„Jah, see ongi sõnum, mida te olete kuulnud algusest peale, et me peame üksteist armastama. Mitte nii nagu Kain, kes oli kurjast ja lõi maha oma venna. Ja mispärast ta lõi tema maha? Sellepärast, et tema teod olid kurjad, aga ta venna omad õiged. Ärge imestage, vennad, kui maailm teid vihkab. Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi. Kes ei armasta, see jääb surma. Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks. Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest. Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest – kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!“ (1Jh 3:11–18).
Nädala eest andsin lubaduse jätkata täna toona alustatud teemaga. Lubadusi anda on kerge, täitmisega on lood keerulisemad … Samas öeldakse ju, et ärge kunagi laske end segada oma südametunnistusest, kui teete seda, mis on õige.
Meil oli eelmisel pühapäeval juttu sellest, kes on ikkagi mu vend ja kuidas armastada seda venda, kes õigupoolest polegi su vend. Vähemalt mitte selles kõige tavapärasemas mõttes. Teisiti võib kogu teema kokku võtta põhimõttelises küsimuses, millised on ikka inimsuhete primaarsed või lausa normatiivsed vormid. Kas kõige olulisemad ja säilitamist, lausa kaitsmist väärivad on suhted, mis põhinevad bioloogilisel sugulusel, vastastikusel meeldivusel, seksuaalsel tõmbel, funktsionaalsusel, lausa kasul või millelgi muul. Mis teeb vennast mulle venna, kui pelgast sugulusest mööda vaadata? Sest see ei tarvitse olla peamine, vahel on lausa vastupidi. Mõned mäletavat ehk Juhan Viidingu teksti muusikaetendusele „Kolm põrsakest“, kus kaks venda-põrsast laulavad kolmandast:
Läbi seinte, venna paksu naha
Pole kuulda meie kaebehäält
Meil on kurb ja külm ja väga paha
Aga vend ei lükka tekki päält
Vend ei tule, vend on uhkeks läinud
Talle maja tähtsam kui kõik muu
Sellist siga pole me veel näinud
öelda vend ta kohta tõrgub suu
Inimsuhted on alati väga komplekssed ja mingit universaalset mudelit ette anda on üsna ohtlik. Saab suuresõnaliselt kõnelda traditsioonilisest perekonnast ja selle kaitsmise vajadusest, aga lähemalt vaadates võib selguda, et sellist „traditsioonilist“ perekonda polegi. Iga pere on eriline, nagu ka selles viljeldavad traditsioonid.
Tänane tekst lisab jutule inimsuhetest veel ühe kihi. Ka siin kõneldakse ikka neist samadest suhetest, kuigi otsesõnu on teemaks annetamine puudustkannatavate toetamiseks ehk siis kristlaste ja kristlike koguduste vastastikuse sotsiaalabi osutamise teenus. Nagu ikka, vähemalt minu puhul, jäävad kõigepealt silma arvatavad vastuolud. Eelmisel korral oli selleks nõue armastada venda, kes õigupoolest polegi mu vend. Paulus nõuab täna korintlastelt kah kristlikku vennaarmastust, seekord sellisel kujul, et toetataks abivajavaid usukaaslasi. Taas ta justnimelt nõuab ja et seda tehtaks veel vabatahtlikult ning rõõmsal meelel! Samuti on vahva, kuidas apostel kohe alguses peenetundeliselt mõista annab, et loomulikult on igasugune andmine hea, aga rohkem andmine on ikkagi parem. Sest „kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti.“ Kokku võttes võime öelda, et ülevalt on tulnud selline käsk: anda vabatahtlikult ja võimalikult palju, nii et ikka tunda oleks.
Edasi jääb silma apelleerimine kasule. Selline justkui külvates andmine pole Pauluse meelest sugugi võrdne raha tuulde loopimisega, vaid hoopis nutikas investeerimisstrateegia, mis toob garanteeritult tulu. Tuluks on see, et annetuse saanud palvetavad annetajate eest. Viimselt pole see ometi mingi enesele eestpalvetajate ostmine. Täpsemalt näeb apostli skeem välja hoopis nõnda, et juba igasugune lahkus kui selline ja tahe anda on tegelikult Jumala and. Selle anni kasutamine omakorda tähendab Jumala tänamist ja kuulekust tema suhtes: „Sest selle teie teenistuse kaudu antud abi mitte ainult ei leevenda pühade puudust, vaid muutub ka rikkalikuks Jumalale antud rohke tänu kaudu […]. Selle abistamise ehtsuse tõttu te ülistate Jumalat oma kuulekuses Kristuse evangeeliumi tunnistamisel ja oma osaduse siiruses nende ja kõikidega.“
Kas see tähendab, et inimsuhted on siin mingit moodi instrumentaliseeritud, et neist on saanud üksnes vahend Jumalaga suhtlemiseks? Õigupoolest ikka vastupidi: apostel selgitab, millel igasugused viljakad inimsuhted peaksid baseeruma. Ja see on, et nende aluseks ei saa olla esmaselt sugulus, vastastikused tunded või kasu, vaid jumalasuhe. Ma annan ja saan suhtest inimesega seda, mida olen esmalt saanud Jumalalt ja andnud Jumalale. Seepärast on igasugune suhe inimesega väärt tänu Jumalale. Vahel on isegi ebaõnnestunud suhe sellist tänu väärt. Kuna on õpetlikum. Mis sest, et valus, aga valu ei saa ju ignoreerida ning seega õppetundi kõrvust mööda lasta.
Eelmisel aastal oli helilooja Arvo Pärt Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Viimases loengus rääkis ta ühe loo oma elust, mis mind üsna tugevalt puudutas. Aastate eest veel Eestis elades oli Pärt mõne aja viibinud Pühtitsa kloostris. Eraldus maailmast, et palve ja mõtiskluse läbi taas ennast leida. Ühel päeval kloostri aias jalutades kohtus ta väikese vene tüdrukuga, kes oli seal koos vanematega, kes ilmselt parasjagu kirikus jumalateenistusel osalesid. Nad istusid pingile ja jäid vestlema. Helilooja kurtis oma eluraskusi ja võimetust edasi minna, tunnet, et on ebaõnnestunud. Väike tüdruk kuulas teda tõsiselt ja tähelepanelikult ning küsis lõpuks ainult ühe küsimuse: kas sa oled juba Jumalat tänanud selle ebaõnnestumise eest?
Kahel pühapäeval siin kõneldu võibki ehk nõnda kokku võtta: selleks, et armastada venda, kes polegi õieti mu vend, tuleks meil õppida just tänamise kunsti. Ka ebaõnnestumise eest tänamise kunsti. Aamen.
Jutlus on peetud 15. pühapäeval pärast nelipüha Tartu Jaani kirikus 21.09.2014
Jutluse esimene osa on loetav siit.
Urmas Petti (1965), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo dotsent ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja.
