Arvamused

Olümpiaadiessee: Laternaga uude maailma. Ekraanimaailm ja religioon

Inimese jaoks pole maailm kunagi olnud ainult see, mida ta enda ümber näeb või sõrmedega kompab. Vähemalt pole ta kunagi vastupidise arvamusega leppinud. Oleme oma tagasihoidliku eksistentsi vältel kogenud tihtipeale aistinguid, impulsse ja tundmusi, mis justkui püüaksid meile öelda, et argipäeva rutiinset elu ümbritseb sametkardin, mille taga võib peituda veel avastamata maailmu, hirmutavaid ja kutsuvaid terra incognita’id. Neid kaardistamata alasid hakkasid kujutama paleoliitikumi kütid ja korilased, maalides koopaseintele enda jaoks pühasid pilte jahieelsetest rituaalidest ja šamaanidest, kes esivanemate maailmaga ühendusse olid astunud. Kui tähed taevas olid veel palju nooremad, vaatasid Austraalia aborigeenid üles lõpmatusse sinavusse ja nägid selles jumalate kantsi, mis oma pikse ja üleujutuste, päikese ja põudadega tekitas imetlust ja austust. (Armstrong, K. (2006). Lühike müüdi ajalugu. Tallinn: Eesti Päevalehe Kirjastus.)

Kuid ühel hetkel muutuvad ka vihm ja tuli tavapärasteks nähtusteks, mis vaid harva suudavad inimeste silmis oma kunagist suursugusust taastada. Aga salapärase maailma lähedusetunnetus ei kao: see võib vaikida, inimmõistuses tagaplaanile kolida ja aastateks kui mitte sajanditeks suikuda, kuid ära see ei kao. Näilise eemaloleku varjus kogub see tunnetus endasse aina enam ja enam potentsiaalset energiat ning on valmis sobiliku sütiku peale taaskord lahvatama.

19. sajandi lõpupoole olid pühakirjad Euroopas ja Ameerika Ühendriikides oma kunagise mõju inimeste elude üle märgatavas osas kaotanud. Oli selle põhjuseks siis valgustusaja ja prantsuse revolutsiooni pärand, järk-järgult üleilmastuv maailm või inimkonna väärtuste sinusoidi ettemääratud kulg – aga inimene ihales millegi muu järele, kui sõnadega maalitud pilt kaotatud paradiisist või purgatooriumist, kaugetest maadest ja võimalikest universumitest. Ülevasse teispoolsusesse oli püütud vaadata ka ikoonide abil, mis muutusid „antenniks jumaliku väe vastuvõtmisel“ (Bodin, P.-A. (1991). Ikoon kui teoloogia ja kui märk. Pajula, K. (toim.). Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Tallinn: Vaba Maa, 38.), aga pikapeale harjuti staatiliste piltidega ära ja need ei tekitanud enam kunagist elevust. Kuid üldjuhul ei muutu me millegi suhtes rahulolematuks, teadmata, et on olemas midagi paremat ja meelierutavamat.

Nii oli alates 17. sajandi lõpust hakanud mustkunstilembesed leiutajad nokitsema aparaadi kallal, mis suudaks ühest küljest inimeste ennenägematutele soovidele vastu tulla ja teisalt hirmu nahka ajades nad tagasi jumalakartlikkuse teele juhtida. Selle närvikõdi pakkuva ja müstilise masinavärgi nimetuseks sai laterna magica, mis suutis 19. sajandi lõpuks tekitada joonistustest „elluärganud“ tegelaste liikuvate jadade montaaži, luua kujutisi loodusseaduste vastastest situatsioonidest ja tõestada publikule, et haardeulatusest napilt välja jääv müstiline maailm alles hakkab endal lasuvat saladuseloori kergitama.(Magic lantern. (2020). Vikipeedia. https://en.wikipedia.org/wiki/Magic_lantern (21.01.2020).) Laterna magica’st oli saanud meedium kahe maailma vahel, püüdes endale oma publiku võlutud ja katkematu pilgu täpselt nii, nagu tähistaevas nende esivanemate pilke püüdnud oli. Kuid nagu olid taibanud esimesed preestrid tuhandeid aastaid tagasi, et inimesel on vaja taevavaatlustele ja seinamaalingutele lisaks midagi enamat, midagi veelgi konkreetsemat ja mõjusamat, nii mõistsid ka prantslastest vennad Lumiére’id, et kohmakalt liikuvad pildid on vaid kõige algus.

