„Külvake enestele õiguseks, lõigake vastavalt vagadusele; rajage enestele uudismaad, sest aeg on otsida Issandat, kuni ta tuleb ja õpetab teile õigust! Te olete kündnud õelust, lõiganud ülekohut, söönud valede vilja. Sest sa oled lootnud oma tee peale, oma paljude kangelaste peale.“ (Ho 10:12–13)
Armu teile ja rahu Jumalalt ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt. Tänase jutluse tekst on prohvet Hoosea raamatust peatükk 10, salmid 12–13. Need loetud salmid kuuluvad pikemasse tervikusse, milles tuuakse esile Iisraeli patt ja ülekohus ning Iisraelile osaks saav häbi ja karistus. Tekstis on kuulda ka kutset meeleparandusele, nüüd on käes aeg „otsida Issandat kuni ta tuleb”. Prohvet kutsub meid endasse vaatama, mõtlema, pihtima.
Jumala sümboolne sõnum oma uskmatule rahvale piiblitekstides on tihti ajaloolise taustaga. Nii ka tänane lugemine. Me saame paremini mõista siis, kui paneme need salmid konteksti. Seega mingem korraks Hoosea ja tema aja juurde. Prohvet Hoosea elas 8. sajandil eKr Iisraeli põhjaosas, mis jäi Jeroboam II võimu ja laienemise tippu. Jumala seaduse allakäik juriidilises, majanduslikus ja ühiskondlikus elus oli ilmne. Iisraeli veendumuse ja usu segunemine Baali kultusega levis. Baali kultus toetus kohalikele jumalustele, mille kohta arvati, et nad elavat pühades puudes, allikates, mäetippudes ja kaljudes.
Prohvet Hoosea ajal oli Iisraelil oht pöörduda Jumalast teiste jumaluste poole. Prohvet ründas neid arenguid ja tingimusi. Enamasti pidi ta kuulutama kohtuotsust. Hoosea nägi, et Iisrael ei näe ega hinda Jumalat, Tema antud armuaega ega neid ande, mis Jumal Iisraelile kinkis. („Aga ta ei tea, et mina andsin temale vilja, veini ja õli, ma andsin temale palju hõbedat ja kulda, millest nad tegid Baali” Ho 2:10). Iisraeli preestritel puudusid teadmised Jumalast. Tegeleti avaliku teenuse osutamisega, kogukonna poliitiliste struktuurimuudatustega, kuningate tõstmise ja mahavõtmise, lepingute sõlmimisega − selle asemel, et otsida Jumalat. Hoosea pidevad viited, et Iisrael kaotab end Kaanani rahvaste ja religiooni sekka, ei aidanud. Mida rohkem vilju nad koristasid, seda rohkem ebajumalate altareid nad ehitasid (Hoosea kirjutab „aga mida viljakam ta on, seda rohkem tuleb altareid; mida parem on ta maa, seda kaunimaid sambaid püstitatakse.” Ho 10:1). Seal, kus nad oleksid pidanud kuulutama tänu ja armastust Jumala vastu, kuulus nende süda edule ja viljakusele. Jumal muutus võõraks ja kadus justkui Iisraeli silmapiirilt.
Oma ülesehituselt jaguneb Hoosea raamat laias laastus kaheks: esimesed kolm peatükki kirjeldavad Hoosea abielu abielurikkuja naisega ja perekonda pildina Jumala ja Tema rahva vahekorrast, ülejäänud üksteist peatükki annavad üksikasjalise pildi Iisraeli patust ja süütegudest, sisaldades ka ettekuulutusi rahvast tabavast karistusest ning tulevase pääste tõotusi. Hoosea kirjeldab, et Jumalast ja Tema Seadusest taganemise tulemuseks on nii Iisraeli maad tabavad ikaldused kui ka muud õnnetused, ka sõda, allajäämine vaenulikele suurvõimudele, pagendus ja isegi naasmine kunagisse Egiptuse orjapõlve.
Kokkuvõtlikult − suur osa Hoosea raamatust, eriti meie loetud 10. peatükk viitab Iisraeli patule ja süüle. Miks see on nii oluline, miks on nii suur osa pühendatud süüle ja eksimusele?
