Tänavu on hakatud üha enam ja enam väitma, et me elame postreligioosses ühiskonnas. See tähendab, et me oleks justkui priid meie eludes kunagi määravat rolli

„Orandum est ut sit mens sana in corpore sano” (Juvenalis, Decimus, Junius. Satiir X. link. kasutatud 30.01.22) ehk „Me peaksime paluma jumalaid, et terve vaim

Vägevad impeeriumid lagunesid ning iidsed dünastiad asendusid senitundmatute suguvõsadega – sel põhjusel võib ajalugu pidada muutlikuks. Tihti surevad uute nähtuste tekkel vanad välja. Religioonid seevastu

Inimese jaoks pole maailm kunagi olnud ainult see, mida ta enda ümber näeb või sõrmedega kompab. Vähemalt pole ta kunagi vastupidise arvamusega leppinud. Oleme oma

„Ja ma nägin, kui ta avas kuuenda pitseri, et sündis suur maavärin ning päike läks mustaks nagu leinariie ja kuu muutus nagu vereks ning taevatähed

Elu ring on paratamatu ning kannab, nagu kaubarong, algusest lõpuni kõik, mida me enda ümber näha võime. Samas  on ka asju, mille kestma jäämise nimel

Vähemalt lääne kultuuriruumis assotsieeruvad religiooniga ajalooliselt kaks suurt ja vastuolulist tendentsi – kristlus kui hariduse ja kultuuri, inimliku headuse ja ligimesearmastuse tõukepunkt ning kristlus kui