1895. aastal toimus Pariisi ooperimaja lähedal asuvas Grand Café Salon Indien’is esimene avalik kinoetendus, mille käigus näidati publikule 20 minuti jooksul 10 lühifilmi. 30 kohaletulnud huvilist nägid kergelt hüplikke kaadreid näiteks tööliste lahkumisest Lumiére’ide vabrikust, noore poisi tembutamisest aedniku ja tema kastmisvoolikuga, ning rongi saabumisest jaama. Need olid igapäevased stseenid, millega enamik publikust oli juba varem kokku puutunud, kuid nähes, et auruvedur nende poole kihutab, ei uskunud nad, et tegemist võiks olla meisterliku silmamoonutusega ja viskusid istmete alla peitu. Olles kuulnud, et publik lahkus „kinost“ siiski ühes tükis – ja veel enam, ülimalt erutatud ning vaimustatud olekus – seisis varsti iga päev üle 2000 inimese järjekorras, et seda ilmaime ka oma silmaga näha. (Bergan, R. (2008). Film. Tallinn: Varrak.) Ühele nendest seanssidest sattus ka mustkunstnik, leiutaja, mehaanik ja joonistaja Georges Méliès, kes sai aru, et vendade Lumiére’idega jõud ühendades võivad nad filmikunsti viia ka jumaluste endite jaoks küündimatutesse kõrgustesse.

Esmakordselt sai inimene igapäevase maailma eest tõeliselt põgeneda 1902. aastal kinosaalis, kui esilinastus arvatavasti esimene mängufilm „Reis Kuule“ (Georges Méliès). (Schneider, S. J. (2008). 1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema. Tallinn: Varrak.) Lugu algab teaduskongressiga, kus professor Barbenfouillis esitleb oma plaani sõita kosmoseraketiga Kuule. Pärast lühikest veenmist ühinevad tema entusiasmiga ka teised teadlased ja moodustatakse meeskond, kes ekspeditsiooni ette võtavad. Kuundudes tabab rakett antropomorfsena kujutatud Kuu silma, teadlased astuvad konarlikule pinnale ja jäävad saabunud ööks laagrisse. Järgmisel hommikul kohtuvad nad vihaste ja agressiivsete kuuelanikega, kellele nad tulises võitluses alla jäävad ning kes nad vangistatult oma kuninga ette viivad. Teadlastel õnnestub põgeneda ja nad naasevad raketiga Maale, kus neid kangelastena vastu võetakse. Tegemist oli ulme- ja fantaasiafilmide esimese näitega, kus võimatu oli järsku võimalik ja ettekujutlematu tantsiskles ühtäkki publiku silme ees. Kuid 1902. aasta esindas siiski veel belle époque’i, ajastut, mil Euroopa nautis rahu ja puhkust sõdadest, elegantsed daamid jalutasid nooblite härrade käevangus mööda jõekaldaid ning õhtuid veedeti salongides muusikat või luulet kuulates. Elu oli liialt ilus, et hämarasse kinosaali pageda ja ülejäänud maailm unustada. Seega polnud kino vajadus, vaid kena vaheldus. Religiooni ja kõigevägevama poole pöördutakse ju samuti harva, kui kõik on korras ja elupäike pole pilvedest varjutatud.

Kuid tormipilved ei lasknud ennast kaua oodata. Kogu maailm kisti sõjakeerisesse, tsaaride ja keisrite asemel valitsesid kaos ja ebakindlus, mõningate rahvuslik uhkus sai valusa löögi, teised olid võidu nimel ohverdanud rohkem, kui selleks vaimselt valmis oldi. Järgnesid küll peolembesed ja elujaatavad 1920ndad, kuid ühel hetkel vaikis muusika taas. Üle kogu maailma saadi tunda seninägematu majanduskriisi raudset rusikat. Ettevõtted laostusid, töölised kaotasid sissetuleku, masendus levis kontrollimatu kulutulena. Inimkonnal on ajaloos ka varem tulnud raskustega silmitsi seista ja tuge ning lohutust on sellisel juhul mindud otsima kirikust. Ka 1930ndatel täitusid kirikupingid taas harraste kuulajatega, kuid muist oli leidnud tee uude pühakotta, kus jumalakartlikule ja kombekale elule manitsesid märksa kaunimad usukuulutajad, kelle jutustuste süžeedki mõjusid aastasadu tuntud pühade tekstide kõrval uute ja haaravatena. Lugusid, mida jutustada, jagus ja aina enam inimesi otsustas saada argipäevast rahu kinosaali kutsuvas õhustikus, kuid tõeline inimhingede sadam sai kinost 1933. aastal.