Ma pean tunnistama, et on aegu, kui ma pole mõistnud kirikus pihile kutset ja patu tunnistust. Miks alati tahetakse kirikus rääkida patust? Inimene tuleb kirikusse, võib-olla käib seal väga harva ja siis esimese asjana, mida ta kuulma ja tundma peab, on teadmine, et ta on patune. Kirik justkui tekitab igale sisseastujale kõigepealt n-ö süütunde, et ta ei ole küllalt hea üldse siin olema. Tuletab meelde Hoosea kombe, et „Te olete kündnud õelust, lõiganud ülekohut, söönud valede vilja. Et sa oled lootnud oma teel ainult iseendale“. Inimlikult tahaks küsida, no kas peab sellest alustama? Äkki alustaks inimese ülesehitamisest ja siis räägiks ka sellest valusamast osast, ülekohtust, õelusest jne.
Veel enam, Eesti elu vaadates võiks parafraseerida seda 20. sajandi märter-teoloogi Bonhoeferi sõnadega, et peenral roose vaadates tegeleb tänane eestlane enamasti sellega, mis sõnnik roosipuhma all on, mitte sellega, kui kaunid need roosid on. Meid huvitab enamasti see, mis on halvasti, mitte see mis on hästi. Ja kas ka kirik peab kõigepealt inimese süüle osutades neid halbu uudised esitama?
Armas kogudus, aga see ei ole nii. Kirikus olles ja kristlikku sõnumit kuulates olen ma ka aru saanud, et piht ei ole jumalateenistuse alguses seotud sõnumiga: sa oled süüdi, ära unusta seda, halvad uudised kõigepealt!
Pihikutse ütleb: Jumala armastus ei anna alla! Üks kõik mis on, ka siis, kui sa oled lootnud ainult enda peale ja oled Jumala ära unustanud ja Jumal on sinu elust kadunud. Siis öeldakse sulle pihi kaudu kohe Jumalateenistuse alguses: Jumal, ei ole sind ära unustanud ja sina ei ole Jumala jaoks kadunud.
Seega süüst ja patust rääkimine ei tähenda ei prohveti suus ega kirikus inimeste halvustamist, vaid inimese tõsiselt võtmist: on mis on, aga sa ei ole kadunud. See ei ole ükskõik, mis sinuga juhtub, Jumal ei ole sind unustanud ja kõrvale pannud. Sa ei ole oma süüga üksi ja sind nähakse sellisena, nagu sa oled.
Selle süü esile toomisega ei anta inimese patule mingit õigustust ega ka vabandust, seda tuleb tõsiselt võtta. Inimene on kuhjanud hulga ebaõiglust enda ja Jumala vahele, mille tagant ta enam Jumalat ei näe. Aga Jumal ütleb, isegi kui sina mind ei näe, mina ei ole sind ära unustanud. Mina, Jumal, näen sind.
Aga kuidas leida inimesena sealt ebaõigluse kuhja tagant pääseteed? Hoosea näeb, et ainsaks pääseteeks on Jumala poole pöördumine ning Tema armu otsimine.
Hoosea näitab seda, et oma välja valitud rahvaga sõlmis Jumal Siinail igavese lepingu. Oma abielust kõneldes osutab ta, et Jumal seob inimesi. Hoosea näeb, et Jumala ustavuse ja Tema rahva truudusetuse vahel on vastuolu. Aga mis viitab sellele, et Jumala armastus ei anna alla? Kas Jumal võiks ka astuda tagasi oma armastusest, reeta inimese? Jumal ütleb prohveti suu läbi: „Ma ei tee teoks oma tulist viha, ma ei hävita enam Efraimi, sest ma olen Jumal, aga mitte inimene, ma olen su keskel Püha“ (Ho 11: 9). Jumal lubab halastada ja kinnitab, et Tema rahvas ei hävi. Tema armastus ei ole reetlik, ajutine ega inimlik armastus. Jumal on Püha.
Kui nüüd minna siiski sügavamale selles Jumala otsimise küsimuses ja mõelda, mida prohvet ootab meilt, mida tähendab aeg otsida Jumalat, mis on see uus künnimaa?
Meie eludes on hetki, kui oleme Jumalast kaugel, kui oleme Jumala ära kaotanud ja unustanud, Tema meid küll ei ole ära unustanud, aga meie oleme. Siis on aeg käes otsida. Inimlikult me võime küsime, kuidas? Kuidas ma Jumalat otsin? Ja kas Jumal on siis kaugel eemal? Aga kui me just kuulsime, et Ta ei ole kaugel eemal, et Ta ei ole meid ära unustanud. Veel enam, miks mina pean siis otsima, kui ma olen Jumala poolt juba leitud?
