ISSN 2228-1975
Search

Kuidas hoida usku? (Jh 17:18–23)

Jutluse aluseks on Jh 17:18–23, kus meie Issand Jeesus Kristus palvetab jüngrite eest:

„Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma. Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões. Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud. Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.“

Käesoleva pühapäeva teemaks on kirikukalendri järgi Püha Vaimu ootus, mis valmistab ette järgmise pühapäeva nelipüha, millega tähistatakse Kristuse koguduse ehk kiriku sündi. Ja seepärast kõneleb ka kirjakoht, mis on meile tänaseks järelemõtlemiseks antud, kõige kesksematest asjadest Kristuse koguduse jaoks. Nimelt meie suhtest Kristusega ja meie suhtest maailmaga. Ehk teisiti öeldult: kes me kristlastena oleme ja mida me siin maailmas kristlastena teeme.

Et see kirjakoht minu jaoks just niimoodi avanes, on osaliselt ajendatud lausest, mida ma nädal varem lugema juhtusin ja mis mulle selle nädala jooksul, mil ma jutluse peale mõtlesin, ikka ja jälle uuesti meelde kerkis. Ma loen ühte saksa populaarteaduslikku ajakirja ja ühes artiklis arutles 1953. aastal sündinud Berliinis elav kirjanik ja kolumnist selle üle, miks me vajame rituaale. Ta alustas oma artiklit sellise isikliku tõdemusega: „Minu peres olime me alguses usklikud, siis läks meil usk kaduma. Millalgi astusid kõik kirikust välja, isegi vanavanemad.“

Et kristlik usk ei ole midagi enesestmõistetavat, on tänapäeva Eestis väga selge. Meie kontekstis võib terve perekond üle mitme põlvkonna olla usklik ehk ainult mõnes tuntud pastorite dünastias. Suur osa meist ei ole üles kasvanud tervenisti usklikus peres ja tõenäoliselt valitseb ka praeguste koguduseliikmete lähemas suguseltsis maailmavaateline mitmekesisus. Et inimestel võib aga nende olemasolev usk kuidagi sõrmede vahelt välja voolata, on siiski ühtmoodi mõtlemapanev. See võimalus, et usk aja jooksul lihtsalt kaduma läheb, puudutab meid kõiki, kes me siin oleme.

See saksa kirjanik ei täpsustanud, milles tema ja tema pereliikmete usk õieti seisnenud oli, ja me võime selle üle üksnes fantaseerida, mis konkreetselt nende puhul ikkagi juhtus või teistpidi – mis juhtumata jäi. Kirikukalendris seisavad tänase päeva jaoks palvesõnad „Püha Jumal, Sinu Poeg, meie Päästja, on Sinuga igaveses kirkuses. Kingi meile usku, et Ta on siiski meie keskel ja jääb meie juurde maailma ajastu otsani.“ Usk sellesse, et Kristus „on siiski meie keskel“ ei ole enesestmõistetav. Nii selle usu tekkimine kui püsimine on seotud kahe küsimusega: mis osa on siin Jumalal, kes selle usu meile kingib, ja mis osa võiks olla minul endal selle usu hoidmisel?

Etteloetud kirjakoht pärineb pikemast hüvastijätukõnest, millega Jeesus Johannese evangeeliumis lõpetab püha õhtu söömaaja koosviibimise. See kõne moodustab kogu 17. peatüki, mille alguses Jeesus „tõstab oma silmad taeva poole“ ehk pöördub Jumal-Isa poole ning palvetab kõigepealt iseenda eest, siis oma üheteistkümne jüngri eest, siis nende eest, kes jüngrite sõna läbi temasse uskuma hakkavad, ning viimastes salmides annab teada oma viimase tahte. Hüvastijätukõnele järgneb kohe vahistamine Ketsemani aias, mis tähendab seda, et tegemist on viimaste sõnadega jüngrite seltskonnas enne surma minekut. Jeesus on siin küll veel oma jüngrite juures, aga ta räägib kõne alguses endast kui oma tööga juba lõpetanust, kui kellestki, kes on maailmast lahkumas, kes on tagasiteel Isa juurde oma endisesse kirkusesse. Ta on justkui ühekorraga veel siin maailmas ja juba seal, oma taevases kuningriigis.

Tänane etteloetud kirjakoht peaks meid väga tugevalt puudutama, sest selles kohas on otseselt juttu meist endist. Jeesus palvetab meie eest, kes me oleme temasse uskuma hakanud kunagi palju aega hiljem ja väga kaugel eemal toonaste sündmuste toimumispaigast. Jeesus palub kaks tuhat aastat tagasi meie eest, et me oleksime täielikult üks nii, nagu tema ja Jumal-Isa on täielikult üks, ning et maailm selle üksoleku läbi tunneks ära, et kõiksuse Jumal on tema läkitanud.

