„Praeguse aja inimesed on kogenud, et neid, kes lubavad häid asju, ei saa tihti usaldada,“ kirjutab Tiina Klement oma tänases jutluses ja jätkab mõned laused hiljem: „Sellepärast tuleb meil esmalt ehitada selline usaldusesild, mis ka kannaks nendeni, kellele soovime rääkida Jumalast.“ Tema kaastöö oli esimene, mis meie toimetusele üldse laekus. Meil on au see nüüd lõpuks avaldada ja soovida, et kiriku liikmed ei väsiks usaldusesilla ehitamisel üksteise ja ühiskonna vahele.
Teine märksõna, mille täna lugejale kaasa anname, on järjekindlus. Kiriku liikmeks, kirikuks olemine tähendab kindlasti ka kristlikust traditsioonist kinnipidamist. Mis on aga traditsioon, mida EELK-s ja teistes kirikutes ikka nimetatakse, ei ole kaugeltki nii üheselt mõistetav. Kui ühed „traditsionalistid“ rõhutavad ühtede aspektide järjepidevust, siis teised „traditsionalistid“ jälle teisi aspekte. Vallo Ehasalu kirjutab oma põhjaliku kirjutise teises osas ametite järjepidevuse traditsiooni kujunemisest kirikuisade päevil. Küllap aitab see teravdada meie probleemiteadvust, kui arutleme diakonide, piiskoppide ja teiste üle. Thomas-Andreas Põder jätkab eelmise nädala arvamusloo omamoodi järjes veelgi teravamalt arutelu luterliku kiriku ja teoloogia järjepidevuse üle praeguse liturgiareformi taustal ning tabernaakli küsimuse näitel.
Head lugejad, kristlastena ei ole me valmis, meil on palju üle mõelda ja arutleda.
Tänases numbris:
Vallo Ehasalu, Antiookia Ignatiuse kirjade ja Rooma Clemensi kirja koht suktsessiooniõpetuse kujunemisel (2. osa).
Thomas-Andreas Põder, Tabernaakel ja säilituskapijumal ehk „Tule taevas appi!“.
Tiina Klement, Jumala armastus on saanud ilmsiks kõikidele inimestele! (Mk 9:38–41).
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.