„Aga kui Jeesus tuli Kapernauma, astus tema juurde väeülem ja palus teda: „Issand, minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!“ Jeesus ütles talle: „Kas ma tulen ja teen ta terveks?“ Ent väeülem vastas: „Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb! Minagi olen ju inimene meelevalla all, aga minu käsu all on sõdureid ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!“, siis ta läheb, ja teisele: „Tule siia!“, siis ta tuleb, ja oma teenijale: „Tee seda!“, siis ta teeb.“ Aga seda kuuldes Jeesus imestas ja ütles neile, kes temaga kaasas käisid: „Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi! Ma ütlen aga teile, et paljud tulevad idast ja läänest ning istuvad lauda Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobiga taevariigis, Kuningriigi lapsed aga tõugatakse välja kaugele pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.“ Ja Jeesus ütles väeülemale: „Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!“ Ja tema teener paranes selsamal tunnil.“ (Mt 8:5–13)
Kui osa evangeeliumitekste kõnetab meid vahetult ja ei nõua kuigi palju teadmisi tausta kohta, siis tänane tekstiga ei ole nii. Kui me soovime seda asjakohaselt mõista (ja see peaks olema meie eesmärk), on meil oluline teada palju asju, mis sellest loost endast ei selgu, ent alles siis, kui me nendega arvestame, hakkame me taipama seda, mida lugu meile öelda tahab.
Vormiliselt on seekordne perikoop üks paljudest evangeeliumide imelugudest, kuid tegelikult ei ole selles loos põhirõhk mitte imelisel tervenemisel, vaid hoopis usul, nii et seda võiks ka nimetada looks usust. Kuid vaatame nüüd seda lugu algusest peale.
Me teame kõik, et ajal, mil Jeesus elas ja tegutses, oli Juudamaa roomlaste poolt okupeeritud. Juudamaa, kuhu kuulus ka Jeruusalemm, oli vahetult roomlaste valitsuse all. Kapernaumas Galilieas, mis on ka tänase loo tegevuskoht, valitses roomlaste nukuvalitseja Heroodes Antipas. Kapernaum oli linn, kuhu Jeesus Naatsaretist tulles elama asus, mistõttu Matteus ütleb, et see oli Jeesuse kodulinn. Et vältida võimalikke konflikte kohalikega, olid Rooma sõjaväeüksused paigutatud suurtest keskustest väljapoole. Üks selline üksus, kus teenis meie tänase loo tegelane Rooma ohvitser, asus Kapernaumas või selle läheduses. Mees, kellest lugu räägib, oli tsentuurio ehk sadakonnaülem, seega madalama astme ohvitser. Kindlasti ei olnud ta kohalik, vaid roomlane.
Tema ori oli haige. Meie piiblitõlge tõlgib ta haigust „halvatuseks“, kuid Piiblis leiduvad haiguste nimed ei ole meditsiiniliselt täpsed. Näiteks, kui räägitakse katkust, võis see tähendada ükskõik millist ohvriterohket nakkushaigust. Nii on see vana aja allikate puhul üldiselt. Tõenäoliselt põdes ori mingit haigust, millega kaasnesid nii suutmatus liigutada kui ka valud. Ta seisund oli raske. Et tegemist oli ohvitseri orjaga, selles pole kahtlust. Kreekakeelne sõna pais, mida siin „poisiks“ tõlgitakse, oli tavaline nimetus, mida kasutati orja kohta (nii nagu Eestiski kasutati 19. sajandil talusulaste kohta nimetusi „poiss“ ja „tüdruk“).
Selle loo puhul on aga oluline, et me unustaksime stereotüübid orjapidamisest. Ori oli küll peremehe omand, kuid see ei tähenda, et peremees oleks pidanud suhtuma temasse hoolimatult. Kui tegemist oli ainsa koduorjaga ja ilmselt ei olnud sadakonnaülem nii rikas mees, et tal oleks olnud palju orje, siis oli see talle hinnaline omand, mis võis olla maksnud ohvitserile kenakese varanduse, aga ega soojad emotsionaalsed ja inimlikud suhtedki orjade ja peremeeste vahel midagi haruldast ei olnud. Meie tänasest loost jääbki mulje, et too ori läks oma isandale ka inimlikult korda, tema kannatused puudutasid teda ja kuulnud, et Kapernauma on tulnud Jeesus, kellel oli imetervendaja kuulsus (et tal see oli, kinnitavad ka piiblivälised juudi allikad), otsis ta Jeesuse üles ja pöördus tema kui oma viimase võimaluse poole. Ja see, mida ta teeb, pole tavapärane käitumine, sest küllap oli tollele ohvitserile teada, milline on vagade juutide suhtumine roomlastesse. Neid peeti roojasteks, nendega välditi suhtlemist ja neid vihati. Aga sellele vaatamata läheb ta Jeesuse juurde ja palub abi. Ja mis veelgi ebatavalisem – Jeesus ei tõuka meest ära, vaid vastab ta abipalvele.
