Arhiiv

Amet ja haridus (nr 146/ 26.9.2014)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Foto: Kerstin Kask

 

Kiriku lahutamatu ja olemuslik osa on ordineeritud amet, mille mõte on täita kiriku põhiülesannet: kuulutada evangeeliumi ristilöödud ja ülestõusnud Kristusest ning seada ja jagada sakramente kooskõlas evangeeliumiga. Ordineeritud amet eeldab sisemist kutsumust – kutsumist Jumala poolt, mis on mõistetav kui ordineeritava vastus Tema kutsele – ja välist kutsumist – kutset konkreetse kiriku või koguduse teenistusse. Et aga olla hea õpetaja, ei piisa neist kahest. On vaja iseloomuomadusi, mis aitavad luua kontakti kogudusega, ning paljusid praktilisi oskusi. Tänases Kirik & Teoloogia numbris ilmub oikumeenilise dokumendi „Väljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas“ esimene osa, mis on EKOE 20.–26. septembril Firenzes toimunud täiskogu otsus. Dokumendis, mis käsitleb teoloogilist haridust ja ettevalmistust ordineeritud ametiks, rõhutatakse, et ordineeritud amet eeldab eelpool nimetatud eelduste kõrval ka „teoloogilist pädevust. See seisneb võimes seostada omavahel teoloogilisi teadmisi, teaduslikult haritud otsustusvõimet, isiklikku tunnetust evangeeliumi tõest ning vajalikke praktilisi oskuseid. Selle otsustavaks eelduseks on teadusliku teoloogia õpingud ülikoolis või kõrgkoolis. Kui õpetajaametisse on võimalik saada ka mingil teisel teel või kui avaliku sõnakuulutuse ja sakramentide talitamise ordineeritud ametit peetakse vabatahtliku tööna, ei tohi teoloogilise haridusega seotud nõudeid siiski alandada“. Dokumendis käsitletakse ka erinevaid teoloogia valdkondi (piibliteadused, kirikulugu, süstemaatika jne).

Üks teoloogia valdkondadest, mida ülikoolides õpetatakse, on praktiline teoloogia, mida käsitleb tänases arvamusloos Tartu Ülikooli usuteaduskonna praktilise teoloogia lektor, õpetaja dr Kaido Soom. Praktilise teoloogia valdkonda kuuluvad liturgika (õpetus jumalateenistuselust), homileetika (kirikliku kõne pidamise õpetus), katehheetika (õpetus kiriku kasvatustööst), diakoonia (õpetus kiriku hoolekandetööst), hingehoid, küberneetika (kiriku juhtimisõpetus), misjon ja oikumeenika (kirikutevahelised suhted). Kuid teooriat ja praktikat ei tohiks vastandada – need kuuluvad lahutamatult kokku ja, nagu ütleb oma arvamusloos Soom, on „praktiline teoloogia /…/ teoloogia ainevaldkond, milles luuakse teaduslik teooriasüsteem kiriku praktilise tegevuse jaoks“. Ka EKOE dokumendis rõhutatakse, et ordineeritud ametiks valmistudes on oluline, et praktilisi küsimusi õpitaks tundma teoreetilises raamistuses. Üksnes selline ettevalmistus loob eeldused evangeeliumi vastutustundlikuks kuulutamiseks tänapäevases pluralistlikus maailmas. „Kiriku usu isiklik, autentne edastamine pluralistlikus avatud ühiskonnas“ on EKOE dokumendi sõnul „tänase Euroopa tingimustes misjoni suur väljakutse“.

Kõige olulisem on aga isiklik ja elav jumalasuhe. Viimast käsitleb oma eelmises Kirik & Teoloogia numbris ilmunud jutlusele järjeks mõeldud jutluses Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja dr Urmas Petti, kelle sõnul tuleks kõiki inimsuhteid vaadelda jumalasuhte valguses. Nõnda inimsuhteid vaadates võivad paljudki piirid, mida inimesed on tõmmanud enda ja „teise“ ehk „võõra“ vahele, osutuda ületatavaks.

Head lugemist!

 

Tänases numbris:

Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas, Väljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas (1. osa).

Kaido Soom, Praktiline usuteadus kiriku uuendajana.

Urmas Petti, Tänamise kunst (2Kr 9:6-15).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2013. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English