„Kui siis Jeesus tuli mäelt alla, järgnesid talle suured rahvahulgad. Ja vaata, tema juurde astus pidalitõbine, kummardas teda ja ütles: „Issand, kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!“ Ja Jeesus sirutas käe välja, puudutas teda ja ütles: „Ma tahan, saa puhtaks!“ Ja ta sai otsekohe oma pidalitõvest puhtaks. Ja Jeesus ütles talle: „Vaata, et sa sellest kellelegi ei räägi, vaid mine näita ennast preestrile ja ohverda and, mis Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!“ (Mt 8:1-4)
Haigus on probleem! On hirm, vaev ja selgusetus mitmel viisil − mis saab edasi, miks see haigus, kust küll see haigus? Mõeldakse, et haigus on karistus patu eest, ebaõige elustiili tulemus, märguanne organismi vajadusest igapäevaelu oravarattast väljaastumiseks. Pidalitõvesse haigestunud inimene oli probleem iseendale, lähedastele, kogukonnale. Temast tuli eemale hoida, enam veel − ta tuli ühiskonnast välja heita, ta ei tohtinud elada teiste hulgas tavapärast elu.
Vana Testamendi käsuseaduses olid pidalitõbe puudutavad ranged eeskirjad, pidalitõbine oli „roojane“, tõbi ise nuhtlus, mis inimese peale saadeti, Jumala poolt karistuseks. Kehaliste vaevuste kõrval on haigus alati vaimne küsimus. Läbi aja saadab inimest küsimus: „Miks ma haigeks jäin ja kuidas saab edasi? Ja kui enam ei saagi?“ Meditsiiniteadus on tohutult arenenud, tervenemislootust ja -abi saavad täna paljud. Ja siiski ei valitse inimene haiguse üle. Mida teha haigusega? Ihu on Jumala tempel! Haigestunud ihu!?
Terve maailm on haige? On põhjust mõtiskleda! Pidalitõbise jaoks pole enam küsimust, kuidas on „nendega seal“, sest tema elu on täielikult muutunud ja selles olukorras ei näi olevat mingit lootust. Lähedaste halastav abi ja toetus vahest võib hüljatust ja hukkamõistu leevendada − ajuti! Tahaks oma tavapärast elu tagasi! Haigus on väga isiklik küsimus.
Pidalitõbisega peab hoidma distantsi, tegelikult peab ta end isoleerima, et mitte „roojastada“ terveid. Pidalitõbist ei tohi puudutada, seda keeldu eirates saad ise rüvedaks!
Evangeeliumi loos on pidalitõbine ja Jeesus. Jeesus on rahvahulkadele kõnelenud, neid kõnetanud, nõnda, et „kui siis Jeesus tuli mäelt alla, järgnesid talle suured rahvahulgad“. Rahvas ihkab vägevale kuulutusele järge, inimeste hinged janunevad meelevallast, mis „ei ole sellest maailmast“. Jeesusel on midagi, mis paneb teda järgima.
Ja siis kohtub Jeesus pidalitõbisega. Kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha! Jeesusel on meelevald olukorda muuta, jumalik meelevald. Jeesuse jumalik meelevald on Jumala au ja läheduse kinnitus. Inimene oma jõuetuses ja puudulikkuses, hüljatuses ja abituses, kohtub Jumalaga. Kõik muutub selles kohtumises! Pidalitõbine läheneb Jeesusele sihikindla veendumusega Jeesuse võimetes teda aidata.
Abi selles olukorras tähendab tervenemist haigusest ja sotsiaalse staatuse taastamist. Inimene saab „oma elu tagasi“. Jumal tegutseb inimese elus. Evangeeliumides on lugusid tervenemisest veelgi, Jeesuse teod on tunnistus ja puudutus, ta ei taotle sensatsiooni ega tähelepanu. Pidalitõbise paranemise loos on inimesed, kes on Jeesusega kaasa tulnud. Nende ees suuremat poolehoidu saavutada oleks lihtne, see oleks sensatsioon. Jeesus ei taotle tähelepanu, kiitust, ta saadab tervenenu vaikimiskohustusega preestrite juurde tervenemiskinnitust saama.
Jumala Sõnal on tähendus, mis puudutab. Tervendamislood evangeeliumides on ka meie kõnetamiseks tänases päevas. Kuidas tunda Jeesuses ära abimees, keda oma elukitsikuses vajame ja kes tõesti suudab aidata? Kas Jumal ikka tegutseb oma Pojas veel? Kas kirik on jõuetu ja tõelise aluse hüljanud?
Jumalast lahus elav inimene on lootusetus olukorras, sest maailmas ei ole kuigi palju võimalust ja vahendeid, et vältida haigestumist, ebaõnnestumist, hüljatust ja vaeva. Loodud olemine tähendab alati ka valu ja kibedust ja kahtlusi. Tänased teadmised inimese kehalisest toimimisest kinnitavad, et meie eluviis on oluline, aga pärilikkus ja geneetiline alus on haiguses ja tervises samuti üliolulised. Palju saame muuta oma valikutega. Vaimne ja ihulik on ühtne tervik.
Pidalitõbise inimese loos tõuseb esile inimese ja Jumala vahekorra küsimus. Küllap oleme me inimestena võimetud mõistma seda, mis jääb väljapoole meie elukogemust. Haigus võib juhatada Jumalani, ka Jumalast eemale. Jeesus, keda kaasaegsed usujuhid mitut puhku kritiseerivad, saadab tervenenu täitma kehtivat seadust, tegema sedamööda, kuidas on toimitud. Jeesus ei vastandu, ei sõdi, ei kakle, ei süüdista… Mina olen tee ja tõde ja elu!
Pidalitõbine on evangeeliumis väga napilt, aga tema lugu on sügavalt kõnekas. Teatud mõttes vastuolulinegi. Miks Jeesus puudutab pidalitõbist? Ta justkui kinnitaks sellega, et ei hooli kehtivatest reeglitest, ta eiraks seadust? Ja siis saadab jälle inimese seaduse kohaselt tegutsema!
Jeesuse elu ja tegevus, tema teejuhiks olemise osa on julgustav ja kinnitav ja alati uusi küsimusi tekitav. Jeesuses ei ole valmis vastuseid, ta annab võimaluse taas ja taas kahelda ja küsida, igas uues elu olukorras ja kogemuses süveneda inimeseks olemise olulisimale − julgusele tunda Jumala lähedust ja tarkust tunda oma jõudu ja võimet. Ja elada usalduses ja teenimise valmiduses.
Kuniks on jõudu ja tervist.
Margit Lail (1966) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Võru praostkonna abipraost ja Kanepi Jaani koguduse õpetaja.