Meie, nende tulevaste kristlaste kohta, on öeldud siin kirjakohas kahte asja: et me usume Jeesusesse ja et me oleme hakanud uskuma jüngrite sõnade läbi. Jeesusesse uskumine tähendab Johannese evangeeliumi järgi ühelt poolt kindlasti isiklikku suhet, pühendumist ja armastust, teiselt poolt aga kindlasti ka intellektuaalsel tasandil tunnistamist, kes Jeesus on, kes on tema lähetanud. Need on omavahel lahutamatult seotud. See, kes tunneb Jumalat, tunnistab ühest küljest tõeks väited, et Jumal on, et on ainult üks Jumal, et Jumal ei ole mitte karm ja julm, vaid et ta on armastav Jumal, et seesama Jumal on inimeseks saanud Jeesuses Kristuses. Teisest küljest kasutatakse sellesama hüvastijätukõne alguses Jumala tundmise kohta sõna, mis tähistab Vanas Testamendis ka inimestevahelist  intiimsust (Aadam sai tundma oma naist Eevat), mille rõhuasetus pole mitte seksuaalsusel, vaid usalduslikul intiimsel ühendusel. Siin kirjakohas palub Jeesus, et tuleviku kristlased, nagu jüngridki, oleksid sellises lähedases ühenduses tema enda ja Jumal-Isaga. Lähedus Jumalaga on Johannese jaoks see igavene elu, mis saab kristlasele osaks juba siinses maailmas. See ei tähenda mitte elu edasikestmist, vaid uut kvaliteeti. Kasutatud on sõna aionios, mida rangelt võttes saaks kasutada ainult Jumala enda omadusena. Johannes ütleb, et kristlane saab juba siinses elus mingil moel osa jumaliku juurde kuuluvast kirkusest, rõõmust, rahust ja pühadusest. Johannese evangeeliumi kristlane tegutseb küll siin maailmas, aga ta ei ole selle maailma oma.

Kirjakohas rõhutatakse, et tulevaste kristlaste usk on saanud alguse jüngrite kuulutuse läbi. Jumal on läkitanud Kristuse, Kristus on läkitanud jüngrid, meie oleme nende käest sõna kuulnud ja selle sõna läbi uskuma hakanud. Kaudselt tuleb jüngrite all mõelda juba tulevaste põlvede kristlasi. Niisiis on usk Jeesusesse alguse saanud kohtumise kaudu teiste inimestega – ma ei tea, kas on vahet, kas kirjutatud sõna vahendusel või distantsilt või otsekontakti kaudu.

Sellega oleme jõudnud maailma juurde, kus me elame. Arutasin sel nädalal ülikoolis ühes lugemisseminaris Jeff Vandermeeri 2014. a ilmunud ulmeromaani „Häving“ üle. Selle süžees on – võib-olla maavälistel asjaoludel – tekkinud salapärane piirkond, lopsakas ökosüsteem, mis tasapisi levib, kus juhtub kummalisi asju ja kust ekspeditsioonid ei kipu tagasi tulema. Romaani peategelane, järjekordne piirkonda avastama saadetud bioloog kirjutab oma päevikusse: „Õhk oli nii puhas, nii värske, samas kui teisel pool piiri oli maailm nüüdisajale omaselt räpane, väsinud, ebatäiuslik, alla käimas, iseendaga sõjajalal. Seal oli mul alati tunne, et kogu mu töö on kokkuvõttes ainult tühine katse päästa meid meie endi loomuse käest.“ Pessimistlik hinnang meie maailma hetkeolukorrale tundub mulle väga tabav ja ma kaldun ka mõistma romaanist õhkuvat käegalöömist inimkonnale kui liigile, kes näib nii mõneski plaanis olevat ära teeninud järgmise veeuputuse.

Küsimus, millele ma täna vastust otsin, on see, et milline peaks olema minu kristlik usk ja kuidas see peaks minus igapäevaselt toimima, nii et see võimaldaks mul tõmmata rind täis puhast ja värsket õhku ka siis, kui maailm on räpane, väsinud, ebatäiuslik, alla käimas ja iseendaga sõjajalal. Mida ma saan teha selleks, et see oleks elav ja toimiv usk, mis ei läheks aja jooksul kuidagi kaduma, vaid mis oma parimatel hetkedel võiks minust ka väljapoole maailma peegelduda. Nii et maailm võiks ära tunda mitte niivõrd seda, et ma kuulun mõnda kristlikusse kirikusse ja tunnistan ühte või teist õpetust, vaid seda, et minust peegeldub välja osa sellest kirkusest, mille kohta Jeesus oma palvesõnades Jumal-Isa poole pöördudes ütleb, et „mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.“ Ja seda sõltumata maailmakorrast ja isikliku elu kulgemisest.

