Esiletõstetud lood

Väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaim (2Tm 1:7–10)

Jaanus Noormagi„Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu. Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat ega mind, tema vangi, vaid kannata koos minuga kurja evangeeliumi pärast Jumala väe abil,

kes on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega,
mitte meie tegude järgi, vaid omaenese kavatsuse ja armu järgi,
mis meile on antud Kristuses Jeesuses enne igavesi aegu,
nüüd on aga saanud avalikuks meie Päästja Kristuse Jeesuse ilmumise läbi,
kes on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu
toonud valge ette elu ja kadumatuse“ (2Tm 1:7–10).

Tänane kirjasõna ei kõneta kangelast, vaid inimest, kes on loomult kartlik, kes on kaotanud julguse järgida oma kutsumust. Nimelt teab pärimus jutustada, et apostel Pauluse parim sõber ja kaastööline Timoteos oli loomult kartlik, et tal polnud julgust riskida.

Õigupoolest ei saanud Paulus talle nüüd, kirja kirjutamise ajal, midagi tõsist ette heita. Timoteos tegi ustavalt oma tööd Efesose koguduses. Koguduses, kus Paulus ise üle kahe aasta oli Kristust kuulutanud. Ent siiski, nüüd oli Paulus vangina Roomas, tollases „maailma pealinnas“, kus ta kannatustes julgust kaotamata jätkas evangeeliumi kuulutamist väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimus. Timoteos seevastu asus provintsis, töötas küll ustavalt, ent arvatavasti piirdus ta üksnes oma kogudusega – ta ei üritanudki kanda sõnumit armulisest Jumalast laiemale, võita Kristusele üha uusi inimesi.

Nõnda siis ilmselt pole siinkohal tegemist Timoteose kartusega mõningate takistuste ees, mis tekkisid ta teele seoses tööga Efesose mail, vaid pigem sellega, et ta kartis ette võtta midagi enamat ja ulatuslikumat, tal polnud julgust riskida Jumala nimel. Seeläbi aga eraldas ta enda ja oma koguduseliikmed teistest kristlastest, kes eluga riskides järgisid oma kutsumust ka tagakiusamiste ajal.

Ilmselt on inimesele iseloomulik, et ta ei tunnista kuigi meelsasti ei teistele ega iseendalegi: ma olen loomult kartlik, nõnda et ajuti ahistab mind hirm isegi minu enda ees. Ja küllap on samavõrd iseloomulik seegi, et oma kartlikku loomust ja ängistava hirmu kogemusi kiputakse maskeerima kas ükskõikse heatujulisuse või hoopis arutu askeldamisega nõnda, et teistele puru silma ajades arvatakse rahustada suutvat ka iseennast. Ent ärgem häbenegem tunnistada: ka meie, kristlased, oleme oma loomult just sellised.

Me elame maailmas, kus inimese üle otsustatakse üha enam selle järgi, mis tal on, mida ta on saavutanud. Juba lapsed allutatakse võistlusele, mille tulemused määravad nende edasise käekäigu. Taoliselt saavutustele ja omandamisele orienteerumine on hakanud meid oma survele alistama kõigis eluvaldkondades. Nõnda saab üha enam selgeks: meie igapäevane elu kujuneb säärase suundumuse tõttu aina ebainimlikumaks, see ruineerib mitte ainult nõrka ja vana, vaid ka noort ja tugevat.

Tahtes aga olla teisipidi, kindlameelne ja otsustusvõimeline, samas aga ka leplik ja vastutulelik, põrkume otsekui vastu müüri. Kergelt tärkab kahtlus, et taoline inimene on teistest kavalam, et ta püüab endale mingeid hüvesid saavutada hoopis isepärasel kombel. Ning mis siin salata – mõnikord see ju ongi nõnda. Veel enam, mõnigi kord arvame, et orienteerumine saavutustele on õigustatav, kui seda tehakse kristluse ja kiriku huvides. Kuid kas väljend „kristlikud saavutused“ pole iseenesest vastuoluline?

Seega oleks tõepoolest lihtsam loobuda oma kutsumusest, minna kaasa „eluga enda ümber“, või hoopis rahulduda mõttega: „Mina elan nii nagu oskan, teised vaadaku ise, kuidas nad oma eluga toime tulevad.“

Ent kas just see polegi too arguse vaim, mille asemele Lunastaja on meile andnud väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu, kinkinud meile uue olemise seega, et Tema on meid päästnud ja kutsunud Kristuses Jeesuses. Pangem tähele, Tema on juba päästnud ja kutsunud meid, kes me praegu sellesse sõnumisse süveneme. Aga sellega Tema ei piirdu – Tema tahab, et iga inimene suunduks elule pühitsuses.

Tänapäevases keelekasutuses võib seda nimetada eluks, mille sisuks on tõde ja vormiks armastus. Taoline elu ei orienteeru isiklikele saavutustele, iseendale, vaid see on olemine, milles maksab vaid üks väärtus – kaasinimene. See on olemine, milles kaasinimest ei peeta vahendiks enda, ka mitte kristlike eesmärkide saavutamisel, vaid ainsaks eesmärgiks ongi too kaasinimene, tema teenimine.