Polnud vahet, kas tegemist oli varaka diplomaadi või vaesuses kiratseva raudteetöölisega – oldi valmis kulutama kasvõi oma viimased kopikad, et saada piletid „King Kongi“ seansile. Filmi reklaamiti kui „imelist põgenemisteed pärismaailmast“ ning just seda rahvas vajaski. Filmivõtteid oli ümbritsenud salapära: stsenaariumit olid saanud lugeda vaid vähesed, võtteplatsile lasti vaid meeskonnaliikmeid, filmitehnika viimast sõna hoiti uudishimulike silmade eest varjul. (Magid, R., Savenick, P. (2005). The Making of Kong, the Eighth Wonder of the World. Dokumentaalfilm. RKO Production 601.) Publik valgus igal õhtul saalidesse, et näha ja kuulda lugu metsikust hiidgorillast, elada kaasa õrna ja abitu naisterahva päästmisele ning seigelda kaugetel saartel ohte trotsivate maadeavastajatega. Mitte kunagi varem ei olnud unistused ja unenäod haardeulatusele nii lähedal seisnud. Mitte kunagi varem ei olnud inimesed ennast saanud millelegi nii jäägitult ja ennastunustavalt pühendada kui nüüd suure ekraani ees. Kinosaali pimedusse mähituna sai igast külastajast Kolumbus, kes võis oma jala asetada tundmatule maale ookeani taga. Ja see andis aina enam kinnitust, et maailm on suurem, kui vaid see, mida enda ümber näeme ja inimese elul sügavam tähendus, kui senini aimanud oleme. Kuid kinol on inimkonnale olnud veelgi suurem mõju, kui ehk ise märganud oleme.

Kui pidada religiooni üheks oluliseks eesmärgiks ligimesearmastuse ja hoolimise levitamist ning usku, et kõik inimesed on küll erinevad, aga siiski võrdsed, siis kinosaali võib täie õigusega samuti pühakojaks pidada. Kinodest said esimesed asutused, kus mustanahaline külastaja võis hirmuta valgenahalise kõrval istuda. Naisterahvad ei pidanud enam meelt lahutama minema abikaasa käevangus või mõne pereliikme saatel: kinosaalis said naised võimaluse olla iseseisvad ja vaadata seda, mida nad soovisid, siis kui neil selleks tahtmist oli. Filme käisid vaatamas ja imetlemas nii seiklushimulised lapsed kui ka väsinud keskealised töömehed, nii kõrg- ja keskklass kui ka suures osas immigrantidest moodustunud töölisklass. (Butsch, R. (2000). The Making of American Audiences: From Stage to Television 1750–1990. Cambridge University Press.) Filmid, eriti just varajased tummfilmid, ei nõudnud oma publikult keeleoskust ega kallist sissepääsutasu ja nahavärvuste suhtes olid need maagilised liikuvad pildid värvipimedad.

Niisiis võime tagantjärele näha, et filminduse võidukäik ei olnud mitte ainult tehnoloogia järjekordne kasvuspurt, vaid tõi endaga kaasa muutusi terves senises maailmakorralduses. Segastel ja rasketel aegadel lohutades ning rõõmsatel eluhetkedel õnnest joovastunult hõiseldes sai kinost salasoovide ja hingemurede tempel, kust võis leida kosutust ja kuhu igaüks oodatud oli. Varajased filmiprodutsendid hakkasid kirjutama filmimaailma pühakirja, selgitades, mis on need keelud ja käsud, mida filmitegijad oma meistriteoseid valmistades jälgima peavad. Stuudiod avaldasid vahetpidamata lugusid uutest pühakutest – filmistaaridest – kes olid kas uhkest soost ja tulnud siia kaugetelt maadelt, et ennast rahva teenistusse pühendada või end vapralt vaeslapsest kangelaseks võidelnud. Valentinodest, Chaplinitest, Fairbanksidest ja Pickfordidest said uued ikoonid, kelle poole palvetada, pühakud, kellest eeskuju võtta. Maailmasõdadevahelisel perioodil ehitati üle kogu Põhja-Ameerika ja Euroopa suursuguseid filmipaleesid, mis pakkusid võimsate orelite, imposantsete trepikodade ja silmipimestavate lühtritega pea sama suurt elamust nagu filmid ise.

Tänased kinokülastajad ei minesta enam ekraanilt vastu vaatavat Frankensteini nähes ega püüa ennast jaama saabuvate rongide eest punase sametkattega toolide taha peita. Suurt üllatust ei kutsu esile ka avakosmoses lahingut pidavad kosmoselaevad või rääkivad ja laulvad lõvikuningad. Aga kunagine imetlus pole siiski kadunud. Ikka ja jälle pöördub inimene kinosaali tagasi, otsides ja leides lugusid, mis teda innustavad, lohutavad või veetlevad. Kunagine laterna magica elab edasi, jutustades lugusid veel sõudmata vetest, unistamata kallastest ja tuletab meelde, et maailmas on rohkem seda, mis meid ühendab kui seda, mis meid üksteisest lahutab. Kino pakub meile ülevaid elamusi, ausaid pihtimusi, vaikseid endasse vaatamisi, kuid mis kõige olulisem, räägib meile meie enda pärinemisloo. Kino on kahekümnenda sajandi seinamaaling ja rituaal, kahekümne esimese sajandi usk ja jumalate kants, mida vahendavad meile meediumitest stsenaristid, režissöörid, produtsendid ja tehnikud ning pühakutest näitlejad ja staarid.


Hanna Simona Allas on sündinud 2001. aastal Tartus ja õpib hetkel Hugo Treffneri Gümnaasiumi 12. klassis.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English