Esiletõstetud lood

Jumala armastus on saanud ilmsiks kõikidele inimestele! (Mk 9:38-41)

„Johannes lausus Talle: „Õpetaja, me nägime üht meest Sinu nimel kurje vaime välja kihutamas, aga see mees ei käi meiega kaasas, ja me püüdsime teda keelata, sest ta ei käi meiega kaasas.“ Aga Jeesus ütles: „Ärge keelake teda, sest ükski, kes teeb minu nimel vägeva teo, ei saa järgmisel hetkel rääkida minust halvasti, sest kes ei ole meie vastu, on meie poolt. Jah, kes iganes annab teile juua kas või karikatäie vett selle nime peale, et te olete Kristuse omad, tõesti, ma ütlen teile: ei ta jää oma palgast ilma!““ (Mk 9:38–41)

Kui ma seda kirjakohta loen, siis mõtlen esmalt kõigile nendele kristlikele gruppidele, kes arvavad, et just nende usk ja elu on Jumala ees kõige õigemad. Teiseks mõtlen kõigile neile, kelle usk on teistsugune, kuid kes siiski on head inimesed ja teevad häid tegusid.

Johannes ja teised jüngrid olid keelanud ühel mehel Jeesuse nimel kurje vaime välja ajada sellepärast, et too ei kuulunud Jeesuse lähimate jüngrite hulka.

Kristlik kirik on jagunenud paljudeks konfessioonideks, mille keskel omakorda leidub erinevaid gruppe, kes on koondunud omavahel sarnaste tõekspidamiste ja mõttelaadi alusel. Iseenesest ei ole selles midagi halba. Inimesed on erinevad ja vajavad oma usu viljelemiseks ning kasvamiseks erinevaid viise. Mit- mekesisuses tuleb ilmsiks Jumala lõputu rikkus.

Eelmise aasta jaanuarikuus osalesin iga-aastasel vaimulike konverentsil, kuhu oli kutsutud rääkima kirikute esindajaid ka teistest konfessioonidest. See oli meie luterliku kiriku poolt väga ilus ja oluline samm suurema ühtsuse suunas kristlaste vahel. Me kuulume ühte suurde ülemaailmsesse Kristuse Kirikusse, kus Jumal on andnud igale kristlikule kogudusele oma ülesande.

Kahjuks tekib aeg-ajalt mõnedel kristlastel arvamus, et just neil on see kõige õigem meelsus ja usk.

Nad arvavad, et see viis, kuidas nemad Jumala riigi tööd teevad, on ainuõige. Jumala riigi piirid on aga palju kordi laiemad, kui me seda endale ette suudame kujutada.

Jeesuse jüngrid, kes küll temaga iga päev kaasas käisid, ei võtnud siiski vaevaks eelnevalt Tema käest küsida, kuidas toimida mehega, kes Jeesuse nimel kurje vaime välja ajab. Nad tegutsesid oma äranägemise järgi, kuid hiljem selgus, et õpetaja ei kiitnud seda heaks.

Kas sina, enne kui sa kellegi tööle hinnanguid annad, oled Jumala ees vait ja kuulad, mida tema selle kohta ütleb? Kiirel ajal võib olla keeruline leida hetke, mil Jumala ees olla ning tema nõu tähele panna.

Tänases kirjakohas ütleb Jeesus meile, et ärge keelake neid, kes teevad head Issanda nimel. Olgugi, et need teised ei kuulu meie hulka. Olgugi, et nad paljudes asjades meist erinevad. Olgugi, et nad kasutavad teisi laule või teistsugust jumalateenistuse korda. Issand on kutsunud neid teenima ja Tema Kirikut üles ehitama. Ükski ei saa midagi teha Jeesuse nimel, kui talle pole seda antud ülevalt. Kuidas aga saaks inimene keelata teist Jeesuse nimel evangeeliumi kuulutamast ja head tegemast?

Jumal tegutseb viisil, mida inimene tihti mõista ei suuda. Ta on läbi aegade kasutanud väga erinevaid isikuid, kogudusi ja rahvaid, et viia täide oma plaani inimkonnaga.

Ükski, kes on tulnud Jumala juurde, ei ole seda teinud omal algatusel, vaid teda on kutsunud Jumal ise. Keda nüüd Jumal on kutsunud, teda ei tohi inimene eemale tõugata.

Jeesuse jüngrid olid erilises olukorras, nad said koos Jeesusega käia, kuulata tema õpetusi ja olla tunnistajaks paljudele imetegudele. Aga iga kord, kui jüngritel tekkis kiusatus end kuidagi erilise või eelistatuna tunda, andis Jeesus neile õppetunni. Jeesus ei ole kellegi väljavalitu omand, vaid ta on tulnud kõikide inimeste jaoks ja tegutseb maailmas iga kristlase läbi.

Lisaks sellele, et Jumal tegutseb iga ristiinimese läbi, võib ta tegutseda ka nende inimeste läbi, kes teda isiklikult veel ei tunne, kuid teevad siiski häid tegusid.

