„Ja tehke seda, teades aega: käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega! Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!“ (Rm 13:11–14)
Ootaja aeg võib olla pikk. See, kes on lubanud tulla, viibib. Esmane elevus kipub tuhmuma, maad võtab tüdimus. Südames võib olla isegi veidi turtsakust lubaja vastu, kes ei jõua ega jõua kohale. Loomulik on, et kerkib esile küsimus, milleks oodata ja valmistuda? Loomulik, et ka ootamisest võib väsida. Pigem siis juba tegelda oma asjadega, lükata oodatav oma hingest ja südamest välja.
Rooma kristlased ootasid samuti. Jeesuse tagasitulek aga viibis. Igapäevaelu oli muutumatu, ühiskond toimis omasoodu ja lihtne oli siis jälle libiseda sellesse eluvoolu. Paulus kirjutab kõigile ja igaühele toetuseks ja kinnituseks, et ootamine pole asjatu, sest: „…pääste on lähemal, kui siis, kui me usklikuks saime.” Tõsi, igal hommikul oleme oma Päästja ja Lunastaja tulekule päeva võrra lähemal kui eile. Igal hommikul ärkame uude kingitud päeva, mida saame kasutada parimal viisil ligimese, keskkonna, enese ja Jumala teenimiseks.
Paulus tuletab meelde, et kristlase igapäevaelu ei kalduks liialdustesse, et ihu eest hooltkandmise kõrval tuleb mõelda ka vaimule, hoida oma silmad Jeesusel Kristusel ning süda Temale avatuna. Sest see „päev on lähedal”, mil iga kristlase elu asetatakse Jumala ette lõplikuks otsusetegemiseks. Kas aga tuleks nii kaua oodata? Igal õhtul on võimalik vaadata tagasi oma päevale ja küsida endalt: „Mida ütleb Jumal minu kohta täna?” Kuidas on õnnestunud täna Jeesuse jälgedes käimine? Kas mu mõtted, sõnad ja teod kannatavad päevavalgust või oleks parem hoida neid pimeduses?
Paulus võrdleb usu kaotanud elu ja usus elatavat elu öö ja päevaga. Nii erinevad on need teineteisest, lausa radikaalselt vastandlikud. Ühes valitseb ego, tähelepanu ainult iseenesele ja oma tahtmistele, teises hoolivus, märkamine ja tähelepanu ka ligimese suhtes. „Ja tehke seda,” ütleb Paulus. Mida tuleb teha, oodates aega, mis kindlasti tuleb? Paulus kõneleb armastusest, toonitab: „…ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud,” (Rm 13:8) sest „armastus ei tee ligimesele kurja.” (Rm 13:10a). See on vähim ja kõik, mida on vaja kristlasel Jeesuse tagasitulekut oodates teha – elada ja teenida nõnda, et ligimesele oleks sellest kasu ja head. Elada nii, et oleks vähem kohtumõistmist üksteise üle ja rohkem toetamist ning hoidmist. Kohtumõistmine on viimselt Jumala ülesanne ja Tema ei otsusta meie väärtuse üle maise vara hulga või erialase edukuse põhjal, vaid selle põhjal, kui palju me oleme oma elus armastanud.
Mida siis teha, et saaks õhtuti öelda, et olen täna käinud rohkem Jeesuse jälgedes kui eile? Mis on see tööriistakast, mis aitab toimida armastavalt ja teenivalt? Et „sellel päeval” saaksin julgelt oma silmad üles tõsta, sest mul ei ole midagi varjata?
„Rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega,” ütleb Paulus. Õigupoolest, „kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud” (Gl 3:27). Me oleme saanud ristimisel kaasa „usu ja armastuse kaitserüü ning päästelootuse kiivri” (1Ts 5:8) – parimad vahendid sellel planeedil Jumala, iseenda, ligimese ja keskkonna teenimiseks. Tõsi, oodates päeva, võime väsida ja tahta need vahendid kõrvale panna. Me võime leiutada enda arvates paremaid meetodeid igapäevaeluga hakkamasaamiseks. Me võime unustada, et iseenese jõust ei piisa. Väsimine on loomulik.
Jeesuse Kristusega rõivastumine pole ainult väline muutus, see avab tee sügavamaks muutumiseks, viib teekonnale, mis muudab südame ja sulatab Jeesuse meie olemusse. Meie südamete muutumine ja Jeesuse Kristuse eneses hoidmine aitab täita seda ülesannet, mis meile on antud – armastada, hoolida, tähele panna. Tõsi, igasugune suur muutus sisaldab endas rebenemist, kasvamist, ka lahti laskmist. Me näeme, kuidas lilled kasvades lõhuvad mullapinda (ja vahel isegi kive ja asfalti), loovad edasi sirgudes ilu ja küpsemisel peavad lahti laskma oma viljadest ja seemnetest. Ka Jeesuse toodud muutus meie südametes teeb sedasama. Vahel ei ole see lihtne, tihti võib-olla isegi väga valus. Oluline on muutumisest mitte loobuda, mitte alla anda, mitte pöörduda „tagasi”, vaid usus ja lootuses astuda edasi Jeesuse jälgedes, Tema enda valgusest juhituna. Sest just see muutumine, Jeesuse enda olemusse vastuvõtmine on see, mis toob muutust ka meie maailma ja meie eludesse. See on see, mis suurendab tähelepanelikkust ja hoolivust endast nõrgema suhtes, armastust ja kaastunnet ligimese, iseenda ja oma keskkonna suhtes ning parandab suhet Jumalaga.
Mida rohkem me küsime endalt, kuidas meil on õnnestunud täna käia Jeesuse jälgedes, seda rohkem me muutume. Aga kas me julgeme küsida? Peame julgema, sest meil on parimad vahendid – usk, lootus ja armastus – selle maailma muutmiseks. Jeesus on tulnud maa peale, et olla tee, tõde ja elu mitte ainult meie kõrval, vaid et olla reaalne muutus meie südametes oma elu, surma ja ülestõusmise kaudu.
Jeesuse julgus on meile eeskujuks olla sama julge, et olla muutuste põhjuseks enese ümber, armastuses, usus ja lootuses. Tehes seda, väheneb ootamise aeg ikka lühemaks. Ühel päeval oodatu tuleb.
Hoidmist ja rõõmu advendiaega!
Jane Vain (1975), mag. theol., on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Järva-Madise Püha Matteuse koguduse õpetaja.
