Artiklid

Antiookia Ignatiuse kirjade ja Rooma Clemensi kirja koht suktsessiooniõpetuse kujunemisel (2. osa)

Diakoni seisund Ignatiuse kirjades

Seega olen ma tõlgendanud vanema ametit algkristluses erinevalt harjumuspärasest. Kuid ka diakoni ametit soovin ma vaadata oma pilguga. Ignatiuse kirjade põhjal võib diakoniameti kohta öelda sama palju ja kaalukat kui piiskopiameti kohta, kui mitte enamat. Diakoniameti seisund on eriline. Diakoni teenimisameti auväärsust Ignatiuse mõtlemises on näinud muide ka J. Fischer (1956, 129).

Diakoneid võrreldakse Jeesuse Kristusega; Kristuse käsuga (Smyrn 8:1), Kristuse teenimisega (Magn 1:6) ja Kristuse saladustega (Trall 2:3). Pole huvituseta öelda, et Ignatius keskendub oma teoloogias suurel määral Kristusele. Kristus on Jumal ise. Clemensil jääb Kristus Isa varju. See omakorda näitab, kuivõrd keskse seisundi võtab Ignatiusel sisse diakoniamet, kuivõrd formaalse aga piiskopiamet. Diakoniamet on kristlus ise. Kui piiskop kehastab Ignatiusel kirikut (Goppelt 1968, 28; Goppelt ise hindab seda Ignatiuse joont ebaapostlikuks), siis diakon kehastab kristlust.

Mõnede kirjakohtade järgi on näha, et Ignatius võib tõepoolest vahetada huvitavalt ära ametite tähtsusjärjestuse: „… piiskopi juhatades Jumala kohal ja vanemate (olles) apostlite kogu kohal, ja diakonite (toimetades) minu jaoks kõigesulnimat Jeesuse Kristuse teenistust, kes on olnud enne kõiki aegu Isa juures ning kes lõpus ilmub“ (Magn 6:1); „samuti tundku kõik aukartust diakonite otsekui Jeesuse Kristuse ees, samuti ka piiskopi ees, kes on vastavuses Isaga, vanemate ees aga otsekui Jumala nõukogu ja apostlite ühenduse ees“ (Trall 3:1). Viimases ongi diakonid nimetatud esimesena, enne piiskoppe ja vanemaid.

Järgnevas vaatleme veel Ignatiuse ütlusi diakoniameti kohta. „Aga ka diakoneil, kes on Jeesuse Kristuse saladused (mysteria), tuleb igal kombel meeldida. Pole nad ju söökide ja jookide diakonid, vaid Jumala koguduse teenijad. Niisiis tuleb neil karta etteheiteid nagu tuld“ (Trall 2:3). „Meeldimise“ all mõeldakse kõlbelist laitmatust. Seega on Jeesuse Kristuse müsteerium (see müstikust Ignatiuse võtmesõna, antud juhul kristoloogiliselt tõlgendatuna) saanud ilmsiks ühes ametis, diakoniametis. Sellega võib seletada kõrget hinnangut diakoniametile ja seda, et see on mõeldud Jeesuse alandliku seisundi (Lk 22:26j) representatsioonina, aga kuna Jeesuse teenimisamet on usu suurim müsteerium (kui kasutada Ignatiuse sõna) igas kristlikus õpetustraditsioonis, minnes tagasi juba Jesaja 40–56 kuulutusele, siis just see näitab diakoni aulisust. Just diakoniametit tunneb Ignatius kui Jeesuse õpetusele ja olemusele eriti lähedast.

Efesose koguduse diakoni Burrose kohta öeldu (Smyrn 12:1) võiks veelgi ilmestada eeltoodut. Ta on exemplarion theou diakonias. Ma oletan, et siin pole mõeldud mitte „eeskujulikku diakoniametis“, vaid „eeskujulikku Jumalas“. Siin on diakoniamet ühendatud otse Jumala, Isaga (kes on tavaliselt vastavuses hoopis piiskopiga), ja ühtlasi on diakoniamet viidud kristliku usutunnistuse keskmesse.