Meie, kes me oleme üles kasvanud ideega kõigi inimeste võrdsusest, ei oska selle üle imestada, aga peame teadma, et taoline idee ei olnud Jeesuse ajal kuigi levinud. Oli filosoofe, kes seda õpetasid, aga Jeesus ei kuulunud filosoofide ringi ja sel kujul, nagu seda õpetasid näiteks Epiktetos ja teised stoikud, ta seda ka ei õpetanud. Aga ometi käitus ta nii, et ei saa olla kahtlustki, et ka tema jaoks ei eksisteerinud erinevusi rahvaste, seisuste ega sugupoolte vahel. Ta ei tõrju meest kui roojast paganat eemale, vaid võtab teda kuulda ja aitab teda.
See on midagi erakordset ja omandab erilise tähenduse eriti hilisema kirikuloo taustal, kui mõtleme sellele, et kristlased on keeldunud abistamast koguni oma usukaaslasi, kelle vaated mõnes usuküsimuses on erinenud nende omadest. Et midagi paremuse poole muutunud ei ole, näitavad näiteks erinevad Eesti kristlaste internetifoorumid, kus tegeletakse innukalt valede ja õigete kristlaste väljaselgitamisega ja nende vahele müüride ehitamisega. Midagi pole teha – Euroopat laastanud ususõjad on jäänud nii kaugesse minevikku, et nende koledused on unustatud. Aga nende sõdade vallandajaks oli just selline inimeste vahele müüre püstitav vaimulaad. Jeesuse vaimulaadiga pole sellel midagi pistmist. Aga tuleme tänase teksti juurde tagasi.
Ohvitser pöördub Jeesuse poole sõnadega, mis vajavad taas selgitust. Ta ütleb, et temagi on inimene valitsuse all, tema käsu all on sõjamehi ja kui ta ütleb ühele „Tule siia!“, siis ta tuleb, ja teisele „Tee seda!“, siis ta teeb. Kuid küsimus ei ole ohvitseri käsutamisõiguses, vaid inimese meelevallas. Tollal usuti nimelt, et haigusi põhjustavad kurjad haigusevaimud ja seda uskusid nii juudid kui ka roomlased. Ohvitseri jutu mõte on, et kuigi tema meelevalla all on sõdureid, keda ta saab käsutada, ei laiene ta võim ometi haigusevaimudele. Aga ta usub, et Jeesusel on võim, meelevald ka nende üle ja selles usus ta pöördubki Jeesuse juurde ja palub talt abi. Jeesus ei keela talle seda. Ta ütleb tervendava sõna ning ohvitseri ori saab terveks.
Jeesuse hinnang tollele ohvitserile on erakordne. Ta ütleb: „Tõesti ma ütlen teile, mitte üheltki Iisraelist ma ei ole leidnud nii suurt usku!“ Ja ta ütleb kohtusõna kuningriigi laste kohta, kes jäävad kuningriigist ilma. See, mis Jeesus ütleb, on tavatu. Ta ei tunnista mitte ainult rahvaste ja seisuste vahelisi erinevusi eimillekski, vaid heidab ka kõrvale vagade iisraellaste usu eelise, mida annab neile nende äravalitus. Enamgi veel – ta tunnistab nende omast suuremaks ühe pagana usu ja ütleb prohvetliku kohtusõna vagade juutide eneseteadvuse kohta, mis tõstab end teistest kõrgemale. Võib ette kujutada, kuidas see lugu võis juute ärritada.
Kui me nüüd küsime, mis on selle loo moraal, siis seda ei ole raske taibata. Loo sõnum on, et see, mis Jeesuse jaoks loeb ja mis viimselt loeb, on üksnes usk. See ei ole usk mingitesse õpetustesse Jeesuse kohta, vaid veendumus, et temas, Jeesuses, on ilmunud inimeste keskele Jumala kuningavalitsus ehk uus olemine, mis erineb täielikult sellest, mida me kogeme enda ümber. Uues olemises ei ole kohta kurjusel, kannatustel ega viimselt surmalgi mitte ja kui Jeesus tervistas haigeid, siis ei teinud ta seda soovist midagi tõestada, vaid et öelda oma tegude kaudu, et Jumala riik, Jumala kuningavalitsus on lähedal ja see on avatud kõigile, kes Jeesusese usuvad – sõltumata nende etnilisest päritolust, seisusest, soost ja formaalselt isegi usundist, mida inimene järgib, sest ärgem unustagem, et too ohvitser oli pagan ja evangeeliumid ei vihja sõnagagi sellele, et tast oleks saanud Jeesuse jünger.
