1929. aasta on sünniaastaks kolmele Saksamaa tuntud teoloogile ja religiooniloolasele – Hans-Martin Schenkele, Carsten Colpele ja Kurt Rudolphile. Tänaseks on neist kaks esimest lahkunud ajast igavikku, Kurt Rudolph tähistas aga 3. aprillil oma 85. sünnipäeva.
Kuigi isiksustena erinevad, ühendab neid kolme meest peale selle, et nad on olnud põlvkonnakaaslased ja on ka isiklikult üksteist tundnud, veel palju muudki – nad kõik on uurinud suurema osa oma elust ühte ja sama teemat, milleks on antiikne gnoosis. Eelpool nimetatuid iseloomustab tugev filoloogiline baas (lisaks heebrea, kreeka ja ladina keelele oli Hans-Martin Schenke õppinud kopti keelt, Carsten Colpe iraani keeli ja Kurt Rudolph aramea keele mandalaste murret, nn manda keelt), sügav eruditsioon ning tohutu erialane pühendumus. Ka kõigi kolme mehe teaduslik produktsioon on olnud tohutu, kuid kõige produktiivsem neist kolmest on olnud kahtlemata Kurt Rudolph.
Nagu professor Rudolph ise on öelnud, on tema elu olnud üks suur seiklus. See seiklus algas 3. aprillil 1929. a Weimari vabariigis Saksimaal Dresdenis. Tema vanemad olid Dresdenis pangaametnikud ning siin alustas ta oma õpinguid, mis katkesid aga 1945. a, mil Nõukogude Liidu lääneliitlased pommitasid Dresdeni maatasa. Selle traagilise sündmuse, mida on kirjeldanud kirjanik Kurt Vonnegut, elas pommivarjendis üle ka tema nimekaim Kurt Rudolph. Rudolph on rääkinud, et veel seniajani on tal kõrvus heli, mida tekitasid linnale langevad pommid. Nagu suur osa dresdenlasi, kaotas ka Rudolph oma kodu. Et kuidagi ennast ära elatada, läks Rudolph õpilaseks ühe puusepa juurde ning õppis seal selgeks puusepaameti, mida ta pidas mitu aastat. 1948. a lõpetas Rudolph selle ameti kõrvalt sõja tõttu katkenud keskkooliõpingud ning asus Greifswaldi ülikoolis õppima evangeelset teoloogiat, usundilugu ja semitistikat. Kuna Rudolphi suurimaks armastuseks sai usundilugu ja Leipzigi ülikoolis oli seda õpetatud juba alates keisririigi ajast, siirdus ta Greifswaldist Leipzigisse. Ta õppis sealses Karl Marxi nimelises ülikoolis mitmete tuntud usundiloolaste (Walter Baetke, Siegfried Morenz) juures, kuid õppejõududest on ta eriti esile tõstnud uustestamentlast ja koptoloogi Johannes Leipoldti. Tema kaudu avastas Kurt Rudolph Rudolf Bultmanni, kellest sai tema suur teoloogiline ja vaimne mõjutaja kogu järgnevaks eluks. Bultmanni demütologiseerimisprogramm vaimustas paljusid Leipzigi teoloogiatudengeid nii väga, et usuteaduskonna juurde tekkis „Bultmanni ring“, mis korraldas aruteluõhtuid Rudolf Bultmanni esseede üle. Ringi juhendas professor Leipoldt isiklikult ning Kurt Rudolph oli tolle ringi üks aktiivsemaid liikmeid. Ta on öelnud, et kuigi Bultmanni paljud seisukohad (eelkristliku gnostilise Lunastaja-müüdi olemasolu, Johannese evangeeliumi allikate teooria) nii usundiloos kui ka Uue Testamendi teaduses on tänaseks iganenud, on tema jääv teene evangeelsele teoloogiale ja evangeelsele kirikule Piibli eksistentsiaalne interpretatsioon ja demütologiseerimisprogramm, mille kohta Rudolph on öelnud, et see pakub tänapäeva haritud inimesele intellektuaalselt veenvat ristiusu tõlgendust, millele on raske leida mõistlikke alternatiive.