Piiskop Ignatius väljendab kirjades korduvalt oma lähedust diakonitele. Diakonid on tema „kaassulased“ (Filad 4; Magn 2). Magn 6:1 järgi on diakoniamet „minu jaoks kõigesulnim amet“. Võib-olla on Clemens kord ise diakon olnud. Kuid olulisem on ilmselt järgmine seos. Diakoniameti eriline tähtsus on selles, et see on kristliku usu sisuga enam seotud kui piiskopiamet. Piiskopid on korra ja õige õpetuse eest seisjad (seda näitab Ignatiuse kirjade konventiklitevastane tendents: kus on piiskop, seal pole konventiklit), ning olles koguduses üksi, ka ühtsuse eest hoolitsejad. Diakoniamet on aga see, mis tegeleb usuga Jeesusesse ja Jeesuse järgimisega. (Siinkohal ei väida ma, et diakonid olid eriliselt seotud õpetusülesannetega. Jk 3:1 meenutav koht Efes 15:1 räägib õpetamisest, kuid ei seo seda mingi ametiga, võib-olla üldse mitte ametiga.) Seetõttu on teoloogiliselt võttes piiskopiametitki vaja seletada diakoniameti kaudu. Ilmselt ei arva Ignatius, et piiskopi kõrgus ja meelevald vastaks kristluse kogu olemusele. Seda tuleb seletada pigem diakoniameti teenimisega. Selle põhjata ei saa olla ka piiskoppe. Piiskopiamet ilma diakoniametita on vorm sisuta, kusjuures puudu pole mitte ametiredeli täielikkus, vaid müsteerium, kristlus ise.

Filad 1:1 järgi on ka piiskopi amet diakonia. Sel väljendusel võib olla kaks tähendust. Ignatius võib kasutada seda sõna tähenduses „amet“, nagu seda kristluses on Paulusest alates tehtud. Peale selle võib see olla just piiskopi töö iseloom. Ka tema teenib. Kuid viimasele ei leia me Ignatiuse kirjadest selget tõestust.

Praktikas ei suuda seda järjestust, mille kohaselt piiskop on üle diakoni, ilmselt miski kõigutada, kuid kirjad ja nende õpetus näitavad siiski, et diakonid on õige lähedal piiskoppidele, kuna need on kaks ametit, mille funktsioone ja tähtsust on enim kirjeldatud. Ka on just piiskoppe ja diakoneid nimetatud nimepidi, vanemaid on nimetatud nimepidi vaid korra (Magn 2). Selle taga, kuidas Ignatius diakonite ametist räägib, võib olla Jeesuse traditsioon teenimise ja teenriksolemise kohta. Teenimist rõhutab küll ka Paulus (nt Rm 15:25; 12:7), kuid arvestades diakoniameti selget lähedust Jeesuse isikule Ignatiuse kirjades arvan ma, et eeskuju tuleks otsida sünoptilisest traditsioonist (evan- geeliumitraditsioonist), kirjakohtadest nagu Mt 20:28 ja Mk 10:45, eriti aga sellistest kohtadest nagu Lk 22:26 ja Mt 20:27.

Sellele minu väitele jääb kaks nõrka kohta, kuid oma loomult pole need mitte niivõrd vastuväited, kuivõrd puuduvad lülid põhjenduskäigus. Ignatius pole kirjutanud sellest usu ja teenimise seosest, mis on olemas selles seoses diakoni ja müsteeriumi, teenimise ja õigeksmõistmise vahel (Clemensil on see 1Clem 33:1, kuid põhjendatud Clemensile iseloomulikult, legalistlikult). Ka puudub Ignatiuse rohkes kristoloogilises aineses otsene ütlus selle kohta, et Jeesus on teeninud. Siiski on nii diakoniameti teoloogia kui ka prosopograafilised andmed diakoneist (ja ka muudest kristlastest) Ignatiusel piisavalt selged, et näidata diakoniameti tähtsust, ja ka õpetustraditsioone, millega see on põhjendatud.

