Arvamused

Olümpiaadiessee: Kas religioon avab mõtteid või tapab need?

Sekulariseerunud ühiskonnas nähakse religiooni[1] piirava institutsioonina, mis inimese mõtlemisvõimet pärsib ega lase inimeste maailmapildil vabalt kujuneda. Seejuures unustatakse, et religioon on vaid üks ühiskondlikest raamistikest, millest mõne omaksvõtmine on paratamatu, ning mis mõtteid nii arendab kui kammitseb. Religiooni konkreetset mõju indiviidi mõtlemisele määrab nii see, kui lähedane on inimese suhe religiooniga, kui religiooni seatud raamistiku piirid.

Religioonil on lai haare. Jättes välja religiooni seose ühiskonna kui laiema taustsüsteemiga, pole rangelt võttes võimalik religioonist rääkida – religioon ja keskkond, milles see avaldub, mõjutavad ning kujundavad üksteist. Niisiis puutub iga inimene igal juhul religiooniga ühel või teisel viisil kokku, sest levinud religiooni põhimõtted, tavad ning nendega seonduv imbub ka ülejäänud kultuuri. Nõnda nõretab ka viimastel sajanditel religioonikaugemaks muutunud lääne ühiskond kristlikest mõttemallidest ja kommetest, olgu nendeks andestamise väärtustamine, religioosne sümboolika või jõulude tähistamine.

Selleks et indiviidi silmaring laieneks ning ta mõtted „avaneksid“ ehk inimene õpiks uusi mõtlemisviise, peab ta väliskeskkonnaga kokku puutuma. Isoleeritult saab inimese mõttetegevus vaid piiratult tegutseda, sest uut infot juurde ei tule ning kõik inimese mõtted põhinevad tema enda sisekaemusel, mis pole ammendamatu ideede allikas. Keskkonnas ringlevad mõtted rikastavad inimese maailmapilti, ilma selle kokkupuuteta ei saa „mõtete avamisest“ rääkida – kultuur õpetab inimest erinevatel viisidel mõtlema. Tihedalt kultuuriga läbi põimunud religioon avardab seega igal juhul inimese mõttemaailma, isegi kui inimene religiooniga teadlikult kursis pole.

Teadlikum protsess leiab aset siis, kui inimene end religiooniteemadel harib. Nõnda nagu laiendab silmaringi erinevate filosoofiatekstide lugemine, rikastab ka erinevate usutekstide ning religioossete tõekspidamistega tutvumine mõtlemist. Sel juhul ei pruugi inimene veel tingimata tutvutud religiooni omaks võtta, kuid juba religioosse mõtteviisiga kokkupuutumine põhjustab mõtteis arutelu, mis viib enamasti kas antud ideede heakskiitmiseni või laitmiseni, või jõuab ta nende pinnalt sootuks uute ideedeni.

Kõige sügavamalt puudutab religioon aga inimest, kes seda järgib. See tähendab, et ta on omaks võtnud religiooni väärtused ning kombestiku ja seab nende järgi oma elu. Hoolimata allumisest teatud reeglistikule on see mõtteid avardav, olgu järgitav religioon dogmaatiline või oma uskumuste paletis kirevam, sest annab raamistiku, milles mõelda. Inimesele on omane üritada maailma süstematiseerida, selleks vajab ta aga raamistikku, milles orienteeruda. Ebatavaliste või traagiliste sündmuste põhjendamine, eksistentsiaalsetele küsimustele vastamine ja seoste leidmine – religioon täidab neid ja teisigi funktsioone, mistõttu avab see igal juhul mõttemaailma sel määral, et aitab end ümbritsevat mõtestada. Religioosne raam annab käitumisjuhiseid ja mõtteainet.

Lisaks pole raamideta mõtlemine võimalik, sest juba keel on teatav raamistik, ja iga inimene sünnib mõnda kogukonda, seejuures igal kogukonnal on olemas vähemalt mingisugune mõttesüsteem, mis neil elada ja maailmas tegutseda võimaldab – raamistikuta inimene olla ei saa. Niisiis kasvab igaüks mõnes raamistikus, seejuures religioosne maailmasüsteem ei erine põhimõtteliselt mittereligioossest raamistikust, sest mõlemas eksisteerivad väärtused ja normid, mis määravad inimeste käitumis- ja mõttemustrid.

Maailma süstematiseerimisega kaasneb paratamatult ka piiramispotentsiaal, sest igal süsteemil on raamid – teatud perspektiiv, millest johtuvalt maailma vaadeldakse. Raamistik defineerib maailma seaduspärad ja toimemehhanismi, põhjused ja moraali, pakkudes inimestele ühelt poolt küll mõtestamisvõimalust, kuid teisalt piirates seda raamidest väljumise taunimisega. Olles vastu võtnud ühe raamistiku, loobub inimene kõigist teistest võimalikest raamistikest, mistõttu „tapab“ ta oma mõtted väljaspool antud süsteemi, jäädes ilma teiste raamistike pakutavast mõtlemispotentsiaalist.