Neid asju, mida me võime igapäevaselt teha oma usu toitmiseks, elavdamiseks ja arendamiseks, on tegelikult ju hulganisti. Kristlik religioon on kaks tuhat aastat vana. Selle aja jooksul on läbi proovitud piisaval hulgal erinevaid viise palvetamiseks, pühakirja lugemiseks, vaimulikke harjutusi. Ignatius Loyola kirjutab vaimulike harjutuste kohta, et nende kaudu juhib Jeesus ise meid avatusele, mis tähendab võimet leida kõiges Jumalat. Need toimingud või praktikad ise pole olulised, Jumalaga suhtlemise vahenditena võivad meid väga hästi teenida kunst, muusika, teater, kirjandus, luule. Igapäevased tööd ja tegemised saavad olla kohad, mis toimivad meie jaoks Jumala teedel kõndimisena. Võib, aga ei pruugi teha midagi erilist. Need on lihtsalt abivahendid, mille olemasolu võiks teada, et vajadusel neid kasutada.

Naatan Haamer on oma raamatu pealkirjaks pannud „Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad“. Ma tahaks kuidagi samamoodi uskuda, et hoolitsetud usk ei lähe niisama kaduma. Inimkogemuse pinnalt saame öelda, et ükski suhe ei jää niisama pikalt püsima, igasse heasse suhtesse panustavad alati mõlemad osapooled. Kristlase suhe Jumalaga ja Kristusega, meie üksolemine, ei paista olevat siin erandiks. Vana Testamendi usus oli palju igapäevaelu puudutavaid reegleid, mida järgides Iisraeli rahvas täitis oma kohustusi Jumala partnerina. Jeesus taandas kõik need käsud armastuse kaksikkäsule: „Armasta Issandat, oma Jumalat … ning oma ligimest nagu iseennast!“ (Lk 10:27) Väga selge paistab ühendus armastuse kaksikkäsu ja Jeesuse palvesõnade vahel, kus ta tahab, et me kõik oleksime üks, nii nagu tema on üks Jumal-Isaga. Ja et see usk, see jumalasuhe ulatuks meist välja ja puudutaks meie ligimest. Ent Vanas Testamendis võib leida veel ühe lühikokkuvõtte käsuõpetusest, mis sobib võib-olla isegi veel paremini vastama küsimusele usu eest hoolitsemise kohta. Nimelt ütleb Jumal prohvet Aamose raamatus Iisraeli rahvale väga lihtsalt üheainsa nõude: „Otsige mind, et te jääksite elama!“ (5:4)

Võib-olla ongi see kõige selgem juhis, mida võiks kristlasele tema igapäevaeluks anda. Me peaksime otsima Jumalat iga päev. Mitte sellepärast, et Jumal ise võiks kaduma minna, vaid selleks, et ei kaoks meie võime teda kõikjal näha. Fanny de Sivers ütles sellesama kohta: tahta Jumalat. Tahta Jumalat igas oma toimingus, igas oma liigutuses. Tema nimetas seda lakkamatuks palvetamiseks. Me peame leidma endale sobiva viisi, kuidas seda teha pidevalt.

Mulle tundub, et selles võtmes võiks mõista ka kristlase maailma lähetatust. Me elame selles maailmas kristlasena, sõltumata sellest, milline see parajasti on või millist oma palet see parajasti näitab meile. See ei ole kunagi ideaalne maailm, see pole kunagi seda olnud. Elu on alati võitlus, selles tuleb alati toime tulla ka raskustega. Meil ei ole kristlastena lubatud maailmast täielikult eemale tõmbuda, aga mitte ka täielikult sellesse integreeruda. Me peame elama ühe jalaga siin maailmas ja teisega taevariigis. Me peame püüdma nii elada, et meil oleks see vahekäik sinna ja tagasi kogu aeg avatud. Siis me võime loota, et meie usk on meile abiks igasugustel aegadel ning laseb meil maailmas tegutsedes kuulda õigel viisil, rääkida õigeid sõnu, teha õigeid otsuseid. Selliseid, mis peegeldavad maailmale vastu seda Jumalat, keda me Jeesuse Kristuse isiku kaudu tundma oleme saanud. Aamen.


Tiina-Erika Friedenthal (1974), PhD, on Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi maailmakirjanduse teadur ja Miina Härma Gümnaasiumi õpetaja; Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Jutlused ja mõtisklused

Eksimus ja uus elu (Mt 3: 1-2)

1. RESIGNATSIOON JA LOOTUS „Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““ Need sõnad Matteuse evangeeliumi kolmandast peatükist

Read More »
Arvamused

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English