Niisiis olen ma näinud seda, mis on kiriku ameti sisu Ignatiuse järgi. Kiriku ameti sisu on piiskopi seisukohalt kord ning diakoni seisukohalt Kristuse isik ja tema kutsele vastamine. Selle tõdemusega võib ühendada ka mõtte, et amet kuulub kiriku mõistesse, pole kirikut ametita. Siinkohal ei ole see aga põhjendatud sellega, et kuulutusamet on seatud enne kirikut, apostlite näol, vaid siin on representatsioonimõte. Pole kirikut ilma korrata (piiskop), ilma Kristuseta (diakon) ja ka mitte ilma koguduseta (vanemad). Ignatius on laiendanud seda ametimõistet varakatoliikluse suunas (või õigemini, ta on leidnud varakatoliikliku korra juba eest), andes sellele tugeva korra- ja legitimatsioonimõtte. Samas ei ole ta ühendanud seda suktsessiooniga.

Hierarhia paikapidamatus Ignatiuse teoloogias

Ignatiuse järgi vastab maisele olemissfäärile teine, taevane sfäär, ja sel on vastavused kirikukorraga (Fischer 1956, 127). Eelnevas olen ma näidanud, missugused vastavused kiriku ametitele on Ignatius leidnud teises sfääris, Jumala ja õndsussündmuse sfääris Trall ja Magn järgi. Ta toob välja vastavused: piiskop vastab Isale, vanemad apostlitele ja diakon Jeesusele Kristusele (Trall 3:1; Magn 6:1). (Ignatiusel on ka üks erandlik koht, Magn 2, kus piiskopile vastab Jumala arm ja vanematele Jeesuse Kristuse seadus.) Niisiis on piiskopi amet kõrge oma seisundi poolest, diakoniamet oma sisu poolest, ja vanemaamet jääb nende vahele ilma erilise rõhuta. Seega pole Ignatiuse kolmeastmelise ameti tõlgendamine hierarhiana päriselt õigustatud.

Siiski on olemas ka põhjendusi, mis näitavad just piiskoppide juhtivat seisundit kirikus. Esiteks nende omavahelised suhted. Nad suhtlevad omavahel kirikujuhtidena. Nemad korraldavad praktilisi asju, piiskopil on otsustusõigus (Ign Pol 1–5). Teiseks näitab seda piiskopi legitimeerimismeelevald, eriti just jumalateenistuse ja armulaua puhul. Ja kolmandaks põhjendab piiskopi juhtivat seisundit pärimuslooline seik, et piiskopina tegutsemine on algkristlikus kirjanduses (nt Ap 20:28) seoses karjaseks olemisega. Seda pärimust tunneb ka Ignatius (Rom 1:9; Filad 2:1).

Clemensi kirikukord

Clemens kirjutab ametikandjate süsteemist vähe. Me teame vaid, et on olemas vanemad (1Clem 1:3; 3:3; 47:6; 54:1; 57:1) ja juhatajad (1Clem 37:2). (Vanemaile võivad olla vastandatud noored 1Clem 3:3; 21:6.) Ameti liigendatus pole selge, kui, siis ehk 1Clem 1:3; 21:6, kus nimetatakse üksteise järel (pro)egoumenoi ja presbyteroi. Peale selle võib oletada, et on ka erinevus Korintose ja Rooma kogudusekorra vahel.

Ignatiuse kolmeosalist ametit Clemensi juures tõestada ei saa. 1Clem 40:5 on nähtud viitena sellele, kuid see ei ole nii. Vormilt on see küll kolmeosaline (neljaosaline), kuid see on Vana Testamendi näide ametiastmetest. Muu kirja sisu näitab midagi muud. Antud kohas aga on ülempreestril tema leitourgia ,teenistus‘ (Clemens kasutab järjekindlalt Uue Testamendi ja Ignatiuse diakonia asemel seda sõna), preestril oma topos (tähendab ametit või seisundit koguduses, esineb Damaskuse kirjas, Uues Testamendis, Ap 1:25 ja Ignatiusel Smyrn 6:1; Nauck 1957, 213) ja leviidil diakonia (selle sõna ainus esinemine 1Clem) ja ilmikul ilmiku reeglid. Siin pole seoste otsimine Ignatiuse kolme ameti funktsioonidega õigustatud. Ilmiku all võib olla mõeldud Vana Testamendi aja iisraellast.

