„Aga Galilea järve randa pidi kõndides nägi Jeesus kaht venda, Siimonat, keda nimetatakse Peetruseks, ja tema venda Andreast, noota heitvat – nad olid ju kalurid − ning ütles neile: „Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad!“ Ja nad jätsid kohe oma võrgud sinnapaika ning järgnesid talle. Ja kui ta läks sealt edasi, nägi ta teist vendade paari, Sebedeuse poegi Jaakobust ja Johannest, kes olid koos oma isa Sebedeusega paadis ja parandasid võrke, ja ta kutsus neid. Ja nemad jätsid kohe paadi ja oma isa sinnapaika ning järgnesid talle. Jeesus rändas läbi kogu Galilea, õpetades nende sünagoogides ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ning tervendades haigeid ja vigaseid rahva seas.“ (Mt 4:18-23).
Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.
Eestimaa on püha maa. Ta pole mitte ainult Maarjamaa, vaid eelkõige Jeesuse maa. Eestimaa on Jeesuse maa, sest siin on tapetud inimesi Jeesuse pärast, on valatud kristlaste verd Kristuse pärast. Eestimaa on pühitsetud märtrite verega. Ja märtrite veri on alati maa sool – „Teie olete maa sool.“ (Mt 5:14). Märtrite veri on viljastav kaste, mis paneb võrsuma üha uusi Jeesuse taimi.
Eesti riigil on oma märtrid – vabadusvõitlejad ning lahingutes hukkunud. Eesti kristlusel on oma märtrid – kristlased. Nende olemasolu on paratamatus siinses maailmas. Eesti riik ei püsi ilma inimohvriteta, isegi täna. Ja kristlasi tapetakse igapäevaselt üle maailma, sest Jeesus elab „ja ka teie peate elama” (Jh 14:19). Kirik püsib ka ilma märtriteta, sest ta ei ole inimeste loodud nagu riik. Kristlus on Jumal. Jumal on selle alustaja, olemine ja täideviija. Teda on üritatud tappa ja tapetigi. Ta surigi ja tõusis surnust üles. Jeesus Kristus elab eile, täna ja homme, iga päev! Ja Tema nime kandjaid tapetakse igapäevaselt selles maailmas. Ka Eestis tapetakse neid jälle varem või hiljem. See on siinses maailmas paratamatus.
Riigi pühakutel on oma kujud – ausambad ja mälestustahvlid. Kristuse pühakutel on oma kujud – ikoonid. Mõlematel on oma riitused ja kultus. Meie riigi palverännakul viiakse võidutuli läbi Eestimaa ja ristikäigul, sõjaväeparaadil, kantakse ning näidatakse taparelvi – võidurelvi. Kristlaste palverännakul ja ristikäigul kantakse samuti võidurelvi – Kristuse risti ja pühakute pilte. Mõlemate sümbolid on seotud surmaga eluks.
Peaaegu kõik Eestimaa inimesed, ja nad pole mitte ainult eestlased, kes on Kiriku poolt kuulutatud pühakuteks, on märtrid. Neid on kõige kergem leida, ja nad on nähtavad, nende tapmine on protokollitud. Teiste kategooriate pühakuid on meil mõni üksik. Eestimaa inimeste, ja just eestlaste vagaduslaad paistab olevat säärane, et kuidas sa siis nüüd hakkad esitlema kedagi pühakuks. Me teame, kes on pühad, aga nad on kuidagi nii loomulik osa meie igapäevases elus, et me ei tule selle pealegi, et nende uinudes neid pühakutena esile tõstma hakata. Nende eestpalvetel on toimunud imelisi asju, nende õpetused on otsekui Jeesuse suust. Ja meil on olnud lihtsalt hea olla, sest oleme kohanud Jumalat. Võiks öelda, et kui eestlane on kristlane, siis ta on niivõrd Jeesuse keskne, et ta ei kipu rääkima pühakutest, vaid ainult Jeesusest. Ja me teame, et iga inimene võib olla püha ja ongi püha. Keegi ei ole rohkem püha, või vähem. Eestimaa on täis pühasid inimesi, elavaid ja surnuid. Ja ka need surnud elavad.
