„Taevariik on majaisanda sarnane, kes läks varahommikul välja palkama töötegijaid oma viinamäele. Kui ta oli töölistega päevapalga kokku leppinud ühele teenarile, läkitas ta nad oma viinamäele. Ja kui ta läks välja kolmandal tunnil, nägi ta turul teisi jõude seismas ja ta ütles neilegi: „Minge ka teie viinamäele, ja ma annan teile, mis iganes õiglane!”Ja need läksid. Taas läks ta välja kuuendal ja üheksandal tunnil ning tegi nõndasamuti. Aga kui ta üheteistkümnendal tunnil välja läks, leidis ta teisi seisvat ja ütles neilegi: „Mis te siin kogu päeva jõude seisate?” Nad ütlesid talle: „Meid ei ole keegi palganud.” Ta ütles neile: „Minge ka teie viinamäele!” Aga kui õhtu tuli, ütles viinamäe isand oma valitsejale: „Kutsu töölised ja anna neile palk viimasest kuni esimeseni!” Ja üheteistkümnendal tunnil palgatud tulid ning said igaüks ühe teenari. Kui siis esimesed tulid, oletasid nad, et nemad saavad rohkem, aga nemadki said igaüks ühe teenari. Aga kui nad selle olid saanud, siis nad nurisesid majaisanda üle: „Need viimased on töötanud ainult ühe tunni, ent sina oled teinud nad võrdseks meiega, kes me oleme kandnud päeva koormat ja lõõska!” Isand aga vastas ühele nendest: „Sõber, ma ei tee sulle ülekohut! Kas sa ei leppinud minuga kokku ühele teenarile? Võta oma palk ja mine oma teed, aga sellele viimasele tahan ma anda nagu sullegi! Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea?” Nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks. [Sest paljud on kutsutud, aga vähesed on valitud.]”“ (Mt 20:1–16)
Loetud evangeeliumitekst raamistab kirikukalendri tänase pühapäeva teemat, milleks on „teenimatu arm.“ Mitmed asjad sellest Jeesuse jutustatud võrdpildist on üle aegade meile kergesti mõistetavad.
Hooajatööliste palkamine põllule saagikoristuse ajal on tänapäevalgi levinud praktika. Vanemad tartlased meie seast mäletavad nõukogude-aegset kollektiivmajandite tava värvata Tartu turuhoone eest tööjõudu. „Turuvarblasteks“ kutsutud töölised sõidutati hommikul põllule, õhtul maksti neile päevaraha ja sõidutati linna tagasi. Meie tänapäevased turuvarblased on tihti ambitsioonikamad ja sõidavad ise tööle: kes Soome või Rootsi maasikaid korjama, ettevõtlikumad rändavad koguni Austraaliasse, kus nad elatuvad farmist farmi rännates lihttöödest ja koguvad nõnda raha. Niisuguse töökorralduse alus on aga igal pool ühesugune, selleks on õiglane palk. Lihtsalt paikkonniti on elustandardid erinevad ja nõnda varieerub ka palk, mis teebki säärase töörände võimalikuks. Kui Jeesus võrdleb taevariiki töölisi palkava viinamäe omanikuga, siis tasub siin kõigepealt tähele panna, et mis ka muud selles loos ei ole, siis üks asi on paigas: viinamäe omanik peab sõlmitud lepingust kinni. Ta on aus. Sest võimalik on ju ka selline stsenaarium, mispuhul tööandja hakkab palgaga sahkerdama ja maksab töövõtjale lubatust vähem või ei maksa üldse. Meie tänapäevases firmade allhangete kaudu korraldatud majandustegevuses tuleb seda viimast kahjuks liigagi tihti ette. Jeesuse loos ei ole midagi säärast – taevariigis palkadega ei sahkerdata.