Ilmik ei ole Clemensil alavääristav sõna. Nagu ka Ap (6:2, 5; 15:12, 30) ja Ignatius (Magn 6:1) kasutab ta sõna plethos ,hulk‘, kusjuures see on, nagu ka Ap, otsustuse tegemisel osalev kogu (1Clem 54:1). J. Fischer (1956, 15) väidab, et vahe ilmikute ja ametikandjate vahel on siiski oluline. Õieti tundub 1Clem olevat ilmikutekeskne raamat, kuna siin kõnetatakse ilmikuid. Ilmselt on Clemensi järgi ilmik ja ametikandja teineteisele üsna lähedal (1Clem 17:1). Ka loodab Clemens, nagu Pauluski, ilmikute otsustusvõimele. Mässulistele järgnemist hindab 1Clem kui eetiliselt laidetavat tegu (1Clem 14:1), mis peab olema selge kogu kogudusele. Mitte ametikandjad ei pea ilmikuid valeõpetajaist eemal hoidma, nagu seda näeb Ignatius (Efes 7:2; 9:1), vaid ilmikud mõistavad ise, mis on sobilik, mis mitte.

Clemensi ilmikutekesksust näitab hästi mõni tähelepanek kirja laadis. See algab tervitusega: „Jumala kogudus, mis asub Roomas, Jumala kogudusele, mis asub Korintoses, Jumala tahtel meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi kutsutud pühadele“. Lõpu poole kirjutab autor „meie“ vormis ning usub, et tema läbi kirjutab Jeesus Kristus (1Clem 59:1) või Püha Vaim (1Clem 63:2). Sellist enesekindlust ei või seletada millegi muu kui sellega, et ta teab, kogu kogudus on temaga kirjutamises ühel meelel. Amet, mis Clemensil ju võib ka olla, ei annaks seda kindlust ja eneseteadlikkust. Kirjutaja taga on kogu kogudus, keda esindavad ehk just need kolm kristlikku venda, kes kirja Korintosesse viivad ja keda tõstetakse esile nende eluviisi (mitte ameti) poolest (1Clem 63:3; 65:1).

Rooma Clemensi koht suktsessiooniõpetuse tekke juures

Kui vaadata 1Clem 42:1–44:3 sisu, siis me märkame, et see pole päriselt kooskõlas muu kirjaga. Nimelt on kogu muus kirjas nimetatud kiriku ametikandjatena „vanemaid“ ja „juhatajaid“, siin aga on tegemist piiskoppide ja diakonitega, kellest muidu kiri vaikib. Seda võib seletada kas sellega, et siin on üks Rooma ja Korintose koguduse erinevus, või sellega, et nendes peatükkides sisalduv ei ole autoril omandatud mitte tema igapäevaelust, Rooma kirikukorrast, vaid mingist kirjalikust allikast. Ka sarnasus Apostlite tegude raamatuga selle apostlimõistes, mis on neis peatükkides, võib olla seletatav selle tundmatu allikaga. See allikas ei saa olla Ap ise, kuna Ap ei räägi piiskoppidest ja diakonitest, vaid vanematest, nagu 1Clem.

Siiski on 1Clem 40–44 kirja sisuline kese. Kas sellega võiks tõestada suktsessiooniõpetuse olemasolu ja koguni keskset kohta kirjas? See pole kindel, kuna ameti korra ja järgnevuse teema viis kirja teemaderingi keskmesse selle kirja eesmärk – lõpetada mäss vanemate vastu, ja põhjenduskäik – kord koguduses.

1Clem sisaldab vähe traditsioonimõtet. 1Clem 7:2, kus sõna paradosis esineb, tähendab see ilmselt Vana Testamendi pärimust. Kristliku pärimusemõtte leiab 1Clem 13:1: „… pidades eelkõige meeles Issanda Jeesuse sõnu“. Kuid Clemensi jaoks pole apostlid mitte niivõrd traditsiooni alustajad, kuivõrd eeskujud, ja seda Clemensi mõttes: apostlid toetavad korda. Ka apostlite eeskuju viitab õigele eluviisile ja korrale. Clemens näeb järgnevuses ja ametissepanemises korda, ja selles on tema suktsessiooniõpetuse üks panus. See järgnevus on toimunud eutaktos ek thelematos theou ,korralikult Jumala tahtest‘ (1Clem 42:2). „Ja meie apostlid teadsid meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, et piiskopiameti nime pärast tuleb tüli. Sel põhjusel, nähes hästi ette, seadsid (kathistano) nad eelnimetatud mehed, ja lasid neil vahepeal juba tööle hakata (epinomen edokan), selleks et kui nad ise magama läheksid, võtaksid teised, läbikatsutud mehed, nende teenimise üle (diadechomai)“ (1Clem 44:1j). Seega ütleb Clemens seda, et apostlid nägid „tüli piiskopiameti pärast“ juba ette ja nad seadsid esmapöördunud ise ametisse (1Clem 42:4). Siin on suktsessiooniõpetuse klassikaline koht, mis ühendab piiskopid apostlitega. 1Clem kasutab siin ka suktsessiooniõpetuse võtmesõna diadechomai ,järglasena üle võtma, järglaseks olema‘. Kogu Uus Testament (Ap 7:45; 24:27), muide, ei kasuta seda sõna selles tähenduses.

