähis-Idas regionaalseks „mängijaks“ saamisele“ (samas).

Niisiis on islamistidel õnnestunud vallutada lühikese aja jooksul terve Niinive provints – endise Uus-Assüüria impeeriumi tuumikala – ja ka Saddam Husseini sünnilinn Tikrit. Nüüd on islamistidel tekkinud tõsisem võimalus taasluua kalifaat, mille keskuseks peaks nende silmis saama Bagdad, nagu see oli Abbassiidide dünastia ajastul. Kuigi Iraagi sõjavägi ja šiiitlikud vabatahtlikud on asunud vasturünnakule ning saavutanud teatavat edu, on Tikrit ja Mosul ja paljud teised linnad veel jätkuvalt mässajate-salafistide käes. Tänu islamistidele ja kodusõjale on taas suures ohus ka muistsed Mesopotaamia linnad, nagu Niinive, Aššur, Nimrud ning paljud muuseumid, olulised arhiivid, muistised jne, mida islamistid hakkavad kahtlemata rüüstama ja hävitama, nagu seda hetkel tehakse Süürias.Ristisõdijate rajatud üks olulisemaid kindlusi Lähis-Idas on Süürias asuv Krak des Chevaliers Liibanoni piiri lähedal. Kindlus on väga oluline ajalooline muinsusobjekt, kuid Süüria kodusõjas on see kannatada saanud.[22] Samuti pole islamistid armulised Assüüria ja Babüloonia tsivilisatsiooni pärandi suhtes, purustades skulptuure ning rüüstates muistseid, aastatuhandeid vanu linnu (Ben Zion 2014). Hävitati ja rüüstati muuseume (nt Mosulis) ja Nimrudi linna 2015. a alguses. Juba 2003. a Bagdadi muuseumi rüüstamise tagajärjel läksid kaduma tuhanded unikaalsed kiilkirjatekstid, muistsed raidkirjad, araabiakeelsed käsikirjad, kujud ja muud väga väärtuslikud artefaktid. 2014. ja 2015. a rüüstamised on tunduvalt hullemad kui 2003. a omad. Seega võib tõmmata teatud paralleele 47. a eKr toimunud Aleksandria tulekahjuga, kuigi rüüstamistööd 2003. ja 2013.–2015. a tõid üle kogu Iraagi mitu korda rohkem kahju kui seda oli Caesari Rooma leegionäride mahapõletatud Aleksandria raamatukogu. Mõlema juhtumi puhul on tegemist barbaarsete ja tohutute kultuurilis-ajalooliste katastroofidega. Taolisi juhtumeid on nüüd oodata veelgi, nii Iraagis kui Süürias.

Iraagi aladel tegutsevad ja vallutusi edukalt alustanud IS-i võitlejad soovivad saada oma kontrolli alla tervet Iraaki, sh Bagdadi linna, aga ka Süüriat ning laiemalt tervet Lähis-Ida. Tegemist on salafistliku äärmusrühmitusega, mille rajajaks võib pidada jordaanlast Abu Musad al-Zarqawit (1966–2006). Al-Zarqawi pani liikumisele aluse 2006. a – mõned aastad pärast seda, kui oli alanud lääneriikide koalitsiooni invasioon Iraaki. Oluline on see, et liikumise rajamises osales ka Al-Qaeda ja hiljem liitusid mitmed suuremad ning väiksemad islamistlikud grupid, nagu Islamidžihaad. Iraagi Islamiriigi esimeseks liidriks sai Abu Omar al-Bagdadi, kes hiljem tapeti. Hetkel on IS-i liider kaliif Ibrahim, varem tuntud kui Abu Bakr al-Baghdadi (Rubin 2014).

ISIS või IS on saanud tugevaid mõjutusi vahhabismist, mis on fundamentalistlik ja ultrakonservatiivne ning tugineb soovile tulla tagasi islami juurte juurde. Islamriigi teoloogid ja ideoloogid unistavad sellest, et allutada igapäevaelu Lähis-Idas kõiges Koraanis ja hadith’ites (jutustused Muhammadi ja tema peamiste kaaslaste sõnadest ning tegudest) sätestatule. Nende suurimateks vaenlasteks on šiiidid, keda on Iraagis üle 60%, ning Iraanis valitsev šiiitlik režiim. IS-i võitlejad ja aktivistid tegutsevad aktiivselt ka Süüria sõjatandril, kus neil on hulgaliselt toetajaid ja oma baasid. Islamistlikud võitlejad üritavad laiendada Süürias hõivatud territooriumi Iraagi piirini, et jõuda seal võitlevate gruppideni, kuid IS on konfliktis mitmete kohalike rühmituste ja grupeeringutega, aga ka Iraagi keskvalitsuse ja kurdidega. Ka Al-Qaedaga on neil viimasel ajal lahkehelid tekkinud ja on teada, et 2014. a alguses teatasid Al-Qaeda liidrid oma kavatsusest mitte enam toetada ISIS-t.