Teine küllalt kergesti äratuntav universaalne teema loos on pahameel. Varahommikul tööle läinud inimesed on pahased, sest kõige hiljem palgatud saavad sama summa, mis nemad. Ometigi tegid hiljem palgatud vähem tööd. Tänapäeval võib selline pahameel olla koguni peenelt rüütatud juriidilistesse terminitesse, kus näiteks töövõtja kaebab tööandja töövaidluskomisjoni või koguni kohtusse, kuna tema „õigustatud ootust“ on rikutud. „Õigustatud ootus“ on täiesti konkreetne juriidiline põhimõte, mis Eesti Riigikohtu kinnitusel lähtub meie põhiseadusest ja on üks õigusriigi alusprintsiipidest. Jeesuse jutustatud loos on viinamäe omanik nii tööandja kui töövaidluskomisjoni esimees samaaegselt. Ühel poolt näib see küll töövõtja olukorda komplitseerivat, aga tööandja on meie loos siiski õiglane ka töövaidluskomisjoni esimehena. Ta tuletab töövõtjatele meelde, et nende kokkulepe oli päevapalga, mitte tunnipalga kohta.
Kirjeldatud pahameel toetub taas kahele meile küllalt universaalselt äratuntavale teemale. Esimene neist on meis teatud situatsioonides tekkiv lootus, mis hiljem osutub ekslikuks ja toob kaasa pettumuse. Varahommikul tööle läinuil tekkis lootus, et nemad saavad rohkem, kui hiljem tööle läinud. Õppejõuna ülikoolis puutun ma ikka ja jälle tihti kokku olukorraga, kus üliõpilane on tulemuse nimel pingutanud, ent eksamil või lõputöö kaitsmisel saadud hinne ei vasta tema ootusele. Selliseid olukordi, kus meie lootused osutuvad ebarealistlikeks, tuleb erinevates elusituatsioonides ette meil kõigil. Ja kuna Jeesuse võrdpilt on siinkohal ju just taevariigist, siis tuleks meil endalt ikka ja jälle küsida ka seda, kas meie ootused Jumalale on ikka alati asjakohased? Usus pettumine on kõigile vaimulikele tuttav hingehoidlik teema. Inimesed pettuvad väga erinevatel põhjustel. Mõnikord on need põhjused väga tõsised: rasked haigused, ootamatud traagilised saatuselöögid ja muu. Tegu on tõsiste teemadega, ent meie kirjakoha alusel peetavast jutlusest jäävad need siiski välja. Sest nii mõnigi kord on usus pettumise põhjused kõrvaltvaatajale isegi naljakad. Mulle meenub lugu, mille mulle Tallinna juudi sünagoogis jutustas üks sealsesse kogudusse kuuluv mees. Ta ütles: „Ma ei ole kuigi usklik ja tõsiselt palvetanud olen ma oma elus ainult üks kord. Ma palvetasin, et mu tütar leiaks endale tubli juudist mehe. Ja siis võttis tütar kätte ning abiellus luterlasega! Kui ma sellest rabile rääkisin, siis rabi vastas väga napilt. Ta ütles et ju siis on Jumalal huumorimeelt…“
Lootuste purunemise kõrval on teiseks üldinimlikuks teemaks selle varahommikust õhtuni töötanute pahameele juures lihtne kadedus. Viinamäe omanik küsib protestijatelt: „Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea?“ Kade silm või ka kuri silm (kreeka keeles ho ophthalmos poneros) oli toonasel ajastul levinud uskumus, mille kohaselt võib inimene oma kadedusega teise inimese ära kaetada. Sama väljendit kasutab Jeesus ka mäejutluses Mt 6:23, kus meie Piibliseltsi tõlkes on kasutatud fraasi „vigane silm“, ent mis korrektselt tõlgituna kõlaks nõnda: „Kui su silm on aga kuri, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?“ Kadedus ei ole selle arusaama kohaselt niisiis lihtsalt isekas rahulolematus, et teistel läheb paremini – nagu meil lausa rahvusspordiks saanud riigikogulaste kirumine, et näe millist palka ja kuluhüvitisi nad saavad ja ise mitte midagi ei tee. Kadedus on miski, millest kasvab välja aktiivne kurjus, soov teist kahjustada. Ja kuigi meil tänapäevases Eestis kaetamise fenomeni eriti ei usuta (ehkki needusest ja needusest vabastamisest räägitakse siin-seal küll), tasub seost kadeduse ja kurjuse vahel jälgida ka meil. Viinamäe omaniku küsimus: „Või on sinu silm kade, et mina olen hea?“ on esitatud retoorilise hoiatusena. Ka meil tasub mõnikord endalt küsida, kas äkki ei hakka ühes või teises elusituatsioonis kadedusel põhinev kurjus kasvama just meis enestes?