Aga me oleme juba nentinud, et see pole kerge, veel vähem tavaline. Ei, vaid see on üha uuesti esitatav pakkumine, võimalus saada teistsuguseks, inimeseks, kes on Jumala Vaimu juhtimise all ja elab Tema tõeluses st toimib väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimus. Taoline inimene ei kibestu, kui ta ei saavuta edu elus ja kuulsust inimeste silmis, ta ei karda olla armuline neile, kes teda vihkavad. Veel enam, otsustanud olla hea ja õige poolt ning valele vastu hakata ilma ärritumiseta. Ei mitte selleks, et kaitsta iseennast, vaid hoopis toda kaasinimest, kes on minetamas oma inimväärikust.

Õigupoolest just see ongi julgus järgida oma kutsumust, julgus riskida Jumala nimel ja pärast, mõistliku meele vaimus. Pole midagi imestada, et taolist inimest võivad tabada kannatused, koguni põlgus ja kahtlustamine nende poolt, kes taotlevad omakasu. Aga taolised kannatused pole midagi rõõmu kõrval, et ollakse ja jäädakse ühendusse Kristusega. Temaga, kes käis läbi tõelisest kannatusest, et meid päästa ja kutsuda meid eluks pühitsuses, et lepitada meid Jumalaga. Nõnda siis on meie kannatused üksnes kaasa kannatamine Kristusega, kannatamine Jumala kutse pärast, et seeläbi veelgi karastuda julguseks olla ja jääda armulise Jumala tunnistajateks.

Ent mis on kõige selle tulemuseks? Ei saa jätta rõhutamata, et sellel on otsustav toime ka meile endile – me vabaneme lõplikult vajadusest ennast ise rahustada, sest meilt on võetud hirm enda elu ja kurja ees. See pole enam meie saavutus, vaid taevase Isa kingitus, miska Tema meid vabastab kaasinimeste teenimiseks evangeeliumi kaudu.

Nüüd võib ehk mõnigi mõelda: meie ei saa ju praegusel ajal midagi ulatuslikumat ette võtta, sest meil ei ole selleks materiaalseid vahendeid. Rääkimata sellest, et vaevalt on kellelegi meist määratud saada veretunnistajaks nagu apostel Paulus – praegu ei tule meie maal armulise Jumala kuulutamise eest maksta oma eluga.

Ent nõnda pole see sugugi igal pool, kus Kristust kuulutatakse. Ja meie ei või end lahutada nendest, keda nende kristliku usu pärast jälitatakse ja taga kiusatakse. Õigupoolest ei saagi me end nendest lahutada, sest mingil määral oleme nende kannatustes osalised ka meie: ei tarvitsegi libastuda fanatismi, piisab sellestki, kui me ei karda oma Issandat tunnistada – otsemaid tuleb meil ka siin ja praegu kannatada kurja. Kuid just siis võime uuesti kogeda, et Jumal annab meile väge vastu pidada, veel enam – annab väge üha uutes olukordades leida ja kasutada uusi võimalusi evangeeliumi kuulutamiseks.

Millest aga tuleb viimselt kõik see kuri, mis meile valmistab kannatusi ja katsumust nõnda, et tänane kirjasõna meid tõsiselt hoiatab arguse vaimu eest? Kas pole selle põhjuseks inimese aimus ja hirm, et ta oma saavutustele vaatamata siiski kord unustatakse? Jah, see on kartus kaduvuse ees. Kannatusi endale ja teistele põhjustab inimese meeleheitlik katse ise võita surm. See surm, mille märke endas kanname sünnist alates, surm, millele suundub kõik elav. Just sellest tuleneb me hoolimatus ja egoism, mis on igasuguse osaduse kõige tõsisemad laostajad. Aga sellest tuleneb ka me meeleheide ja käegalöömine, mis laastab halastamatult meid endid.

Küllap just selle pärast on tänases kirjasõnas meile pärandatud juubeldus: armuline Issand on nüüd saanud avalikuks

„meie Päästja Kristuse Jeesuse ilmumise läbi,
kes on kõrvaldanud surma
ning on evangeeliumi kaudu
toonud valge ette elu ja kadumatuse“.

Kristuse ülestõusmine on otsustav läbimurre surmast ja kaduvusest, see on tõeliselt uue olemise algus. Taolise olemise, mille üle surmal ja kaduvusel pole võimu. Jeesuse Kristuse ülestõusmise tõttu võimegi meie, surma ja hirmu saagiks olevad inimesed, kõige elava kaduvuse ja kõige toimuva ängistava mõttetuse kiuste, usaldada armulist Jumalat, kes meile keset kaduvuse maailma kingib väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu. Nõnda, et me juba nüüd julgeme elada ja toimida kadumatuse kindlusega, olla lepitatud lepitajad. Aamen.

 

Jaanus Noormägi (1961) on teoloogiamagister, EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English