Mida siis Islamiriigi äärmuslased soovivad? Lühidalt öeldes tahavad nad rajada islami kalifaadi Iraagis ja Süürias (sisuliselt juba rajasid), kuid võimalusel veelgi laiemalt – kehtestada sunniitliku islamistliku teokraatia terves Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Seetõttu saadavad nad oma emissare igale poole, nt Afganistani, Põhja-Aafrikasse.

Mis on nende programmi aluseks? Laias laastus sama, mis kõikidel islamistidel ja džihadistidel – kõige aluseks on Koraan ja šariaat. Koraanist nopitakse välja kõige äärmuslikumad kohad ja kasutatakse neid ära oma vägivaldse ning radikaalse tegevuse läbiviimiseks ning õigustamiseks. Džihadistid kutsuvad oma toetajaid üles ususõjale ja selles toetutakse tänapäevastele ideoloogidele, aga ka Koraanile. Näiteks Koraanis (9,29–30, Haljand Udami tõlkes) on öeldud:

„Võidelge nendega, kes ei usu Jumalat ega viimset päeva, kes ei pea keelatuks seda, mille Jumal ja tema sõnumitooja on keelanud, nagu ka nendega Raamatu rahva hulgast, kes ei järgi tõelist usku, kuni ei hakka omaenese käega ja alandlikult maksma kümnist. Juudid on väitnud: „Uzair on Jumala poeg.“ Kristlased on väitnud: „Messias on Jumala poeg.“ Kuid need on pelgad sõnad, mis nende suust on tulnud, ja meenutavad juttu, mida rääkisid need, kes olid uskumatud ammu enne neid. Et Jumal neid nuhtleks! Nad on väga kaugel (tõest)!

Kui uskuda islamiste, siis isegi pühakirja-rahvastel – juutidel ja kristlastel – pole äärmuslaste silmis mingitki lootust jõuda „õigele teele“ ja nad pole sugugi „paremad“ teistest uskmatutest. Taolised kirjakohad Koraanis on islamistide jaoks ususõja vundamendiks. Ilmselt üks kõige tuntumaid islamistlikke rühmitusi on kurikuulus Moslemi Vennaskond, mis loodi 1928. a Egiptuses ja oli hiljuti ka Egiptuses võimul – kuni võimult kukutamiseni Egiptuse armee poolt suvel 2013. Moslemi Vennaskonna asutaja Hassan al-Banna unistuseks oli panislamistliku impeeriumi või hiigelkalifaadi loomine Hispaaniast Indoneesiani ning ta väljendas oma põhimõtteid järgnevalt: „Jumal on meie eesmärgiks, Koraan aga meie õigus, prohvet on meie juht, džihaad on meie tee ning surm Allahi (Jumala) eest on meie ülim taotlus.“ Lühike, aga üpris konkreetne programm, kus liberalismile, usuvabadusele, sõnavabadusele ja demokraatlikele väärtustele kohta ilmselt ei leidu, kuna Koraan ja šariaat on islamistidele põhiseaduseks, kõikide normide ning seaduste aluseks (vt lähemalt Sazonov / Mölder 2014).

Kui rääkida džihaadist, siis meenub kindlasti vana Lähis-Ida uurija Zainab Bahrani raamat Rituals of War. The Body and Violence in Mesopotamia (2008), milles ta vaatleb usulist vägivaldsust ja sõdu muistses Lähis-Idas: Lähis-Ida traditsiooni järgi on mõiste „džihaad“ (kuigi see on praegu peamiselt kasutusel tähistamaks terrorismi või enesetapurünnakuid) enam-vähem sarnane kontseptsioonile ius ad bellum, määratledes, millisel juhul on sõda õigustatud. Islamijurist ja ajaloolane Ibn Khaldun (1322–1406) arutles õiglaste ja ülekohtuste sõdade mõistete üle teoses „Muqaddimah“. Sajandeid hiljem analüüsis Ameerika riigiteadlane ja sõjafilosoof Michael Walzer sõdu ja käitumist sõdades oma raamatus „Õiglased ja ebaõiglased sõjad“ (1980).[23]

Esialgne islamistide võidukäik (eriti just 2014) Põhja- ja Lääne-Iraagis ning Süürias ei tähenda midagi head, sest islamistid juba ekspordivad usufanatismi või ekstremismi[24] üle terve Lähis-Ida ning kardetavasti ka Euroopasse ja Aafrikasse.