Sellelt pinnalt jõuamegi nüüd „teenimatu armu“ küsimuseni. Jeesuse tähendamissõnade mõistmiseks tuleb arvestada nende ajaloolist konteksti, milleks on Jeesuse tegevus ja kuulutus laiemalt. See oli kuulutus saabuvast jumalariigist (või taevariigist nagu Matteusel). Vana ajastu on lõppemas, uus on saabumas ja annab ennast juba tunda. Jumalariik on täpsemalt Jumala valitsemine, vahetult tuntav teokraatia, milles Jumal korraldab senise elu ümber. Üheks olulisemaks teemaks on siin seniste väärtuste kohatine pea peale pööramine: Jumal hoolib patustest enam kui neist, kes end õigeteks peavad; haigetest enam kui tervetest; üks kadunud lammas on olulisem kui üheksakümmend üheksa allesjäänut; isa korraldab tubli ja korraliku vanema venna meelepahaks suure pidusöömingu pojale, kes oli kodust alatult lahkunud ja kogu kaasasaadud raha maha prassinud; ühiskonnas mõõtu andvate ning väljavalitud rahva stabiilse elukorralduse eest hoolitsevate templiülemate ja vagade variseride asemel hoolitakse saabuvas jumalariigis hoopis elu heidikutest. Jne, jne. Kõik, mida Jeesus teeb ja millest ta kõneleb, viitab Suurele Muutusele. Meie tänane tähendamissõna on veel üks variatsioon samal teemal.
Toonase sotsiaalse elukorralduse üheks olulisemaks alusjooneks oli perekonna tähtsuse kõrval ühiskonna korraldumine patroon-klient suhte alusel. Võimukad ja kõrgel positsioonil olevad inimesed olid patroonid. Patroonidel olid omakorda aga kliendid. See suhe oli kahepoolne: patroon tagas kliendile oma toetuse ja turvatunde, klient seevastu oli patroonile lojaalne. See oli mitmeastmeline süsteem: Rooma keiser juhtis riiki talle lojaalsete klientide abil, neil aga olid omakorda kliendid jne. Näiteks Jeesuse ajal Palestiinat valitsenud Pilaatus oli „keisri sõber“ – see väljend oli märk tema kliendisuhtest. Klientide hulk oli muide ka märgiks patrooni mõjukusest ja klientide pärast koguni võisteldi. Kliendid said patroonilt tihti ka materiaalset abi ja toetust, ning elatasidki ennast patrooni teenides või tema abi vastu võttes. Rooma impeeriumi eri piirkondades võtsid need suhted kohati eri vorme, kuid läbiv struktuur oli sarnane. Siinjuures on oluline mainida, et selline suhetemaailm oli nii sotsiaalne kui kultuuriline ja mentaalne. Iisraeli usus oli üks ülim patroon, kelleks oli Jumal, ja Iisrael oli tema väljavalitud klient. Kliendiustavus Jumalale tähendas aga ka ootust, et Jumal täidab oma patroonikohust ja hoolitseb oma väljavalitud rahva eest. Usuvagaduse tasuks eeldati õnnistatud ja hästiminevat elu.
Meie tähendamissõnas on Jumal patroon, kes korraldab oma majapidamist üsna üllataval viisil. Kõigepealt tuleb nimetada seda, et olukorra kirjeldus, kus viinamäe omanik käib endale töötegijaid palkamas, oli Jeesuse vahetule kuulajaskonnale üsna tuttav olukord. Eriti just saagikoristuse ajal, kus oli tarvis palju töökäsi, oli selline asi tavaline. Palgatavad olid maata talupojad või pärandusest ilma jäänud perepojad, kes tulid maalt linna tööd otsima. Sageli olid nad väga vaesed ja neil puudus oma perekonna tugi. Nii oli iga tööpakkumine neile eluliselt oluline, sest elu oli raske. Asjaolu, et rikas viinamäe omanik käis töötegijaid juurde otsimas päeva jooksul mitu korda, viitabki muide sellele, et antud lugu eeldab just intensiivset saagikoristuse perioodi. Kui nüüd aga palga tasumiseks läheb, muutub asi huvitavaks. Palga saavad kõik, siin on isand korrektne. Aga asjaolu, et mõned saavad sama palga palju väiksema tööpanuse eest, viitab isanda täiendavale soosingule. Ehk teisisõnu: need, kes palgati varahommikul, jäidki omaniku silmis lihtsalt palgatöölisteks, samas kui viimati tulnutele laienes rikka viinamäe omaniku poolt kliendisuhe ja sellega kaasnev täiendav soosing. Ja see soosing põhines patrooni sõltumatul valikul: lihtsalt ühed inimesed jäid tema silmis pelgalt palgatöölisteks, teised otsustas ta siduda oma majapidamisega.