Peale selle on 1Clem 44:1j koht, kus apostlitejärgset aega tuntakse kui ohtude ja äralangemise aega, nagu ka Uues Testamendis (Ap 20:29; 2Ts 2:3–12 jne), ja usutakse, et apostlid ise on selle äralangemise vastu juba ise midagi ette võtnud (Uues Testamendis – selle eest hoiatanud). See on apostlimõiste seisukohalt tähtis teema, mis näitab, et on olemas apostliamet ja apostlite aeg, see aeg, mis on hilisemale normiks. 1Clem juures puudub sel siiski traditsioonimõte.

1Clem ametiteoloogia jaoks on oluline, et see sisaldab juba õiguslikku lähenemist kirikukorrale. See tähendab, viidatakse formaalsele õigusele ametikandja ja koguduse suhetes. Ametikandjal on, roomlaste arvates, millele toetuda. Ametikandja seisund ei ole küll mitte peaasjalikult õiguslikult kaitstud. Ametikandja kasuks räägib ka koguduseliikmete vaba kuulekus ja vagadus ühelt poolt ning ametikandja hästi tehtud töö (politeuesthai) teiselt poolt (1Clem 44:3), niisiis kinnitab hea ja ustav töö ametisseseadmise õigustatuse. Tõenäoliselt pole character indelebilis 1Clem õpetus. Vana Testamendi analoogiad ameti, selle liigendatuse ning eesõiguste ja ligipääsmatuse kohta ilmikutele (1Clem 40; 41; 43) ise ei anna õiguslikku põhja kiriku ametile. See ei loo kirikukorda, kuna on vaid näide või typos. Siiski on Clemensil olemas ametile õiguslik põhi. Nimelt mainib Clemens kolmes kohas, 1Clem 44:2; 44:3; 54:2, ametisseseadmist.

Ametisseseadmise kaalukusest ameti meelevalla põhjendusena räägib see, et rõhutatakse, ametikandjad olid „seatud“ (katastathentes), nimelt kas apostlite või hiljem juba ka teiste tunnustatud meeste poolt (1Clem 44:3), et kogudus oli sellega juba seadmise juures, selles ise osaledes, nõustunud (samas). Seadmine ametisse on Clemensi jaoks tähtis, seda näitab 1Clem 54:2 „Kristuse kari elagu rahus seatud vanematega (kathestamenoi presbyteroi)“. Niisiis kirjutatakse korintlastele, et nad peavad tunnustama vanemaid, kes on kord seatud. See õiguslik põhjendus on Clemensi teine panus suktsessiooniõpetuse kujunemisele.

1Clem puudutab ka ameti õigusliku mõistmise teise poole teemat, nimelt seda, et usklik on oma südametunnistuse poolest ametiga seotud. Clemens sarnaneb siin Ignatiusega. Selgelt tuleb see ilmsiks kohtades, mis viitavad ameti teenistusele altari juures, tõenäolisele armulauaohvrile (1Clem 40–44; Fischer 1956, 127). Avalik kristlik elu, sakramendid, on seega ametikandjate eesõiguseks. See toetub Vana Testamendi typos’ele, on siin aga ilmselt konkreetne Rooma kirikukord. Peale selle pole „amet“ Clemensil mitte Pauluse, Apostlite tegude raamatu ja Ignatiuse traditsiooniga seotud diakonia, vaid leitourgia (40:5; 44:2) niisiis rõhutatult kultuslik.