See võiks taas panna mõtlema neile, kes tahavad foorumites õigeid kristlasi välja selgitada. Jeesus tunnistab ühemõtteliselt, et formaalselt paganliku inimese usk võib olla suurem kui vagade iisraellaste oma. Seepärast ei tohiks me enesekindlalt väita, et me teame, kes saavad õndsaks ja kes mitte. Jumal võib inimestele, kes on meie meelest Temast kaugel, olla väga lähedal ja nende usk võib osutuda Tema ees äkki suuremaks kui meie oma. Teame küll, et õndsaks saab vaid Kristuse läbi, aga me ei tea, mil viisil ta kellelegi ligi on. Jumala perekonna piirid võivad olla oluliselt avaramad, kui arvame. Et sellesse perekonda võivad kuuluda ka teiste usundite järgijad, rõhutavad tänapäeval mitmed nii katoliku kiriku kui ka evangeelsete kirikute õpetuslikud dokumendid.
Nii öeldakse näiteks II Vatikani kirikukogu dokumendis „Lumen gentium“ (ld „Rahvaste valgus“), et „see, kes endapoolse süüta ei tunne Kristuse evangeeliumi ja Tema kirikut, aga ometi otsib Jumalat ja püüab armu mõjul täita oma tegudega Tema tahet, mida ta tunnetab oma südametunnistuse häälega, – see võib pärida igavese õndsuse.“
Dokument “Gaudium et spes” (ld „Rõõm ja lootus“) ütleb sama veelgi otsesemalt: „(Lunastus) ei kuulu ainult kristlastele, vaid kõigile hea tahtega inimestele, kelle südames arm töötab nähtamatul viisil. Et Kristus on surnud kõigi inimeste eest ja et inimese ülim kutsumus on tegelikult üksainus ja jumalik, siis peaksime uskuma, et Püha Vaim pakub ainult Jumalale teadaoleval moel igale inimesele võimalust saada osa sellest lunastus-saladusest.“
Neile katoliku kiriku dokumentidele lähedasi seisukohti esitab ka hiljuti avaldatud õpetuslik dokument „Evangeelsed käsitused religioonide paljususest Euroopas. Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas uurimus“, mille avaldas Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas. Dokumendis öeldakse:
„Arusaamast, et Jumala arm on radikaalne (lähtub ainult Jumalast endast), järeldub, et see on universaalne (Ps 33:5; 119:64). Sest Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele (Tt 2:11). Jumal on armastanud kogu maailma (Jh 3:16) ja tahab, et kõik inimesed pääseksid (1 Tm 2:4) ning et keegi ei hukkuks (1 Pt 3:9). Kristus on „lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest“ (1 Jh 2:2). Kui me tunnistame Jumala radikaalse armu universaalsust, siis me ei saa kitsendada Jumala päästvat kohalolu üksnes kristliku religiooni piiridesse. See kohalolu toimis juba enne seda, kui ajaloos üldse tekkis religioon, ning selle toime ulatub ka väljapoole religiooni mõjusfääri. Lisaks rahvuslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele piiridele ületab see ka religioonide piire. Teoloogilised mõtisklused ristiusu ja mittekristlike religioonide suhete üle peavad lähtuma sellest ristiusu tuumast: usust Jumala radikaalsesse armu.“
Neile, kes püüavad Jumala armu radikaalsust tõrjuda tagasi kirjakohtadega nagu Jh 14:6, öeldakse viimati tsiteeritud dokumendis:
„Need ja teised sarnased Piiblis esitatud väited näivad olevat vastuolus nii avatud ja huvitatud hoiakuga religioonide dialoogi suhtes kui ka teiste religioonide, usutavade ja nende järgijate aktsepteerimise ja austamisega. Kui tõlgendame piiblitekste, milles räägitakse kristlaste suhetest teiste uskudega, peame tähele panema ajaloolist konteksti ja arvatavasti ka vastavate väidete taga peituvaid konkreetseid tüliolukordi. Varasemal ajal on mõningaid piiblitekste aeg-ajalt väärtarvitatud, kuna neid on peetud igikestvaks ajatuks tõeks, võtmata arvesse nende kirjutamise taustaks olevaid konkreetseid ajaloolisi asjaolusid ja konflikte. Tuntud näiteks on ekslik püüd kasutada Uues Testamendis leiduvaid juudivastaseid kirjakohti – nagu Mt 27:25 („Ja kogu rahvas kostis talle: „Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!