„Ja kohe ajas Vaim Jeesuse kõrbe ja ta oli kõrbes nelikümmend päeva saatana kiusata. Ja ta oli metsloomade seas ning inglid teenisid teda.“ (Mk 1:12–13)
Möödunud nädalal pärast vastlapäeva oli tuhkapäev ja algas paastuaeg. Ma usun, et paljude jaoks seostub tänapäeval mõistega paast eelkõige söögikoguste vähendamine ja seda saab ka kenasti oma figuuri jaoks ära kasutada.
Paast on levinud praktika erinevates religioonides, aga kunagi ei ole selle eesmärk olnud kaalulangetamine.
Paastumise tähendus tuleb väga selgelt esile ka selles mõistes, kuidas kutsutakse ladina keeles tänast pühapäeva, Quadragesima, see ei tähenda midagi muud kui „aeg, mis kestab 40 päeva“. Tänase teksti jaoks ei ole oluline paast ja toidust loobumine, vaid aeg, mis kestab 40 päeva.
Seda arvu 40 kohtame me Piiblis sageli: veeuputus kestis 40 päeva; Mooses viibis Sinai mäel Jumala juures 40 päeva; Iisraeli rahvas oli 40 aastat kõrbes, enne kui ta jõudis tõotatud maale; prohvet Eelija oli 40 päeva Horebi mäel, kus talle sai osaks eriline Jumala ilmutus ning Joona kuulutab Niinevele, et 40 päeva pärast linn hävitatakse ehk linnal on 40 päeva aega kahetseda ja pöörduda.
40 päeva tuleb Piiblis esile hetkedena, kui on toimumas mingid otsustavad muutused; kui antakse elu muutev tähtaeg! 40 päeva märgib ka aega, mil on võimalik pöörduda või end mingi erilise sündmuse jaoks ette valmistada või ka mingist süüst vabaneda (nagu Niineve loos).
Seepärast ei ole ka mingi juhus, et Jeesus oli 40 päeva kõrbes, enne kui ta alustas oma avalikku kuulutust sõnumiga evangeeliumist, nagu loeme seda mõned salmid edasi Mk 1:15: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal, parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!“
Ma ei tea, kas te olete kunagi kõrbes käinud, Eestis on see keeruline. Kõrb, millest Markus kõneleb on Juudea mägismaal, see ei ole liivakõrb nagu Sahara, vaid kalju- ja kivikõrb. Kreeka sõna kõrbe kohta on eremos, mis tähendab ka tühja, mahajäetud kohta. See on paik, kus on tavaliselt vähe vihma, sellest ka vähem taimi ning elu. Kõrb on puuduse paik.
Piiblis aga viidatakse ka sellele, et kõrbes, selles puuduse ja vaeguse paigas on võimalik kogeda Jumala lähedalolu. Kõrb on koht, kus Jumal ennast ilmutab, kus inglid tulevad inimest teenima. Mooses ja Eelija kohtusid Jumalaga kõrbes, Paulus läks pärast oma pöördumist kõrbe, öeldakse küll Araabia, aga see on ümberütlemine eraldumise ja kõrbe kohta.
Juba esimestel kristlikel sajanditel olid eremiidid, kes eemaldusid kõrbesse Jumala otsingutele. Samuti autor Philon Aleksandriast kirjutab, et kõrb on koht, kus Jumal saab end ilmutada, sest kõrb ei ole kellegi oma, see ei kuulu ühelegi kuningale ega rahvale. Jumal ei saa ilmuda keset linna melu, kus on kõike küllalt (kus on leiba, kus on rikkust, kus on au). Sest seal on ka ahnust, kadedust, kära ja lärmi. Selleks et inimene kuuleks Jumalat, peab ta eralduma.
Jeesuse kõrbes olemise kohta öeldakse, et ta elas metsikute loomade seas. Neid loomi võibki mõista loomadena (jänesed, rebased, šaakalid). Aga see maaliks Jeesuse ajast kõrbes romantilise pildi nagu lumivalgeke metsas loomade keskel, kes teda teenivad koos inglitega.
