Palmipuudepüha jutlus
„Ja Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. Ja ta ütles neile: „Kirjutatud on: Minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete selle röövlikoopaks!“ Pühakojas astus ta juurde pimedaid ja jalutuid ning ta tegi nad terveks. Kui ülempreestrid ja kirjatundjad nägid imesid, mida Jeesus tegi, ning poisse, kes pühakojas hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale!“, siis nende meel läks pahaseks ja nad ütlesid talle: „Kas sa kuuled, mida nad ütlevad?“ Jeesus ütles neile: „Kuulen küll! Kas te pole kunagi lugenud: Sa oled valmistanud kiitust väetite laste ja imikute suust?“ Ja ta jättis nad sinnapaika ning läks välja Betaaniasse ja ööbis seal.“ (Mt 21:12–17)
Mis asi on see röövlikoobas? Vahel öeldakse Jeesuse templis korda saadetud teole, et templis müüa ja rahaga tegeleda üldse ei tohiks. Nii muudame kirikud röövlikoopaiks.
Ent röövlikoobas ei ole ju õigupoolest mitte see koht, kus röövlid röövimas käivad, see ei ole koht, kus kuritegusid toime pannakse. Vastupidi, see on röövlite pesa. Sinna tullakse peale röövkäiku, sinna veetakse oma saak, seal tunnevad röövlid end turvaliselt ja kaitstult. Seal tehakse järgmised plaanid.
Jeesuse tegu on prohvetlik kriitika toonase valitseva võimu ja religioosse ilma koostöö suhtes. „Kirik ei tohi olla võimu mugav tööriist,“ ütles president Ilves siis, kui Moskva Lunastaja kirikus astus üles ropu nimega Vene tüdrukute punkansambel. Just see oli juhtunud Jeruusalemma templi-institutsiooniga. Korruptsioon, vaeste kulul elamine, materiaalsele keskendumine, rahva tegelike vajaduste mitte märkamine, oma võimu tsementeerimine. Oi, kuidas täna oleks vaja, et jätkuks neid roppude suudega vene tüdrukuid, kes julgeksid röövlikoobaste kohta öelda, mida oleks tarvis.
Tõepoolest, vaimu ja võimu vahekord on alati väga tundlik. Kui vaim ei oska teisiti, kui hakkab kasutama võimu tööriistu selleks, et täita oma ülesannet, on midagi paigast ära. Siis muutub vaim ise võimu alltöövõtjaks. Aga mis kasu on meil vaimust, milles endas puudub vägi midagi muuta? Milleks kõlbab, mis ei suuda ütelda ja teha muud, kui ainult seda, mida talle ette öeldakse; kes on preester, kes enne kardab oma elu ja positsiooni pärast, kui läheb ja paljastab kurja?
Kus meie viibime? Röövlikoopas või lauas koos prohvetitega?
Kas viimselt ei ole üks röövlikoopa nurgake meie igaühe elus esindatud. Apostel Paulus ütleb, et meie oleme Püha Vaimu tempel. Kui Jeesus ratsutab palmipuudepühal Jeruusalemma ja tuleb peagi templisse, siis tuleb ta ka meie eludesse. Ta tuleb meie röövlikoobastesse, meie pimedatesse nurkadesse.
Jeesus tuleb taolisi salaurkaid ja röövlikoopaid ilmsiks tooma. Ta tuleb meile näitama seda, kui rumalad on meie püüdlused arvata, et me saame tõeliselt kedagi petta sellega, kes me tegelikult oleme. Milleks mängida mängu, mis lõpeb varem või hiljem hukatusega, ütleb Jeesus. Ära peta ennast võimalusega elada kaksikelu. Sa oled kas üks või teine. Tõesti, kas ei ole aus röövel parem kui vagatsev kurjategija?
Meile öeldakse, et pimedad ja jalutud tulid Jeesuse juurde. Ja see ei meeldinud templis patseerivatele tähtsatele sugugi. Selle kohta öeldakse meile, kelleks Jeesus noid suurnikke pidas. Pimedateks, kes ei ole võimelised nägema tegelikku elu ja reaalsust. Ja jalututeks, kes ei ole võimelised midagi korda saatma, midagi mõjutama. Ja need pimedad tahavad olla pimedaile teejuhtideks! Ja need jalutud tahavad olla jalutute talutajaiks!
Armsad, see on olukord, mis ähvardab meid, kui me Jumala ees ausaks ei saa. See, kui me arvame olevat võimelised näima kellenagi, kes me tegelikult ei ole, ei tee meid veel suureks. Tõeline suurus algab oma patu nägemisest ja tunnistamisest.
Kas see mitte ei alanda inimest, kas see mitte ei võta temalt tema väärikust, julgust, sirgeselgsust?
Üks 20. sajandi suuri märtreid Dietrich Bonhoeffer, kes astus vastu Natsi-Saksamaa ja toonase valitseva kiriku koostööle ja maksis selle eest surmaga vahetult enne teise maailmasõja lõppu 1945. aastal, kirjutab oma raamatus „Osaduslik elu“ järgmist: „Ainult see, kes ise elab oma süü andeksandmisest Jeesuses Kristuses, oskab iseennast õigesti tähtsusetuks pidada: ta teab, et tema oma aru lakkas ja lõppes täiesti siis, mil Kristus talle andeks andis.“ Ehk teisisõnu – andeksand Kristuses annab uue olemuse ja selguse enese kohta. Ta ei ela enam oma tarkusest, vaid Kristuse tarkusest. Ta ei muretse enam oma maine ega isegi hakkamasaamise pärast, sest ta on kõik usaldanud Kristuse hoolde ja Kristus on talle tagasi andnud kõik.
Derek Webster on Johannes Kolobose Abba Nikolause järgi kirjutanud järgmise mõtiskluse.
Mõtle, mu poeg, sellele, kas sa mitte liiga palju ei küsi Jumalalt?
Tea, et kui tema surub alla, leiad sa võimaluse tõusta;
kui Tema eelistab vaikimist, võid sina leida meloodia;
kui Tema õnnistus põhjustab kannatusi, saad sina kogeda sügavat rahu.
Pimeduse südameks on uus valgus.
Meeleheite südameks on värske lootus.
Surma südameks on igavene elu.
Ainult need, kellel ei ole midagi, saavad vastu võtta kõik.
Aamen.
Tauno Toompuu (1979) on EELK Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja ja EELK Viru praostkonna praost.