Leipzigis tegi Rudolph läbi ka oma akadeemilise karjääri, olles esmalt abiassistent, seejärel assistent, ülemassistent, õppeülesande täitja, dotsent ja viimaks ka professor. Kuid vaatamata andekusele ja suurele töövõimele ei kulgenud tema karjäär raskusteta. 1956. a kaitses ta oma esimese doktoriväitekirja evangeelses teoloogias. Doktoritöö Die Mandäer. Das Mandäerprobleem („Mandalased. Mandalaste küsimus“) ilmus 1960. a Göttingenis ning käsitleb teoloogide ja usundiloolaste hulgas elavat poleemikat tekitanud küsimust mandalaste usundiloolisest päritolust. Kuid filosoofiateaduskond, mille juurde Religiooniajaloo Seminar kuulus, ei aktsepteerinud (sama ülikooli väljaantud!) teoloogiadoktori kraadi ning nõudis, et Kurt Rudolph kirjutaks ja kaitseks uue doktoritöö filosoofiateaduskonnas. See seati tingimuseks, et ta saanuks ülikoolis jätkata. Nõnda kaitseski Rudolph 1957. aastal Usundiloo Seminari juures oma teise doktoritöö ning see ilmus 1961. aastal Göttingenis pealkirja all Die Mandäer II. Der Kult („Mandalased II. Kultus“). Doktoritöö aluseks oli juba esimeseks tööks kogutud materjal, mida oli lihtsalt nii palju, et seda jätkus kahe töö kirjutamiseks. Doktoritöö juhendajateks olid J. Leipoldt ja W. Baetke, kes olid juhendanud Rudolphit ka esimese dissertatsiooni kirjutamisel. Tänu teisele doktoritööle sai Rudolph tööd ülikoolis jätkata.
„Tööliste ja talupoegade riigis“ oli usundilooga tegelemine küll sallitud, kuid mitte soositud ja lisaks sellele pidid ülikooli töötajad kannatama ka ideoloogise surve all. Tudengid esitasid õppejõudude peale kaebusi ja nõnda süüdistati ka Rudolphit „ideoloogilises ebajärjekindluses“, mis olevat seisnenud muuhulgas ka selles, et ta ei olevat oma loengutes tsiteerinud kunagi Leninit. Kuid nendest kaebustest sai ta teada alles pärast DDR-i lagunemist, mil tal oli võimalus tutvuda oma julgeolekutoimikuga. Sealt selgusid ka pealekaebajate nimed, kelle hulgas oli mitu tema väga võimekat õpilast. „Ma mõistan neid inimesi ega kanna nende peale viha,“ ütleb Rudolph pealekaebajate kohta. Riigi surve, äraütlemised taotlustele külastada väliskonverentse ja ülikoolipoolne soovimatus arendada usundilugu kui eriala tekitasid temas aga perspektiivitusetunde ja kui 1986. a õnnestus Rudolphil külastada seoses ühe konverentsiga Ameerika Ühendriike, otsustas ta mitte enam kodumaale naasta. Ta on meenutanud, kui raske see oli, sest otsus tuli teha paari päeva jooksul. Kuid Rudolph ei kahetsenud oma otsust. Ka abikaasal õnnestus tulla tema juurde Ameerikasse ning uute kolleegide abiga õnnestus tal kohe saada ka professorikoht. Aastatel 1984–1986 töötas ta esmalt Chicago ülikoolis ning seejärel Santa Barbara (California) ülikoolis külalisprofessorina (selle aja sisse jääb ka pool aastat tööd külalisprofessorina Harvardi ülikoolis). Need olid viljakad ja õnnelikud aastad, mida ta meenutab kuni tänaseni heldimusega. Kui siis 1986. aastal tegi Marburgi ülikool Rudolphile ettepaneku tulla sinna korraliseks professoriks, pöördus ta Saksaamale tagasi, ent nüüd juba Saksa Liitvabariiki. Usundiloo professorina töötas Rudolph seal aastail 1986–1994, misjärel siirdus emerituuri. Ka emerituuris jätkas ta aktiivset teadustööd, juhendas doktorante ning viis esimestel emerituuriaastatel läbi eriseminare. 1991. aastal sai temast taas Saksimaa Teaduste Akadeemia liige. Kurt Rudolph on Saksamaa Usundiloo Seltsi auliige ning St. Andrewsi (1983), Aarhusi ja Leipzigi ülikooli (mõlemad 1994) audoktor. Alates 2013. aastast elab Kurt Rudolph koos oma abikaasaga Düsseldorfi eeslinnas Benrathis.