Siinkohal tuleb mulle meelde üks juhtum. Umbes 15 aastat tagasi sõitsin suure kristlaste grupiga Norrast mööda Eestimaad ringi. Me külastasime mitmeid kogudusi ja tegime tänavatel evangeelseid koosolekuid. Ühest paigast bussiga teise sõites me laulsime, palvetasime ja rääkisime usust peaaegu kogu aeg. Meie bussijuht, kellele selline suhtlemisvorm oli võõras, tundis ennast seltskonnast väljaspool olevat. Tagasiteel ütles grupijuht midagi sellist, mis puudutas igat bussis olijat. Ta tänas bussijuhti, et mees grupi eest nii hästi ja turvaliselt oli vastutanud, ning ütles talle, et selle läbi me näeme Jeesust temas. Grupijuht oli korraga tundnud, et ta pidi midagi tegema selleks, et bussijuht tunneks, et ta on samuti üks meie hulgast ja et Jeesus on temaga. Mäletan siiani selle bussijuhi nii imestavat kui ka tänulikku nägu. Ta oleks justkui mingist pingest vabaks saanud ning muutus avatumaks kui kunagi varem.

Meil kõigil on sõpru ja tuttavaid, pereliikmeid, kes ei jaga meiega meie usku. Paljude kristlaste jaoks on see suur probleem. Mida nüüd teha? Mida neile öelda, et ka nemad hakkaksid uskuma? Kas püüda neid väevõimuga kirikusse meelitada? Kuid me teame, et reeglina see ei toimi. Ometi on nad kõik toredad ja head inimesed. Kui me kogeme, et lähedased ei jaga meie usku, võime vahel tunda kurbust, ahastust, ärritatust, ka viha jms, sest nad ei võta Jumalat vastu nii nagu meie. Tänane kirjakoht annab hea juhtnööri, kuidas sellise küsimusega paremini toime tulla.

Jeesus ütleb: „Kes iganes annab teile juua, kas või karikatäie vett, sellepärast, et te olete Kristuse omad, tõesti ma ütlen teile, ta ei jää oma palgast ilma!“ Teisiti öeldes, kes iganes on teile teinud mõne heateo, ta saab tasu Jumalalt. Jeesus ei ole kellegi omand, ta armastab kõiki inimesi ja kuulub kõikidele.

Kui sa suhtled inimesega, kes ei jaga sinuga sama usku, siis püüa temas siiski näha Jeesust. Sellega annad sa talle võimaluse astuda sammukese Jumalale lähemale, samuti muutub sinu enda suhtumine sellesse inimesse palju tõelisemaks ja armastusväärsemaks. Tihti ehitame kristlastena ise barjääri meie ja nende vahele, kes pole Kristust oma elus teadlikult veel leidnud. Väga lihtne on eralduda ja käia ainult koos usukaaslastega, sealjuures ei pruugi eraldumine toimuda ainuüksi puhtfüüsiliselt. Me võime oma mõtetega luua barjääre enda ja teiste vahele.

Mitmed on öelnud, et on nii raske olla nende keskel, kes Jumalast midagi kuulda ei taha. Jah, kolm Jeesuse jüngrit, Peetrus, Jaakobus ja Johannes, oleksid ka kõige parema meelega jäänud koos Jeesusega üles mäele, kus Teda kirgastati. Ometi ei lasknud Jeesus sellel sündida, vaid viis nad tagasi maailma rahva sekka.

Inimene ei saa kedagi usklikuks teha, see on üksnes Jumala töö. Küll aga saame elada nii, et Jumala armastus võiks tulla ilmsiks igal pool ja kõikide inimeste seas, kelle hulgas me viibime. Evangeeliumi kuulutamine ei piirdu sõnadega millegi selgitamiseks, kuigi ka seda tuleb teha. Evangeeliumi kuulutamine on see, kui aitame inimestel olla rohkem avatud Kristusele ja Jumala armastusele.

Praeguse aja inimesed on kogenud, et neid, kes lubavad häid asju, ei saa tihti usaldada. Selles kontekstis võib ka evangeeliumi rõõmusõnum tunduda hoopis hirmutav. Paljude inimeste usaldust on petetud ja nad on õppinud, et kõige kindlam on usaldada iseennast. Sellepärast tuleb meil esmalt ehitada selline usaldusesild, mis ka kannaks nendeni, kellele soovime rääkida Jumalast.

Jumal võtab iga inimese vastu tingimusteta. Ta ei ütle: „Ma armastan sind siis, kui …“ Jumala armastus ei sõltu sellest, kui hästi või halvasti me midagi teeme, kui edukad või populaarsed me oleme. Ta armastab neid, keda meie eemale tõukame, ja ta armastab meid, hoolimata sellest, kui mõni inimene meid eemale tõukab. Kui nüüd Jumal meid nõnda armastab, siis oleme ka meie kohustatud elama nii, et teised saaksid osa sellest armastusest, millega Jumal meid on armastanud.

Aamen.

 

Tiina Klement (1973) on EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English