Mida see tähendab Iraagi jaoks? See tähendab lähimal ajal Iraagi lõplikku lagunemist, kuna põhjaaladel asuvad kurdid teevad kõik selleks, et mitte alluda salafistlikele võimudele (ISIS/IS), ka šiiidid on selle vastu. Šiiite toetav ja neid abistav šiiitlik Iraan teeb samuti kõik, et salafistide võim ei laieneks. Iraagi kristlaste, assüürlaste, jeziitide ja juutide olukord on niigi kehv ning tulevik küsimärgi all, kuid usufanaatikute võimuletulek Bagdadis halvendaks nende seisukorda veelgi. Süüria perspektiiv ei tundu Iraagi omast parem. Tundub, et ka Süüriat ootab sama nukker stsenaarium, võimalik, et isegi hullem.

 

Lõpetuseks

Miks just tänapäeval on fundamentalistidel selline soodne pind tegutsemiseks Lähis-Idas ja miks nende ideed nii kiiresti levivad, sh ka Euroopas, näiteks noorte seas vanuses 16–18 aastat? Teadagi on laiema pinna ja toetusega ükskõik mis liiki fanatism tavaliselt võimalik pigem sellistes piirkondades, kus on toimumas mingi sügav kriis, kus on olemas mingi konflikt või lõhenemine. Kriis ja konflikt igas mõttes, olgu see kriis ühiskonnas, riigis, majanduses, poliitikas või usus, on ju tegelikkuses sageli inimeste maailmavaadete kokkuvarisemine või nende muutmine.

Äärmuslus kui kriisi üks produkt võib sagedamini tekkida just piirkondades, kus puudub heaolu ning tolerantsus, kus ligipääs haridusele on piiratud ja kus sageli on äärmuslike vaadetega juhtivatel isikutel, olgu nad poliitikud või usuliidrid, oluline roll ühiskonnas, poliitikas ja religioonis. Samas on usufanatismi puhangud Lähis-Idas mõnes mõttes ka vastureaktsioon teatud protsessidele, kasvõi lääneriikide koloniaalpoliitikale 19.–20. saj ja üldse Lääne ning Venemaa pikaajalisele sekkumisele Lähis- ja Kesk-Ida asjadesse, alates brittide tegutsemisest Lähis- ja Kesk-Idas ja Nõukogude vägede invasioonist Afganistani 1979. a kuni 2003. a Iraagi sõjani. Kõik need tegurid pigem soodustavad ja aitavad kaasa praegusele olukorrale.

Mida on oluline pidada silmas, kui me räägime usufanatismi tekkest? Ehk mis aitab kaasa ja mis on määrav selle tekkimisel. Faktoreid on mitu. Aga nimetagem siinkohal vaid mõned. Eelkõige muidugi inimeste sotsiaalne taust, ehk kust nad on pärit, mis sotsiaalsest grupist – kas tegu on vaese piirkonnaga, kas seal on suur töötus, jne. Teine määrav fundamentaalne alus on aga haridus, kolmandaks on usk ja tavad. Suurt rolli mängib mõjutatus ehk see, kui mõjutavad on teatud inimesed ja inimeste grupid. Vähe haritud, vaesemad, isoleeritumad grupid on sageli äärmuslusele vastuvõtlikumad kui need, kel on hea haridus ja kelle silmaring on laiem. Kindlasti mängib rolli ka vaenu ja sallimatuse õhutamine ning mingil määral vastuseis läänestumisele. Üks fundamentaalne alus on alati olnud usk, võib-olla ehk kõige olulisem. Ei saa siiski öelda, et islam soosiks äärmuslust. Ükski usk pole äärmuslik oma loomult, kõik sõltub ju inimestest, nende valikutest, nende tõlgendustest ja nende soovidest näha seda, mida nad tahavad näha.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et äärmuslusel on lihtsam leida kandepinda just nendes riikides, kus valitsus on nõrgem, nagu nt Iraak või Süüria, kus on tõsised vastuolud ja kus keskvõim ei kontrolli piisavalt situatsiooni. Kui riik on ebastabiilne, habras ja kui riigis on sisemised probleemid või konfliktid, siis need riigid on eelkõige suuremas ohus.