Kurt Rudolph on kirjutanud teadustöid erinevatel teemadel – usundiloo metodoloogiast, usundiloo uurimise ajaloost, kuid tema peamiseks uurimisteemaks on olnud gnoosis. Lisaks nimetatud kaheosalisele doktoritööle ja 1961. a kaitstud habilitatsioonitööle Theogonie, Kosmogonie und Anthropogonie in den mandäischen Schriften. Eine literarkritische und traditionsgeschichtliche Untersuchung („Teogoonia, kosmogoonia ja antropogoonia mandlaste kirjutistes. Kirjanduskriitiline ja traditsioonilooline uurimus“; ilmus 1965) on ta tõlkinud mandalaste tekste, mis on ilmunud Werner Foersteri koostatud kogumikus Die Gnosis. II. Band: Koptische und mandäische Quellen („Gnoosis. 2. köide: Koptikeelsed ja mandalaste allikad“) Tema artiklid on ilmunud kogumikus Gnosis und spätantiker Religionsgeschichte („Gnoosis ja hilisantiikaja usundilugu; 1996). Rudolphi tuntuim raamat on aga kahtlemata Die Gnosis. Wesen und Geschichte einer spätantiken Religion („Gnoosis. Ühe hilisantiikaegse usundi olemus ja ajalugu“; esmatrükk 1977), millest on ilmunud korduvad uustrükid ja tõlked paljudes keeltes. 2014. aastal ilmub ka raamatu eestikeelne tõlge Tallinna Ülikooli kirjastuselt. Kurt Rudolphil on olnud võimalus viibida korduvalt ka välitöödel Iraagi mandalaste juures. Ta võitis nende usalduse ja sai neile omaks. Kuna paljud mandalased olid sunnitud emigreeruma sõja eest Euroopasse ja Ameerikasse, tekkis 1990-ndatel idee rajada Marburgi õppeasutus manda preestrite koolitamiseks. Õppeasutust oleks hakanud juhtima Kurt Rudolph isiklikult, kuid mingitel põhjustel jäi õppeasutus rajamata. Aastate eest jutustas Rudolph käesolevate ridade autorile aga järgmise liigutava loo. Ta külastas 2010. a Berliinis üht semitistikakonverentsi, kus oli ka manda keele ja kirjanduse sektsioon. Ürituse raames toimus mandalaste ristimine Wannsee järves. Ristimistalitusel astus tema juurde noormees, kes kõnetas teda kui vana tuttavat. Rudolph ei mäletanud teda, ent siis selgus, et ta oli olnud väike poiss, kui Rudolph oli nende perel Iraagis külas. Tema mäletas Rudolphit hästi ja siis meenus ta ka Rudolphile. See oli eriline kohtumine.
Kuigi rahvusvaheliselt kuulus teadlane ja mees, kes on pälvinud palju tunnustust, on jäänud Kurt Rudolph inimesena tagasihoidlikuks ja lihtsaks. Nende ridade autoril on põhjust olla talle tänulik paljude asjade eest, eeskätt aga selle eest, et Rudolph soostus hakkama 2004. aastal tema doktoritöö juhendajaks. Kurt Rudolphi elu ja töö on tõestuseks selle kohta, et tugev inimene on suurem oma ajast ja oludest ja seetõttu on põhjust teda austada ja imetleda.
Jaan Lahe,
Kurt Rudolphi tänulik õpilane