““), Jh 8:44 („Teie olete oma isast kuradist“) või 1Ts 2:15 („kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased“) – selleks, et põhjendada kristlaste üldist vaenulikkust juutide suhtes. /—/ Pigem tuleb ristiusu ja teiste religioonide vahekorra määratlemise juhtnööri otsida kõigepealt Jeesuse õpetusest ja tegevusest, nii nagu nelja evangeeliumi tunnistus seda vahendab. Rääkides usust Jeesusesse Kristusesse, tuleb teiseks arvesse võtta selle erinevaid avaldumisvorme, nii nagu need kajastuvad kõigis Uue Testamendi erinevates raamatutes. Jeesuse enda arusaama järgi oli ta saadetud kuulutama juutidele (Mt 15:24). Nii läkitas ka tema oma jüngrid juutide juurde (Mt 10:5–6) ning tal polnud mingit põhjust pöörata tähelepanu muudele religioonidele ja kultustele või nende erinevatele jumalatele. Nii näiteks ei maininud ta oma kodulinnast Naatsaretist kõigest kaheksa kilomeetri kaugusel asunud hellenistlikus Sepphorises valitsenud uskude paljusust. Me ei tea, et tema suust oleks kõlanud hukkamõistvaid hinnanguid teiste rahvaste ja kultuste kohta. Küll aga hoiatas ta enda järgijaid, et nad oma kutsumust tõsiselt võtaksid, sest vastasel korral kutsub Jumal nende asemele teised (Mt 8:11–12; Lk 14:16–24). Järelikult oli ta vähemalt teadlik võimalusest, et Jumalal võib olla suhe ka teiste rahvastega. Oma kuulutuses tõstis Jeesus teiste seas esile Jumala valitud mittejuute, nagu näiteks Sarepta lesknaist, kelle juurde Jumal läkitas prohvet Eelija Iisraeli leskede asemel (Lk 4:26), või süürlast Naamanit, kes oli prohvet Eliisa ajal ainus Iisraelis puhtaks saanud pidalitõbine (Lk 4:27). Ta osutas eeskujulikule usule, mida väljendasid näiteks Kaanani (või Sürofoiniikia) naine, kelle tütre ta terveks tegi (Mt 15:21–28), ja Kapernauma (roomlasest) väeülem, kes palus, et Jeesus tema teenri tervendaks (Mt 8:5–13).“
Kõigest eelöeldust tehakse järeldus:
„Mida saab sellest Uue Testamendi tunnistusest järeldada kristlaste ja teiste religioonide esindajate suhete kohta? Hirm nendega kohtumise ees ja neisse kahtlustavalt suhtumine ei ole kooskõlas Jeesuse eeskujuga. Jeesust järgides peaksid kristlased üles näitama avatust ja huvi teiseusuliste inimestega suhtlemise vastu. Teiste religioonide järgijate ja esindajatega dialoogi pidamisele pole mingeid piiranguid. Esiteks on selline kõnelemine ja suhtlus juba iseeneses tähenduslik. Teist usku inimestega suhtlemine, mis hõlmab elu kõiki aspekte (k.a majandus, kultuur, perekond, teadus, poliitika), peaks seetõttu toimuma religioossetes asjades lugupidavalt: austades suhtluspartneri usuvabadust ja tunnustades tema religioosset enesemääramisõigust. Uue Testamendi järgi peaksid kristlased vaatama teiseusulisi samasuguse pilguga, nagu Jeesus neid vaatas, ja suhtuma neisse samuti, nagu suhtub Jumal. Jumala radikaalne arm on suunatud neile samuti nagu kõigile kristlastele, aga ka ateistidele ja agnostikutele. Selle ning tänapäeval normiks saanud iga inimese autonoomia (k.a religioosse enesemääramisõiguse) tunnustamise tõttu võivad ja peavadki religiooni küsimused kuuluma eri usku inimeste mõttevahetuse juurde. Tänu Jumala radikaalsele armule pole mingit piiri ega kitsendust, mis ei lubaks meil pöörduda kõikide inimeste poole, olenemata nende religioossest kuuluvusest, palvega: „Andke endid lepitada Jumalaga“ (2Kr 5:20). See on radikaalselt armulise Jumala enda palve, mille ta esitab igale viimsele kui inimesele. Seda Jumalaga leppimise palvet esitades tegutsevad kristlased kui Jumala saadikud.“
Meie tänane lugu on evangeelium, rõõmusõnum Jumala radikaalsest armust, mis on võimeline ületama kõiki piire. Meie tänane evangeelium ütleb, et see, mis viimselt loeb, on vaid usk ehk avatus Jumala armule, mis muudab inimest alati, kui inimene seda kogeb, ja mille läbi meienigi jõuavad uue olemise väed, mis meid tervendavad ja uuendavad. Aamen.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.