 



[1] Islamismi kohta vt nt Martin/Barzegar 2010.

[2] Vt nt Espak 2015a; vt ka Mölder 2014.

[3] al-Dawlah al-Islāmīyah fī al-ʻIrāq wa-al-Shām – Iraagi ja Levandi islamiriik, Lühend ISIS tuleneb organisatsiooni inglisekeelsest nimetusest Islamic State in Iraq and Al-Sham.

[5] Vt nt P. Espaki sõnavõttu meedias (Espak 2015b).

[6] Islami rajajaks oli prohvet Muhammad (570–632), kel tekkis aegamööda arvukalt pooldajaid ning kes osutus edukaks vallutajaks. Prohvet alustas 613. a uue usuvoolu avaliku propageerimisega, 24. septembril 622 kolis ta ühes suure hulga oma pooldajatega Medinasse. See daatum on islamiajastu algus, mida teame nime all „hidžra“ ehk „ümberasumine“. Muhammad jätkas oma vallutusi ka hiljem ja 632. a-ks tunnustati islamit juba tervel Araabia poolsaarel. Kui prohvet ja islamisõdalane Muhammad 632. a suri, hakkasid tema asemel valitsema tema järglased kaliifid – „asendajad“ ehk „jumala asehaldurid“. Esimesed kaliifid vallutasid terve Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika, luues Hispaaniast Indiani ulatunud võimsa impeeriumi, mida me teame Araabia kalifaadi nime all. Endised Bütsantsi ja Pärsia impeeriumi alad neelati araablaste poolt kiiresti alla ja neist said uue islamiriigi territooriumid. Esimeseks kaliifiks oli Abu-Bakr (632–634), teiseks Umar ibn al-Khattāb (634–644). Just Abu-Bakri ja Umari ajal vallutati suurem osa Lähis-Idast ning Sassaniididele kuulunud Pärsia. Pärast seda, kui Iraak langes araablaste kätte, sai Iraagist araablaste kalifaadi oluline maa. Umaijaadide dünastia kaliif Muavija, kes valitses 661–680, nägi Süüria aladel olulist strateegilist sõlmpunkti ning viis Araabia kalifaadi pealinna Damaskusesse ja nii kestis see kuni 8. saj keskpaigani. 750. a kerkis esile uus kaliifide dünastia. Võimule tulid Abbassiidid, kes viisid kalifaadi pealinna 762. a Damaskusest üle Bagdadi. Sellest ajast oli Iraak kalifaadi olulisemaid alasid.

[7] Ekstremismi kohta vt nt – Extremism Within And Around Us, ed. A.Kilp, A. Saumets – ENDC Proceedings 14, 2011.

[8] Süüria kodusõja kohta vt Laast 2012, 1314;Espak / Sazonov 2013, 4; 2012, 2–4.

[9] Usufanatismi, usulise vägivalla kohta vt Selengut 2003 ja New 2002.

[10] Salafistid on konservatiivsed sunniidid, nende eesmärgiks on tagasipöördumise algislami juurde (salafi – araabia keeles „esivanemad“). Salafism on eriti mõjuvõimas nt Saudi-Araabias, Kataris ja Araabia Ühendemiraatides.

[11]Withnall 2014; vt ka „Isis rebels declare ’Islamic state’ in Iraq and Syria“ – BBC News http://www.bbc.com/news/world-middle-east-28082962, viimane külastus 26.3.2015.

[12] Koraan eesti keeles: Koraan. Tlk Haljand Udam, toim ja saatesõna Amar Annus. Tallinn: Avita, 2007.

[13] Vt lähemalt Sazonov 2015a.

[14] Vt Süüria kohta Sazonov / Mölder 2015.

[15] Iraagi kohta Husseini ajal vt Hallik / Klassen 2004, 150–202; vt ka Dower 2011, 313–358, ja Sazonov 2012.

[16] Vt nt Karsh 2010 ja Finlan 2009.

[17] Vt nt Sazonov 2015b; vt ka Mölder / Sazonov / Värk 2013.

[18] Iraagi riigi loomisel ning Iraagi-Türgi piirikonflikti lahendamisel osales 1925 a ka Eesti kindral Johan Laidoner – näiteks tema soovitusel otsustati anda Mosul Iraagile.

