Arhiiv

Ööpimedusest ja päevavalgusest teoloogiliselt (nr 121/ 4.4.2014)

Foto: Anu Põldsam

Foto: Anu Põldsam

 

„Öö on kõige pimedam aeg enne koidikut. Kuid ka inimelus võib olla aegu, kui ööpimedus kipub matma päeva. Kui tundub, et ööle järgneb öö.“ Nii kirjutab tänases Kirik & Teoloogia jutluses EELK vikaarõpetaja Miina Piir. Küllap ta teab, millest ta räägib, sest aastatepikkune hooldushaigla hingehoidja kogemus on talle seda näidanud. Teine tähelepanuväärse hingehoidja pagasiga teoloog, Euroopa Haiglakaplanite Võrgustiku juhataja Anne Vandenhoeck teab samuti, kui sügav võib olla kannatus. Ja kui sügav võib veel iseäranis olla dementsusega inimese ning tema lähedaste kannatus. Ta teab ka kõikehõlmavat mõttetuse tunnet, mis sellisel puhul lähedasi tabab. Kirik & Teoloogia tänases artiklis, veebruaris EELK Usuteaduse Instituudis toimunud hingehoiu konverentsil peetud ettekande tekstis näitab ta probleemi veelgi keerulisemat olemust, sest küsib teoloogilise teooria ehk aluse järele sellises olukorras. Isegi mitte selle järele, kuidas nii mõnigi teoloogiline küsimus seostub näiteks dementsusega inimese kristlaseks olemisega, vaid selle järele, kas üldse on võimalik siin teoloogilist teooriat ja kristlikku enesemõistmist rakendada.

Anne Vandenhoeck näitab aga Vaikse Laupäeva kujundi abil, kuidas on hingehoiu praktikas ometi avatud tee, sealjuures teoloogiliselt aluselt lähtuv tee hingehoidlikes olukordades võimalik. Ka dementsusega inimeste ja nende lähedaste puhul. Vähe sellest, selliste olukordade näite varal on võimalik visandada hingehoiu meetod praktikast teooriasse ja sealt praktikasse. Miina Piir aga osutab ristile kui Kristuse ja kristlase kannatuse sümbolile ja sügavusele, millega aga paratamatult on seotud ka kirkus. Kristlane „teab ju, mis järgneb ristile. Ristile järgneb kirkus /…/,“ kirjutab Piir. Öö sügavaimast sügavusest kasvab koidik ja valgus.

Kirik & Teoloogia jätkab EELK peapiiskopi valimiste eel peapiiskopi ametiga seonduva käsitlemist erinevatest vaatenurkadest. Juba möödunud sügisel käsitles Thomas-Andreas Põder peapiiskopi ametiaja pikkuse küsimust.  Vallo Ehasalu kirjutas piiskopiametist pilguga Piiblile ja algkristlusele, Priit Rohtmets aga kahes artiklis noorema kirikuloo vaatevinklist. EELK vikaarõpetaja Allan Kährik kirjutab tänases arvamusloos peapiiskopi ameti rollist. Milliseid põhirolle ja kõrvalrolle, milliste raskuspunktidega peaks peapiiskop täitma, on üks küsimus. Millised on kandidaatide isiksuse- ja juhiomadused või kui täiuslikud need üldse olla saavad, on teine küsimus. Kolmas on see, et nii nagu iga kristlane, peab ka peapiiskop olema ju teadlik elukestvast õppimisest. Kuna viimane on Eestis üha enam jutuks ühiskondlikul tasandil, siis pakub Kährik välja võtmepädevuste nimekirja, mida elukestvalt õppiv peapiiskop või kandidaat peaks saavutama või mille suunas kindlalt teel olema.

 

Tänases numbris:

Anne Vandenhoeck, Hingehoiu teoloogiline alus.

Allan Kährik, Peapiiskopi ametist ja selle ameti rollist.

Miina Piir, Alati koidab hommik ja algab päev (Lk 13:31-33).

Vt ka Jaan Lahe, Laudatio: Kurt Rudolph 85 – tugev inimene on suurem oma ajast ja oludest.

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2013. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English