Aga metsloomad võivad tähistada ka käitumist, mida me kõik tunneme: ma mõtlen metsikust, hävitavat osa meie inimeksistentsist, mis murrab meist välja ikka ja jälle erinevates vormides. Jeesus elas nende metsloomadega kõrbes või täpsemalt õppis nendega koos elama. Paljud eremiidid lähevad kõrbe, et oma mina ületada, et kõike seda, mis tõuseb esile ja sunnib uhkusele või võimujanule, kõrbes taltsutama õppida.
Kõrbes seisab Jeesus silmitsi inimeksistentsi erinevate mõõtmetega, kiusatustega ja õpib nendega toime tulema. Ja see ei ole ka temale nii lihtne, et vaid sisemise mõtiskluse kaudu lepitab ta end iseendaga ja leiab sisemise rahu. Kaugel sellest!
Kõrbe üksinduses toimus Jeesuse esimene „vestlus“ saatanaga. Neid saatana pakkumisi puudutatakse vaid lühidalt Markuse evangeeliumis. Luukas jagab selle kohta täpsemaid ütlusi (Jeesusele pakutakse leiba, maist võimu ja taevast auhiilgust).
Mu armsad, kiusatused tekivad, sest midagi on justkui puudu ja kiusatustes on võimalus puuduolek kõrvaldada. Nii nagu Jumal räägib meiega, võib ka kurat meiega rääkida ja ettepanekuid teha ning oma võimalusi ja kiireid lahendusi pakkuda.
Kui oleme eraldunud üksindusse, siis see ei tähenda, et meid jäätakse rahule, see tähendab võitluste algust, kohtumist sellega, millest meil on puudus ja mis meil takistab rahu leida. Iga kiusatuse tuum on, et Jumal tõrjutakse kõrvale. Tekivad kahtlused Jumala lubaduses – kas Jumal ikka on tõesti kogu elu vaieldamatu alus? Kas mul ikka on kõike seda vaja, millest evangeelium kuulutab? Enda soovid, vajadused ja sageli allasurutud kalduvused muutuvad olulisemaks. Nii et Jumal tõrjutakse kõrvale ja inimesed seavad end Jumala asemele.
Aga Markuse jaoks pole olnud esmatähtis peatuda kiusatustel ja nende suurusel, vaid oluline on sõnum – Jeesus võitis kiusatused ja inglid teenisid Jeesust! Jumal oli kohal!
Tänane tekst räägib Jumala kohalolekust ja lähedalolust! Paastu aeg ei ole tühja kõhu kannatamine ning üksi nukrutsemine – see on see 40 päeva – see on Jumala lähedalolu aeg, kus inglid tulevad teenima ja on võimalik leida rahu (seda kogesid nii Mooses, Eelija kui Paulus).
Mina ei ole ingleid näinud ega oska neid kirjeldada. Mina ise usun inglite kohapealt ennekõike ütlust, et kui sa kohtad kedagi ning selles hetkes on tegev armastus, siis on see nagu kohtuks ingliga. Et kui me leiame rahu, kui me leiame leppimise ja usalduse, siis on inglid meid teeninud. Kui me leiame rahu, siis Jumal on kohal.
Tuhkapäevast on möödunud vaid mõned päevad. Seega oleme peaaegu „40 päeva aja“ alguses (praegu toimub midagi otsustavat). Tänasel 1. paastuaja pühapäeval kutsutakse meid minema ise kõrbesse. Ja eks see praegune distantsi hoidmine soosib meile neid kõrbeaegu (ka sõna karantiin / karantiinis olek pärineb just sellest 40-päevasest eemale hoidmisest). Sellised kõrbeajad on võimalus, kus kohtume nii iseendaga kui jõuame Jumalale lähemale. Selles kohtumises iseendaga avastame enda küljed, mis meile meeldivad ja mida hindame. Ent olgem samas julged silmitsi seisma kõigega, mida me sageli tunnistada ei taha. Kogu selle kohtumise ja tunnistamise juures on oluline teadmine, et Jumal on kohal! Ma soovin, et inglid tuleksid teid teenima, et te leiaksite rahu ja hingamise. Aamen!
Elo Süld (1979), PhD (usuteadus), on Tartu Ülikooli islamistika lektor ja Tartu Ülikooli Aasia keskuse juhataja, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.