[19] Näiteks kui 1988. a lõppes Iraani-Iraagi sõda, astus Iraagi sõjavägi Saddami käsul Põhja-Iraagis elavate kurdide vastu. See oli väga jõhker sõjaline kampaania, mida võib pidada genotsiidiks. Saddami sugulane Majid, kes seda operatsiooni juhtis, hävitas 4000 kurdi küla ja keemiarünnaku käigus tapeti 5000 kurdi. Kokkuvõttes tapeti sõjakäigus 182000 kurdi – vt Spencer 2007, 75.

[20] Vt lähemalt Mölder 2014, 42–43.

[21]Saddam Hussein executed in Iraq“, http://news.bbc.co.uk/2/hi/middle_east/6218485.stm, viimane külastus 26.3.2015.

[22] Vt nt „Latest victim of Syria air strikes: Famed Krak des Chevaliers castle“ – Middle East Online, 12.7.2013, http://www.middle-east-online.com/english/?id=60073; Fisk 2012.

[23] Bahrani 2008, 11; vt ka Sazonov / Mölder 2014, 138.

[24] Fanatismi kohta lähemalt vt Marimaa 2011.

 

Viidatud kirjandus

Al-Marashi, I. (2010) „Iraq“ – Guide to Islamist Movements. Vol. 1. B. Rubin (ed.). Armonk, New York, London: M.E. Sharpe.

Armstrong, K. (2003) Islam. Tartu: Ilmamaa.

Bahrani, Z. (2008) Rituals of War. The Body of Violence in Mesopotamia. New York: Zone Books.

Ben Zion, I. (2014) „Radical Islamists take hammer to Syrian artifacts“ – The Times of Israel, 22.5.2014, http://www.timesofisrael.com/radical-islamists-take-hammer-to-syrian-artifacts/, viimane külastus 26.3.2015.

Dower, J. W. (2011) Culture of War. New York, London: W.W.Norton, The New Press.

Espak, P. (2015a) „Iseenda mõrvariga dialoogi astumine ei ole õige“ – ERR, 12.1.2015 http://uudised.err.ee/v/valismaa/2a94ce14-e610-494f-868a-7cf5cda003af, viimane külastus 26.3.2015.

Espak, P. (2015b) „Teoloogiadoktor selgitab julma terroriorganisatsiooni tagamaid: ISIS on nagu psühhopaadist sarimõrvar“ – Delfi, 8.2.2015, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/teoloogiadoktor-selgitab-julma-terroriorganisatsiooni-tagamaid-isis-on-nagu-psuhhopaadist-sarimorvar?id=70731479, viimane külastus 26.3.2015.

Espak, P.; Sazonov, V. (2012) „Süüria „suurkuningate“ võimu lõpp?“ – Diplomaatia 108, august 2012.

Espak, P.; Sazonov, V. (2013) „Vägivalla ummik“ – Postimees, 12.1.2013.

Finlan, A. (2009) Lahesõda 1991. Tallinn: Koolibri.

Fisk, R. (2012) „Syria’s ancient treasures pulverised“ – The Independent, 5.8.2012, http://www.independent.co.uk/voices/commentators/fisk/robert-fisk-syrias-ancient-treasures-pulverised-8007768.html, viimane külastus 26.3.2015.

Hallik, M.; Klassen, O.-M. (2004) Taaveti tähest Talibani languseni. Konfliktid ja arengud Lähis- ja Kesk-Idas pärast Teist maailmasõda. Tallinn: Argo.

Hübsch, H. (2001) Fanatische Krieger im Namen Allahs: die Wurzeln des islamischen Terrors. Die Deutsche Bibliothek. München: Heinrich Hugendubel Verlag.

Karsh, E. (2010) Iraani-Iraagi sõda 1980–1988. Tallinn: Koolibri.

Khatib, L. (2014) „What the Takeover of Mosul Means for ISIS“ – Carnegie Endowment for Internatiuonal Peace, 12 June 2014, http://carnegieendowment.org/2014/06/12/what-takeover-of-mosul-means-for-isis/hdng, viimane külastus 26.3.2015.

Laast, A. (2012) „Süüria – väikse ja suure vastasseis“ – Maailma Vaade 17.

Marimaa, K. (2011) „The Many Faces of Fanaticism“ – Extremism Within And Araound Us. A. Kilp, A. Saumets (edd.). ENDC Proceedings 14. Tartu University Press, 29–55.

Martin, R.; Barzegar, A. (edd.) (2010) Islamism, Contested Perspectives on Political Islam. Stanford, California: Stanford University Press.

