Praktiline teoloogia on teoloogia ainevaldkond, milles luuakse teaduslik teooriasüsteem kiriku praktilise tegevuse jaoks. Praktilise teoloogia valdkonda kuuluvad liturgia (õpetus jumalateenistuselust), homileetika (kirikliku kõne pidamise õpetus), katehheetika (õpetus kiriku kasvatustööst), diakoonia (õpetus kiriku hoolekandetööst), hingehoid, küberneetika (kiriku juhtimisõpetus), misjon ja oikumeenika (kirikutevahelised suhted). Kõigis praktilise teoloogia valdkondades on alati küsimus religioosse elupraktika ja teoloogilise teooria omavahelisest sidumisest.
Praktiline teoloogia on tugevalt seotud kõigi teoloogia valdkondadega. Näiteks piibliteadused annavad praktilisele teoloogiale piiblitõlgendamise metoodika, süstemaatiline teoloogia aitab selgitada teoloogilisi põhimõisteid, kirikulugu selgitab ajaloolisi arenguid teatud praktilise teoloogia valdkonnas ja võrdlev usuteadus näitab teiste religioonide analüüsitava valdkonna arenguid.
Lisaks teoloogia teistele valdkondadele on aga praktilisel teoloogial tugev kokkupuude ka sekulaarse sotsiaal- ja humanitaarvaldkonnaga. Näiteks homileetika aine, mis käsitleb jutluse pidamist ja kasuaalkõnede pidamist, on tugevalt seotud retoorikaga, mis käsitleb üldist kõne pidamist. Samuti kasutab hingehoid üha rohkem ilmalikke nõustamismetoodikaid ja katehheetikas pööratakse tähelepanu kaasaegsele õpetamismetoodikale.
Kas siis on vaja praktilist teoloogiat kui sellist, sest võib ju rakendada ilmalikke distsipliine ja need üks-üheselt kirikusse üle tuua? Ühest küljest võib seda küsimuseasetust mõista, teisalt ei saa sellega nõustuda, sest praktiline teoloogia loob oma süsteemi just kiriku jaoks, ja taustal on alati mõjumas teoloogia. Mitte kõik ilmalikud lähenemisteed pole teoloogiliselt põhjendatavad. Näiteks hingehoidlik vestlus on midagi muud kui psühholoogiline nõustamine ja laulatuskõne on midagi muud kui pulmavana kõne. Alati on küsimus selles, millistes piirides on rakendatavad uuemad ilmalikud mudelid kirikus. Kus on piirid traditsiooni ja kaasaja vahel? Praktiline teoloogia püüab neid piire selgitada ja luua oma tegevusmudeleid just kiriku jaoks, arvestades nii kiriku traditsiooniga kui ka luues uut praktikat.
Praktilises teoloogias on väga olulisel kohal empiirilised uurimused ehk küsitlused, mis näitavad inimeste ootusi ja arvamusi teatud küsimustes. Kogu kiriku tegevus on ju suunatud inimesele ja seega peab arvestama tema ootustega. Teisalt peab arvestama kiriku õpetusega ning seetõttu analüüsitakse nende uurimuste tulemusi teoloogilistest printsiipidest lähtudes, kasutades nii süstemaatilist teoloogia kui ka piibliteaduste seisukohti. Lisaks liidetakse ajaloolise traditsiooni analüüs. Sellest lähtudes luuakse uusi praktilisi tegevusvorme või uuendatakse olemasolevaid.
Võttes näiteks liturgia ehk jumalateenistuse pidamise, võime näha, kuidas viimaste aastakümnete jooksul on toimunud suured arengud. Näiteks ei sea Eestis hetkel keegi küsimärgi alla seda, et armulaud on igal pühapäeval. Ometi oli veel mõnikümmend aastat tagasi armulaud valdavas enamuses kogudustes vaid teatud suurematel kirikupühadel. Taustal on praktilise teoloogia uurimused, mis näitavad, et inimest kõnetab jumalateenistusel liturgia ja müstiline pool tihti enam kui jutlus (kui jätta kõrvale jutluse kvaliteedi küsimus). Kui sellega liita süstemaatilise teoloogia õpetus, et luterlikul jumalateenistusel on kaks keset, jutlus ja armulaud, ning kirikulooline ja piibliteaduslik uurimine, mis näitab, et algristikoguduses oli Issanda söömaaeg igal pühapäeval, siis saamegi praktika, kus jumalateenistuses on kasvanud armulaua roll. Samuti on kasvanud olulisel määral ilmikute roll jumalateenistuses ja seda ka armulaua jagajana. Seegi on näide nii praktika kui teoloogia muutusest.
Mitte kõik praktiliste teoloogide ideed ja seisukohad ei leia kirikupoolset toetust. Näiteks on praktilised teoloogid avaldanud sageli arvamust, et pühapäeva hommik kell kümme pole jumalateenistuse alguseks parim aeg, sest urbaniseerunud inimene sooviks pühapäeva hommikul kauem magada ja olla koos perega. Välja on pakutud nii teenistuse aja lükkamist hilisemaks kui suisa õhtuteenistuste korraldamist kogudustes. Kirik pole seda kuulda võtnud. Eestis on jumalateenistuse algusaeg jäetud küllaltki vabaks ja mõned kogudused on ka algusaja muutnud hilisemaks (näiteks Tallinna Püha Vaimu kogudus) ja nüüd võiks praktiline teoloogia analüüsida selle teguviisi mõju jumalateenistuse külastatavusele ja inimeste rahulolu teenistuse ajaga.
Kui vaadata seni näiteks toodud praktilise teoloogia valdkonda liturgiat, siis põhiküsimused, millega praktiline teoloogia antud valdkonnas tegeleb, on järgmised:
- Kuidas on teatud ajahetkel jumalateenistust peetud?
- Miks seda just nii peeti, nagu sellest kirjutavad allikad, ja miks mitte teisiti?
- Kuidas mõistsid inimesed jumalateenistust ja milles see kajastus?
- Kuidas on liturgiat mõjutanud muutuvad vaimulikud, filosoofilised, ühiskondlikud ja teoloogilised suundumused?
- Kuidas usk väljendub uutes liturgilistes vormides, ilma et ta kaotaks oma sisu?
- Millised on kohalikud eripärad?
Samal viisil analüüsitakse praktilises teoloogias teisi valdkondi ja otsitakse teid, kuidas kirik võiks jõuda tänapäeva inimeseni ja kõnetada teda ilma, et katkeks kiriku õpetus ja traditsioon. Seega võib öelda, et praktiline teoloogia elab nii teoloogias kui ka kirikus ja samas uuendab kirikut.
Kaido Soom (1972) dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna praktilise teoloogia lektor ja EELK Tartu praostkonna vikaarõpetaja.