Kokkuvõte

Seega võin ma teha eelneva põhjal kokkuvõtva hinnangu mõlema apostliku isa panuse kohta suktsessiooniõpetuse arengule. Alustan Ignatiusest. Ligipääs apostleile on Ignatiusel eelkõige traditsiooni kaudu, see võib olla kas kirjalik või ka suuline traditsioon. Ajaloolist järgnevust kiriku ametis ta ei esinda. Ignatius näeb usu müsteeriumi seotuna inimese Jeesusega, kuid seda mitte mingi aega läbiva sideme läbi. Amet ja legitimatsioon on tema jaoks väga olulised, kuid ametisseseadmine jääb selgitamata ja suktsessioon pole teemaks. Siiski on Ignatius andnud suktsessiooniõpetusele hilisemaks ajaks midagi, nimelt on ta kindlustanud piiskopiameti seisundi, nii et sellest sai hiljem suktsessiooni kandja.

Clemens on andnud suktsessiooniõpetusele rõhuasetuse ametissepühitsemisel ja suktsessioonirea alguse kirjelduse, Jeesusest piiskoppideni, lisaks näitas ta ameti õiguslikku loomust. Sellest ei vii küll otseteed suktsessioooniõpetuseni, sest veel kaua pärast teda oli kirikus jõus arusaam, et oluline pole mitte ametissepühitsemine, vaid õige traditsiooni valdamine. Viimane on Clemensil selles seoses vähese tähtsusega.

Seega oleme näinud, et Clemensil tuleb juurde läbimõeldud arusaam ame- tisseseadmisest. See on panus suktsessiooniõpetusele. Kuid suktsessiooniõpetus ei tõuse sellelt pinnalt, mitte seoses korra mõistega. Kuni Ireneuseni on suktsessioon ikkagi traditsiooni abikonstruktsioon, ja seda igas traditsioonis (Uue Testamendi Karjasekirjad, 2. sajandi piiskoppide nimekirjad, Hippoly- tos). Siin aga põhjendatakse korraga korda, kusjuures selle põhjenduskäigu sees tehakse juttu ka järgnevusest ametis, mis on korra osa.

Niisiis ei saa Clemensi suktsessiooniõpetus olla klassikaline suktsessiooni- õpetus. Need suktsessiooniõpetuse peakohad, mis Clemensil on, said kirikus alles hiljem tänuliku vastuvõtu. Clemensilt on saadud hiljem ka muid mõtteid, näiteks Rooma primaat. Kuid ajaloolist Clemensit on huvitanud eelkõige kord ja rahu koguduses.

 

Kirjandus:

Fischer, Joseph (1956). Die apostolischen Väter. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft.

Goppelt, Leonhard (1968). „Kirchenleitung und Bischofsamt in der ersten drei Jahrhunderten. Die neutestamentlichen Ansätze und die Gestaltwerdung in der alten Kirche.“ – Kirchenpräsident oder Bischof? Untersuchungen zur Entwick- lung und Definition des kirchenleitenden Amtes in der lutherischen Kirche. Hgg. Ivar Asheim, Victor R. Gold. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Nauck, Wolfgang (1957). „Probleme des frühchristlichen Amtsverständnisses (1 Petr 5,2f),“ Zeitschrift für neutestamentliche Wissenschaft 48.

 

Märkus: apostlike isade kirjad on eesti keeles ilmunud väljaandes „Apostlikud isad“. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002.

 

Lühendid (piibliraamatute lühendid on vormistatud Eesti Piibliseltsi kohaselt, apostlike isade teoste lühendid on kursiivis):

1Clem – Clemensi esimene kiri
Efes – Antiookia Ignatiuse kiri efeslastele
Filad – Ignatiuse kiri filadelflastele
Ign Pol – Ignatiuse kiri Polykarposele
Magn – Igantiuse kiri magneslastele
Rom – Ignatiuse kiri Rooma kogudusele
Smyrn – Ignatiuse kiri smürnalastele
Trall – Ignatiuse kiri tralleislastele

 

Vallo Ehasalu (1973) on teoloogiamagister, EELK Elva koguduse õpetaja ja Valga praostkonna praost, mitme teoloogilise kõrgkooli õppejõud.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English