Mölder, H. (2014) „Iraagi 2003. aasta operatsioon, selle tagamaad ja mõju rahvusvahelisele süsteemile ning Iraagi riikluse arengule“ – KVÜÕA Toimetised 18.

Mölder, H. (2014) „Kuidas taltsutada Islamiriiki – strateegiline malepartii Lähis-Idas“ – Maailma Vaade 23, http://maailmavaade.ee/nr-23/kuidas-taltsutada-islamiriiki-strateegiline-malepartii-lahis-idas, viimane külastus 26.3.2015.

Mölder, H.; Sazonov, V.; Värk, R. (2013) „Kümme aastat operatsioonist „Iraagi vabadus“: ajalooline, poliitiline ja õiguslik ülevaade ning Iraagi tulevikuperspektiivid“ – Ajalooline Ajakiri 3, 405–418.

New, D.S. (2002) Holy War. The Rise of Militant Christian, Jewish and Islamic Fundamentalism. Jefferson, North Caroline; London: McFarland&Company.

Peterson, Ü. (2005) Džihaadi kontseptsiooni kujunemine Koraanis. Tartu: Tartu Ülikool, magistritöö, http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/951.

Riiel, R. (2013) Moslemite turvatunne Eestis. Tartu: KVÜÕA, lõputöö.

Rubin, A.J. (2014) „Militant Leader in Rare Appearance in Iraq“ – The New York Times, July 5, 2014, http://www.nytimes.com/2014/07/06/world/asia/iraq-abu-bakr-al-baghdadi-sermon-video.html?_r=0, viimane külastus 26.3.2015.

Rõivas, T. (2015) „Terroriakt Pariisis on julm rünnak väärtuste ja sõnavabaduse vastu“ – ERR, 7.1.2015, http://uudised.err.ee/v/eesti/2587770e-9f56-4c0d-808b-bd87c1afc4ca, viimane külastus 26.3.2015.

Saumets, A.; Sazonov, V. (2012) „Sõna saateks“ – KVÜÕA Toimetised 16 (IV).

Sazonov, V. (2012) „Saddam Hussein ja Iraagi katastroof“ – Katastroofid Maa ajaloos. L. Laumets jt (toim). Tartu: Eesti Looduseuurijate Selts, Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituut, Tallinna Tehnikaülikool, 19–34.

Sazonov, S. (2013) „Masendav perspektiiv“ – Postimees, 20.3.2013, 12–13.

Sazonov, V. (2015a) „Kas usufanatismi siirded?“ – Postimees, 14.3.2015, http://arvamus.postimees.ee/3120787/vladimir-sazonov-kas-usufanatismi-siirded .

Sazonov, V. (2015b) „Nebukadnetsarit järgides: Saddam Hussein ja muistsed Lähis-Ida despoodid“ – Idakiri: Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2014, 114–133.

Sazonov, V.; Mölder, H. (2015) „Süüria – kas järjekordne ususõda Lähis-Idas?“ – Idakiri: Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2014, 134–154.

Selengut, C. (2003) Sacred Fury: Understanding Religious Violence, Walnut Creek, CA: AltaMira Press.

Spencer, W.J. (2007) The Middle East. Eleventh Edition. Global Studies. McGraw-Hill / Contemporary Learning Series, A Division of The McGraw-Hill Companies.

Zand, A.; Koivunen, K. (2012) „Iraagi habras föderatsioon“ – Diplomaatia 101/102, http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[tt_news]=1381&tx_ttnews[backPid]=598&cHash=bf871d498a, viimane külastus 26.3.2015.

Waines, D. (2003) Sissejuhatus islamisse. Tlk. Ü. Peterson, H. Einasto, AS BIT.

Withnall, A. (2014) „Iraq crisis: Isis declares its territories a new Islamic state with ’restoration of caliphate’ in Middle East“ – The Idenpendent. 30 June 2014, http://www.independent.co.uk/news/world/middle-east/isis-declares-new-islamic-state-in-middle-east-with-abu-bakr-albaghdadi-as-emir-removing-iraq-and-syria-from-its-name-9571374.html, viimane külastus 26.3.2015.

 

Примаков, Е. (2006) „Ближний Восток на сцене и за кулисами“ – Российская газета, Москва, 2006, 353–358.

Уинтл, Д. (2008) История ислама с VII века до н.э. Москва: Издательство Астрель, 2008.

 

Artikkel valmis Tartu Ülikooli baasfinantseeritava projekti PFLKU15910 toetusel.

 

Vladimir Sazonov (1979), PhD, on Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse vanemteadur ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste teadur.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English