Kristuse kirik on see koht, kuhu mahuvad kõik inimesed, iga rass ja iga sugu, rikas ja vaene. Kristuse kirikus ei olegi rassi. Kristuse kirikus ja ei olegi sugu – „Sellesinase [Eesti riigi] ajastu lapsed naivad ja naituvad, aga kes on väärt arvatud saama tolle ajastu osalisteks ja surnuist üles tõusma, ei need nai ega naitu, sest nad ei või enam surragi, nad on ju inglite sarnased ja Jumala pojad, olles ülestõusmise pojad.” (Lk 20:34-36) Inimeste lahutatus meheks ja naiseks on Kristuses kadunud, on ainult inimesed võrdse päevapalgaga üks teenari (Mt 20:2). Jah, kristlus on üle looduseseaduste. Võimatu, eks ole? Aga kristlus ongi võimatuse võimalikkus, mis algas Jeesuse surmaga. Kristuse kirikus ei ole riiklikult loodusseaduseks tõstetud rikkust ja vaesust – „vaeseid on teie [Eesti riigi] juures ju alati” (Mk 14:7). Kristuse kirikus ei ole rahvust. Kõik Eestimaa rahvad võivad kuuluda Kristuse kirikusse. Kristuse kirikus ei ole kirikuid, on „üks kari ja üks karjane” (Jh 10:16). Eks ole see kummaline, et siit ilmast lahkudes saavad Jumala juures kokku erinevate kirikute inimesed ja nad on seal koos ühena. Aga siin maailmas ei oska me teisiti kui olla eraldatud. Ja kui me siin mingil hetkel tunneme, et nüüd kohe-kohe on saavutatav maailma rahu, siis laguneb jälle kõik koost.
Üks on kindel, milles kristlased on üks ja koos, see on surm Kristuse pärast. Kui tapetakse kristlasi, siis ei küsita su käest, mis kirikusse kuulud või mis rassist või rahvusest sa oled, või sugu või majanduslikku seisu. Kui sa hoiad Piiblit käes kiriku taustal, isegi sellest piisab. Meil on olnud selliseid aegu ja kui me ei muutu, tulevad need tagasi ka siia, Maarjamaale. Koledus meie ümber ja meist kaugemal on meie sisemise olemise peegeldus. Meil, kristlastel, kes me oleme maa sool, on selles vastutus. Ei ole nii, et meie oleme head, ja nood teised on pahad. Ei. Me oleme inimestena üks üle kogu maailma. Me oleme külvanud surma, palju surma, ja me lõikame surma, väga palju surma.
Kas Jeesus oli siis süüdi, et Ta tapeti? Võib öelda, et oli jah. Kas Ta tekitas Tema tapjad? Ta teadis algusest peale, et Ta tapetakse. Ta põgenes korduvalt kividega surnuks loopimise eest. Ta valis nimelt ristilöömise. Paulus valis pea maha raiumise. Jeesus oli õigel ajal õiges kohas. Tema tapjad olid valel ajal vales kohas. Jeesus tapeti, sest Ta kuulutas Jumalariiki. Ja nagu me näeme, Ta tõi lõhe inimeste vahele – „Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale. Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka.“ (Mt 10:34). Lõhed inimeste vahel, eraldamine viib tagakiusamiseni, hävitamiseni, tapmiseni. Aga Ta ei olnud midagi muud kui Jumalariik. Kas meie ei ole ka midagi muud kui Jumalariik? Või oleme ikka natuke kõike muud ka? Kas me oleme maa sool, soolane sool? Kas meid tapetaks ainult kristlase nime pärast, kristlane olemata, või tapetaks meid, sest oleme Jumalariik? Kas meid kiusatakse taga või alandatakse või mõnitatakse või irvitatakse meie üle, sest kuulutame Jumalariiki? Kas me oleme kristlus, kas me oleme Jumalariik?
Eestimaa märtrite evangeelium kõlab järgmiselt: „Vaata, ma läkitan teid nagu lambaid huntide keskele. Olge siis arukad nagu maod ja tasased nagu tuvid! Hoiduge inimeste eest, sest teid antakse [NKVD] ülemkohtute kätte ja teid piitsutatakse nende sünagoogides, teid viiakse minu pärast ka maavalitsejate ja kuningate ette neile ja rahvastele tunnistuseks. Aga kui teid reedetakse, ärge muretsege, kuidas või mida peate rääkima, sest teile antakse tollel tunnil see, mida rääkida, sest teie pole rääkijad, vaid teie Isa Vaim kõneleb teie kaudu. Aga vend annab surma venna ja isa lapse, ning lapsed tõusevad vanemate vastu ja lasevad neid surmata. Ja teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast. Aga kes peab vastu lõpuni, see päästetakse.“ (Mt 10:16-22).