Piiramine lukustab inimese väärtussüsteemi, mille järgi inimene ka enda mõtlemise, põhimõtted ning käitumised korraldama peab. Seejuures on siiski oluline, et piiramine võib omada nii positiivset kui negatiivset mõju. Igas ühiskonnas ja kogukonnas, sealhulgas religioosses, võimaldavad raamistikud kooseksisteerimist ning toetavad inimest nii tema igapäevaelus kui tavapäratute sündmuste ajal. Seetõttu on enamikes ühiskondades tapmine üldjoontes taunitud tegevus, väljendudes tihtilugu karistavates reeglites (kui tapad, lähed vangi, põrgusse vm). Need ettekirjutused küll piiravad inimest, kuid tagavad inimestele suurema turvatunde ning pakkudes seeläbi suuremat ühiskondlikku sidusust. Samamoodi piirab näiteks kristlus enesetapuõigust, pidades seda moraalselt valeks – ka see suurendab sotsiaalset turvatunnet, sest on teada, et inimeste lähedased ei astu suure tõenäosusega keelust üle ning tekkinud suhtlusvõrk säilib. Religioonis tähistatavad pühad tõstavad inimeste tuju ning kohustuslikud usutalitused süvendavad nende maailmataju. Niisiis võivad piiravad eeskirjad kogukonnale ning selle hulka kuuluvatele üksikisikutele kasu tuua ning neile vaimutoitu pakkuda.

Samas võivad reeglid olla ka ebaproportsionaalsed ning asjatult ideid summutavad. Religioon tungib inimese süvatasandini ning mõjutab ka inimese kõige isiklikemaid mõtteid, mis kogukonda üldiselt ei mõjuta. Kui inimene satub mõtlema või tundma midagi, mis asub omaks võetud raamist väljaspool, sunnib raamistik teda kõrvalekalletest loobuma. Konflikt tekib siis, kui inimene mõttedefektist loobuda ei suuda – inimene satub iseendaga ja oma maailmakäsitlusega pahuksisse. Religioonis, kus homoseksuaalsus on taunitud, vastanduvad seda religiooni järgivas geis tema usulised tõekspidamised ning seksuaalne sättumus – tema tunded ei sobi raamistikku, millesse ta usub, ning nõnda peab ta loobuma kas religioonist või oma tunnetest. Religiooni saab inimene küll valida, ent sellest on väga keeruline välja astuda, kui kogu indiviidi maailm sellele üles on ehitatud, teisalt ei saa gei loobuda oma loomulikest tunnetest. Sellised sügavalt isiklikud tasandid toovad inimesele rohkem sisemist kahju kui nende aktsepteerimine ühiskonnale tooks. Ka religiooni raamidest väljuvate uitmõtete vägivaldse summutamise asemel peaks religioon pigem julgustama inimest mõtteid vaagima, et oma maailmatajus sügavamale jõuda, sest sel juhul ei kujune inimesel sisemist vastuolu, mida hirmu ning kuulumatustundega enda sees kanda.

See, kui palju religioon inimese mõtlemist ja maailmakäsitlust piirab, sõltub religiooni – ja tihtilugu ka religioonis tegutseva väiksema kogukonna – määratud raamidest. On avatud kristlikke kogukondi, mis toetavad nii teadlaste tööd uute arusaamade väljatöötamisel kui normidest kõrvale kalduvaid identiteete, kui kogudusi, mis piiravad rangelt indiviidi mõtte- ja käitumismalle. Niisiis ei saa piiramist isegi ühe religiooni raames üheselt defineerida, rääkimata kõigi religioonide piirangute samastamisest. Ometi näib, et mida mitmetitõlgendatavam on religioon ehk mida paindlikum on selle raamistik, seda vähem see mõtteid piirab.

Religioonid rikastavad inimkonna mõttetegevust, imbudes kultuuri ja täiendades nii olemasolevate ideede nimekirja, mille põhjal inimene saab uusi mõtteid sünteesida. Teadlikum lähenemine religioonile paneb inimese veelgi sügavamalt ideid analüüsima, religiooni kuulumine tähendab aga raamistiku omaksvõtmist, mis aitab enim inimesel maailma just religiooni pakutud vaatenurgast lähtuvalt mõtestada ning selle pinnalt ideid luua. Religioonil on seega igatahes mõtteid „avav“ mõõde, olles üks paljudest võimalikest mõtteraamistikest. Igal raamistikul on aga omad piirid, mistõttu seab religioon inimese mõtlemisele ka kasulikke ja kahjulikke piiranguid, mille hulk sõltub religioosse raamistiku kitsusest. Kui religioon pakub piisavalt paindlikku süsteemi, kus piirangud pärsivad mõttetegevust vähem kui raamistik ise seda soodustab, siis on religioonil vaimurikastav roll ning hirm religiooni mõtlemist vaigistava, „tapva“ mõju ees on asjatu.

[1] Religioonist rääkides lähtun „Eesti keele seletava sõnaraamatu“ definitsioonist, mille järgi on religioon „uskumuste, normide, tavade ja institutsioonide süsteem, mille keskmes on inimesest absoluutselt üle olevad ja tema olemist määravad jõud ning inimese ja kõiksuse suhteid reguleerivad põhilised väärtused, usund“.


Susanna Mett on Tallinna Reaalkooli 12. klassi õpilane, ta saavutas 2018/2019. õa usundiõpetuse olümpiaadil 2. koha. Ta huvitub ühiskonnast, kultuurist ja filosoofiast, vabal ajal loeb ning tegeleb pärimusmuusikaga. Kuigi ta pole ühegi usundiga seotud, paelub teda usu keskne roll ühiskonnas ning inimeste usulise kogemuse mitmekesisus.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English