Arhiiv

Ülesminekutrepist alla (nr 117 /7.3.2014)

Trepp

Foto: Ergo Naab

 

Trepp on võimas kujund. Nii juba Piiblis. Jaakobi unenäost tuntud trepp taevasse, mida Vana Testamendi tõlgetes ekslikult edastatakse redelina, on tuntuim näide. Trepp on oma iseloomult aga erakordselt kahetine suurus. Temast saab minna alla ja teda mööda saab minna üles. Kõik oleneb meie asukohast ja vaatepunktist. Kiriku & Teoloogia toimetus valis tänaseks märksõnaks ülesminekutrepi, ent soovib sellega esmalt tuletada meelde, et Jumal on seal üleval, kutsub meid, aga meie sinna omal jõul ei pääse. Jumal tuleb siis alla, meile vastu. Ja sellega saabub kannatus. Jumal kannatab, Jumala Poeg kannatab. Alanud on kannatusaeg.

Mis on inimesele, kristlasele kannatus? Küsimusele vastab Jaanus Noormägi tänases jutluses, mis on küll pärit aastatetagusest ajast, ent kõnetab meid tänapäevaselt, igapäevaselt kannatusaegselt. Arguse vaim meis kõigis, hirm kaotada kaasinimeste usaldus, kaotada varandus, oma elu, lähedaste elu, hirm kaduvuse ees, need hirmud on inimese kannatuse võimsamateks põhjusteks. „Õigupoolest just see ongi julgus järgida oma kutsumust, julgus riskida Jumala nimel ja pärast, mõistliku meele vaimus. Pole midagi imestada, et taolist inimest võivad tabada kannatused, koguni põlgus ja kahtlustamine nende poolt, kes taotlevad omakasu. Aga taolised kannatused pole midagi rõõmu kõrval, et ollakse ja jäädakse ühendusse Kristusega. Temaga, kes käis läbi tõelisest kannatusest, et meid päästa ja kutsuda meid eluks pühitsuses, et lepitada meid Jumalaga. Meie kannatused on üksnes kaasa kannatamine Kristusega, kannatamine Jumala kutse pärast, et seeläbi veelgi karastuda julguseks olla ja jääda armulise Jumala tunnistajateks.“

Kas teatrikunst saab olla inimese jumalikustumise, elusamuse, tõelisemalt inimeseks muutumise vahendiks? Taevatrepist ülespoole püüdlemise vahendiks? Teatriteadlane, Teater. Muusika. Kino peatoimetaja Madis Kolk küsib artiklis „Eesti teatri religioossusest“:  kuidas üldse näha religiooni teatris või vastupidi? Tuletades meelde teatrikunsti ja antiikdraama päritolu Dionysose ja Eleusise müsteeriumidest, võib vaadelda kogu 20. sajandi teatriajalugu kui kahte teatrisuundumust, mis sai ajastuvaimuliseks pärandiks kaks vastassuunalist ja üheaegset teatri definitsiooni. „Nii naturalistlik-positivistliku, mis peab teatri esmaülesandeks lihast ja luust inimsuhteid ja nendest tulenevaid ühiskondlikke üldistusi, kui ka sümbolistlik-metafüüsilise, mis kõiki lavalisi loodusseadusi trotsides igatseb taga teatri oletatavat religioosset sünnikonteksti ja sellega sätestatud tähendusloomemehhanisme – hinnangute asemel hinge, reaalsuse asemel Reaalset.“

Kui Jaakob nägi unes Jumala saadikuid mööda treppi alla laskumas, siis juudi päritolu ameerika ajakirjanik A. J. Jacobs valis endale teiseks minaks Jaakobi ning otsustas elada terve aasta täpselt Piibli ettekirjutuste järgi. Sellest eksperimendist valmis raamat, mis on eesti keeles loetav ja mille põhjal EELK Kadrina Katariina koguduse õpetaja Meelis-Lauri Erikson mõtiskleb käsu võimalikkuse ja mõttekuse üle. Niisiis võib iga tänane Kiriku & Teoloogia lugeja küsida, kas Piibli seadus on trepp Jumala juurde või mitte.

Lugejakirjana avaldame ikoonikunstniku ja kunstiteadlase Tiina-Helje Veisseriku arvamusloo „Vastandlikud komponendid suuremast maailmapildist?“

Inspireerivat lugemist!

 

Tänases numbris:

Madis Kolk, Eesti teatri religioossusest.

Meelis-Lauri Erikson, Huqqim Jaakobi juures.

Jaanus Noormägi, Väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaim (2Tm 1:7–10).

Lugejakiri: Vastandlikud komponendid suuremast maailmapildist? (Tiina-Helje Veisserik)

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2013. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English