Kas me oleme jätnud maha oma vanemad ja järgnenud Jeesusele – „Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese hinge, [kes laulab: eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi] see ei saa olla minu jünger.” (Lk 14:26)? Jeesuse järgimine tähendab elamist Tema õpetuse kohaselt. Kas sa rikud viiendat käsku – „sa pead oma isa ja ema asutama” (2Ms 20:12)? Ilma seda rikkumata pole võimalik Jeesust järgida. „Aga nemad jätsid sedamaid paadi ja oma isa sinnapaika ning järgnesid Talle.“ Eestlane, ma ütlen sulle, jäta maha eestlus, jäta maha Eesti Vabariik, kes on sind „sünnitand ja üles kasvatand”. Iga rahvus, jäta maha oma rahvus ja oma riik, kui tahad astuda sisse Jeesusest. Sa pead, sest teisiti ei ole see võimalik. Jumalariik on iga riigi vaenlane, iga rahvusluse vaenlane. Jumal on vaenlane. Tema on see vaenlane, kellest Jeesus ütleb, et Teda peab armastama (Mt 5:44). Inimene ei ole vaenlane. Me kõik oleme tehtud tähetolmust. Jumal on meie vaenlane. Me kogeme seda siis, kui seisame Jeesuse lävel, ja tahame sisse astuda kõige eelnevaga tahtes kaasa võtta oma kogutud vaimuvara, seda, mis on võõras Jumalariigile. Siis me tunneme, et Jumal on meie vaenlane, meie elu vaenlane. Ja see pöördub ümber, sest äkki me tunneme, et meie ise oleme Jumalariigi vastu, Jumala vaenlased. Ja kui me otsani vastu ei pea, me põlgame Jumala ära, teeme kompromissi ja elame edasi nagu Jumalat polekski olemas või on Ta keegi-midagi teiste seas. Räägime küll Temast ja kirjutame, aga Ta on seal ja meie siin.
Inimesed, mis on elu mõte? Me sureme kõik. Kõik me sureme. Alates ema üsast raukadeni. Kellegi elu ei jää elamata. Elad nii kaua kui elad, hetke või sada aastat. Kristlased, mis on teie elu mõte? Jumal? Kas sinu elu mõte on Jumal? Kui sul on meelsus, et ülim väärtus või kõrgeim eesmärk on Jumal, siis ei ole su elu mõte Jumal. Sest siis on sul Jumala kõrval veel midagi, aga – „sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!” (2Ms 20:3) Sa ei saa samal ajal kuulutada Jumalariiki ja ehitada-kaitsta Eesti riiki – „keegi ei saa orjata kahte isandat” (Mt 6:24).
Kui elu mõte on Jumal, siis ei ole kategooriaid. Siis ei ole sul kristlikke väärtusi. Siis sul polegi väärtusi, on ainult Jumal. Siis pole sul eetikat ega moraali. Siis pole sul ideed, sest Jumalariik ei ole idee, mille saaksid kirjutada pühakirjaks või põhiseaduseks. Kõik, mis sulle on õpetatud ja ise oled õppinud või välja mõelnud Jumalast, mitte midagi sellest ei kehti Jumalariigis. Mitte midagi. Siis pole sul isa-, ema- ega kodumaad. Siis pole sul „traditsioonilist perekonda”, „sest kes iganes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas, see’p see on mu vend ja õde ja ema.” (Mt 12:50) Siis pole sul kirikut. Siis pole sul ametit. Siis pole sul rikkust või vaesust või rassi või rahvust või sugu. Siis pole sul riigi- ega loodusseadusi. On ainult Jumalariik. Siis pole oluline, kas sa elad või sured, sest sa elad Jumalas. Siis pole oluline su nimi. Siis on oluline ainult üks nimi – Jeesus.
Aamen.
Orenti Kampus (1973), mag. theol., on õigeusu vaimulik.