Siia juurde tuleb lisada nüüd veel see, et paljudel kujunditel, mida Jeesus oma tähendamissõnades kasutas, oli toonases kultuuris juba kinnistunud tähendus. Viinamägi seostus Iisraeliga juba Vanas Testamendis samuti, kui viinamäe omanik seostus Jumalaga. Nii et meil on siin kaude lugu Iisraeli ja tema Jumala suhtest ligi astunud taevariigis ehk Jumala valitsuses. Taevane patroon teeb midagi, mida inimesed oodata ei oska: ta valib endale kliendiks just need, kes seda teiste arvates kõige vähem väärivad. Nii ei ole see lugu siin ei sotsiaalsest õigusest ega õigusriigist ega sellest, mida inimesed saavad teha, vaid sellest, mida teeb oma äraarvamatus suveräänsuses Jumal.
Kui me nüüd edasi mõtleme selle loo tähendusele, siis kerkibki siit esile pinge niinimetatud õigustatud ootuse ja teenimatu soosingu vahel. Jeesus kuulutas mitmel moel ja mitmel viisil, et ligiastuvas teokraatias on Iisraeli ja tema Jumala suhted kohati hoopis teistmoodi, kui seda seni oli eeldatud. Tänane tähendamissõna on vaid üks killuke sellest kuulutusest. Selle sõnumi skeem kulmineerus kõige märkimisväärsemal viisil hiljem: kui Jeesus sisenes Messiana Jeruusalemma, kuulutas templi hävingut ja laskis ennast arreteerida ning hukata. Messias, kes pidi olema võidukas jumalavalitsuse sisse juhataja, suri kõige häbiväärsemat surma, mille roomlased olid osanud välja mõelda. Ja ta tõusis kolmandal päeval üles. Ja ta saatis enda asemele Trööstija, Püha Vaimu, kes hakkas värskelt uuesti sündinud jumalarahvast juhatama täiesti uutel teedel. Taevane patroon valis endale üheteistkümnendal tunnil täiesti uued kliendid ja kujunev ristikirik levis Iisraelist välja selle piiride taha, ees ootamas kogu maailm.
Mida see kõik nüüd meile võiks tähendada? Siin ja täna? Ma pakun, et kõigepealt seda, et hoolimata Jeesuse sõnumi erakordsusest ja ootamatusest selle toonases kontekstis, ei tohiks me unustada neid, kelle kirik vahepeal „mahajäänuteks“ kuulutaski – Iisraeli. Iisrael oli Jeesuse jaoks Jumala rahvas ja tema kuulutuse sihtmärk. Ja ehkki nii kujunev kristlus kui hilisem judaism arenesid välja teineteisega konkureerides, jäävad nad siiski lahutamatult kokku. Teiseks aga meie isikliku usuelu plaan. Kui Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti, nagu öeldakse kirjas heebrealastele (13:8), siis on seesama eile täna ja igavesti ka see taevariik, millest Jeesus kõneles. Ja kui selle taevariigi üheks olulisemaks tunnusjooneks on tõdemus, et Jumalal on kalduvus meid üllatada, siis olgem selleks valmis. Meie Jumal on üllatuste Jumal. Tänagi veel.
Ain Riistan (1965), dr. theol., on Uue Testamendi lektor ning usuteaduse ja religiooniuuringute programmijuht Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, vabakirikliku teoloogia ja usundiloo dotsent Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ning EEKBL liige.