Ajaloo vältel on inimene tähistanud seda, mida ta ei tunne mõistega Jumal. Aga teaduse, meie elude ja aegade-olude muutustes hakkab see osa maailmast, mis oli nii tundmatu ja seletamatu järjest väiksemaks jääma ning ka meie „Jumal“ muutub väiksemaks, sest ta tähistab ju seda, mida ma ei tea. Aga siin on veel teine paradoks, kui me „endale tundmatut“ mõistega „Jumal“ tähistame, muutub Jumal meile tundmatuks, ta jääb neile aladele meie elus, mis on kauged, mis on mõistmatud ja mis on vahel ka valusad: katastroofid, ettearvamatud olukorrad, surm. Ta jääb olukordadesse, kus me küsime: miks Jumal sel kõigel sündida laseb? Miks Jumal ei tegutse, miks ta minu kõrval ei ole, kui ma teda nii vajan? Aga me oleme Jumala ise pagendanud oma elust eemale, tundmatusse, kus me Teda ei kuule, sest me oleme Ta kõrvale jätnud.
Nii valgustusajal, modernsel ja postmodernsel ajastul kui ka tänasel tehisintellekti ja tõe järgsel ajastul oli ja on väga palju igasugu avastusi. Seetõttu on Jumal pagendatud inimese sisse ja tema privaatsesse ning individuaalsesse ruumi. Jumal on inimese isiklik asi − eraasi. Aga kui Jumal on isiklik asi, siis me ei lase oma usu küsimustel, kahtlustel ega igatsustel välja paista ja me ei jaga neid kellegagi. Nõnda aga lõikame end ära osadusest ega lase paista välja ka õnnistustel, mida meile kingitakse või lohutusel, mida usust saame. Kui Jumal jääb vaid inimese sisse, siis ta jääb ka tundmatuks. Ta ei jõua inimese igapäevaellu, kus inimene on koos teistega, ta ei jõua meie suhetesse.
Jumalat otsides ei peaks me otsima Jumalat kui „teda – filosoofilist mõtet“, vaid Jumalat kui „sind“. Jumalat, kellega meil on suhe „mina ja sina“, Jumal kui sina. Sest ka Jumal prohveti suu läbi ei räägi meist kui kõrvalseisjast „temast seal“, vaid ta ütleb mulle ja sulle „sina“ („ma olen sinu keskel Püha”). See on märk, et meil on suhe Jumalaga. Prohvet kinnitab, et Jumal võtab seda suhet tõsiselt. Ja selles suhtes, ka meie saame anda ruumi Jumalale nii oma elu suurtes kui väikestes asjades, nii tundmatuses kui tuttavas. Otsimine võib tähendada ka endas vaikseks jäämist, et kuulata, vaadata, tõsta silmad sõnnikult roosidele.
Jumala suhtest kinni hoidmine ja selle otsimine on kogu inimese elu alus ja siht. Jumala järele eksistentsiaalselt küsimine − igas eluetapis uuesti − on just see, mis aitab meil elus püsima jääda. Jumal on meid leidnud ja kui meie otsime Jumalat, siis me leiame Jumala ja jõuame ka ise enda juurde. Me jõuame inimestena oma elu aluse, elu mõtte juurde, kui me jõuame Jumala juurde.
Kui me räägime Jumalast maailmas, Jumalast kirikus, siis me räägime suhtest. Jumala ja inimese suhe sai avalikuks ja elavaks Jeesuses Kristuses, kus Jumal tuli inimesena inimese juurde, et kinnitada ja öelda veelkord seda, mida kuulutas ka Hoosea: „Minu armastus ei anna alla ja ma ei ole sind unustanud.“
Seetõttu saab Hoosea ka täna meile öelda, et kündke uut niikaua, kuni on aeg otsida Issandat, kuni ta tuleb. Kui meil on suhe Jumalaga, siis see aitab meil elus püsida, andestada ja armastust külvates ka õigust lõigata.
Mu armsad, Jumal ei armasta meid, sellepärast, et me oleme nii väärtuslikud, vaid me oleme nii väärtuslikud sellepärast, et Jumal armastab meid. Me oleme eksinud ja äratõugatud kaabakad, kes moodustavad kiriku ja sellistena on meid kutsutud otsima Jumalat Jeesuses Kristuses, meie Issandas. Aamen.
Jutlus on peetud Tartu Jaani kirikus 16. veebruaril 2020.
Elo Süld (1979), PhD (usuteadus), on Tartu Ülikooli islamistika lektor ja Tartu Ülikooli Aasia keskuse juhataja, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.
