Põhiline ongi põhiline ja oluline ongi oluline. Kuid mis see põhiline on, mis võiks olla ka oluline, selle üle vaevasid pead juba muistsed juudid. Püüdes leida pühakirja käskude ja seaduste rägastikust imperatiivi, mis võtaks kokku nii Toora kui Prohvetid, jõudsid nad mitmete huvitavate järeldusteni. Kuid Uues Testamendis on vast apostel Paulus oma kirjas Galaatlastele sõnastanud selle põhilise kõige ökonoomsemalt öeldes: „[K]ogu Seadus sisaldub täielikult ühes lauses: „Armasta oma ligimest
nagu iseennast!” (Gl 5:14, par 3Ms 9:18). Arvatavasti on läbi aegade leidunud neid, kes on pidanud sellist arusaama liberaalteoloogiliseks reduktsiooniks. Kas liberaalteoloogia on kristluse nõrgendamine või mitte, selle üle arutleb omal moel ka tänane Kirik ja Teoloogia number.
Baltisaksa juurtega kirikuloolase ja evangeelse teoloogi Adolf von Harnacki sünnist möödus 7. mail 170. aastat. Avaldame sel puhul lõigu peatselt Ilmamaa kirjastuselt ka eesti keeles ilmuvast elulooraamatust “Adolf von Harnack”, mille on kirjutanud von Harnacki tütar Agnes von Zahn-Harnack. See ilmus esmakordselt aastal 1936 ja nüüd on selle eestindanud Kadri Lääs. Adolf von Harnack avaldab siin oma arusaama kristlusest: „…minu jaoks on kristluse summa ja põhiline osa kuulutus, et Jumal võtab patuse vaatamata patule Kristuse pärast oma lapseks. Subjektiivsest vaatenurgast on usaldus Jumala isaliku armu vastu seepärast ei midagi vähemat kui kogu kristlus. Seda veendumust jagan ma kõigi positiivse suuna evangeelsete kristlastega. Minu teoloogia ei tea endal olevat muud ülesannet kui selle usu esitamine ja esindamine.“
Tõlkele on kirjutanud saatesõna dr. Jaan lahe, kes arutleb samuti kristluse põhisõnumi üle, Ta arutleb Harnacki liberaalteoloogia ja dialektilise teoloogia omavahelisest suhtest. Kommenteerides Harnacki arusaama ütleb Lahe: „Kristluse põhisõnumi sõnastamisel kasutab Harnack küll Uuest Testamendist pärinevaid märksõnu (Jumal, patt, arm) ning tema sõnastus, et „Jumal võtab patuse vaatamata patule Kristuse pärast oma lapseks“ ei ole sisuliselt midagi muud, kui luterliku õigeksmõistuõpetuse kordamine. Aga ometi mõjub see uudsena, sest ta püüab kogu kristliku õpetuse võtta kokku võimalikult lühidalt ning erinevalt paljudest teistest nn liberaalse teoloogia esindajatest ei näe ta kristluse olemust moraalis või eetikas, vaid inimese ja Jumala suhte kardinaalses muutumises, mis on saanud võimalikuks tänu Kristusele.“
Jutluse rubriigis kõneleb Tiina-Erika Friedenthal samuti kristluse kõige põhilisemast ja kesksemast, see on usust: „Tänane etteloetud kirjakoht peaks meid väga tugevalt puudutama, sest selles kohas on otseselt juttu meist endist. Jeesus palvetab meie eest, kes me oleme temasse uskuma hakanud kunagi palju aega hiljem ja väga kaugel eemal toonaste sündmuste toimumispaigast. Jeesus palub kaks tuhat aastat tagasi meie eest, et me oleksime täielikult üks nii, nagu tema ja Jumal-Isa on täielikult üks, ning et maailm selle üksoleku läbi tunneks ära, et Kõiksuse Jumal on tema läkitanud.“
Rahulikku lugemist!
Tänases numbris:
Agnes von Zahn-Harnack, Põgenemine veeuputuse eest lihtsa ja suure kalju peale – Adolf von Harnack kristliku usu alusest.
Jaan Lahe, Adolf von Harnack ja kristluse põhisõnum.
Tiina-Erika Friedenthal, Kuidas hoida usku? (Jh 17:18–23).
Vahetus Akadeemilise Teoloogia Seltsi juhatus: uus esimees on Anne Burghardt.
Ajakiri Kirik & Teoloogia kutsub arvamust avaldama – meie ajakiri on avatud kaastöödele.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2019. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
