„Olge nüüd pika meelega, vennad, Issanda tulemiseni! Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega, kuni ta saab varase ja hilise vihma. Olge siis teiegi pika meelega, kinnitage oma südant, sest Issanda tulemine on lähedal! Vennad, ärge nurisege üksteise vastu, et teie üle ei mõistetaks kohut! Vaata, kohtunik seisab ukse ees! Vennad, võtke prohveteid, kes on rääkinud Issanda nimel, kurja kannatamise ja pika meele eeskujuks. Vaata, me kiidame õndsaks kannatlikke. Te olete kuulnud Iiobi kannatlikkusest ja näinud Issanda antud elulõppu, sest Issand on halastav ja armuline.” (Jk 5:7–11)
Minu tütar, kes on 10-aastane, on vahest üpris kannatamatu mõningate asjade suhtes, mida ta saada tahab. Need ei ole alati asjad, mida poest osta saab, vaid ka tegevused, mille teostumist ta väga soovib. Ta võib kui uni peale käia, et saada mingi vastus ja teatud määral rahule jääb ta siis, kui talle on mingi lubadus antud. Kõige rohkem meeldiks talle muidugi teada saada aeg, millal tema ootus lõpeb, kuid ma eelistan tähtajalisi lubadusi kergekäeliselt mitte anda. Vahest olen muidugi ka konkreetne ja pakun välja päeva, millal tema soov võiks täidetud saada. Siis on ta hoolas selle üle valvama, et lubadus teostatud saaks. Minu kohus on seejuures sõna pidada.
Kõige selle juures on mu tütrel aga kannatlikkust üpris vähe ja vahest muutub tema pidev pärimine juba tüütavaks. Tal justkui ei oleks piisavalt usku sellesse sõlmitud kokkuleppesse või ta on lihtsalt kannatamatu. Pigem tegelikult see viimane. Niisugune käitumine ei ole midagi ainult lapsele eriomast. Ka meie, täiskasvanud, oleme kannatamatud.
Iga kristlase ülim soov on pärast surma pärida igavene elu Jumalas. Selleks valmistumisel kinnitab kaaskristlasi ka Jaakobus. Seda kinnitust vajasid need Palestiinast välja rännanud kristlased, kellele Jaakobuse kiri on suunatud. Seda vajame ka meie. Jaakobus ütleb, et „Issanda tulemine on lähedal“ ja „kohtunik seisab ukse ees“. See võib tekitada kuulajas tunde, et Kristuse taastulemine võib juhtuda peatselt, veel minu eluajal. Ometi on Jaakobuse kiri kirjutatud 1. sajandi teises pooles ja pea 2000 aasta jooksul ei ole Kristuse teine tulemine teoks saanud.
Sajandite kestel on olnud palju inimeste ettekuulutusi veel nende eluajal toimuvast maailmalõpust, kuid jätkuvalt tuleb meil seda oodata ja kannatlikult oodata, usaldades Jeesuse lubadust Johannese evangeeliumist: „Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.“ (Jh 14:3). Vaadates maailmas toimuvat ja eriti sõjakoledusi kogedes võib inimestele tõesti tunduda, et nüüd oleks küll vaja Kristusel tulla ja sellele kõigele lõpp teha ning meid siit vaeva ja valu keskelt ära korjata. Aga ikkagi on see kõigest inimeste vaatenurk. Meil ei ole suutlikkust näha ajas ette, me ei tea, mis tulevikus sündima hakkab. Meil on inimlik perspektiiv.
Kristlastena teame küll, et on olemas ka jumalik perspektiiv, kuid kas suudame sellele kogu oma lootuse panna, kannatlikult oodata ja edasi elada? Miks peaksime üldse niiväga tahtma Kristuse taastulemist meie eluajal? Kas põnevuse pärast, et näha kõike seda, mis toimuma hakkab, kuidas Jumal lõpuks ometi oma väge tõeliselt ilmutab? Meist igaühele tuleb surmatunnil nagunii kätte see hetk, kui peame Jumala ees seisma. Ka see silmapilk, mis võtab kokku minu isikliku elutee, on mulle teadmata. Kui meil on kõigest olulisest nii suur teadmatus kas meil peab siis olema pidev valmisolek?
Ehk aitab tänane kirjakoht sellele küsimusele natuke vastata. Jaakobus esitab kannatlikkusest rääkides kolm näidet: põllumees, kes ootab vilja valmimist ja vajab selleks vihma, prohvetid, kes on rääkinud Issanda nimel ja Iiob kui kannatlikkuse eeskuju. Põllumees ootab varast ja hilist vihma. Tal on selleks õigustatud ootus, sest nii on see ajast-aega olnud. Palestiina alade eripära on, et varane vihm tuleb oktoobris-novembris – enne seda peab vili külvatud saama – ja hiline vihm sajab maha küpsemise lõppfaasis aprillis-mais. Sadude alguskuupäeva ei ole muidugi teada ja vahest võib ootamine kannatlikkust vägagi proovile panna, sest oht ikaldumiseks on samuti olemas. Prohvetite elu ei olnud ka sugugi kerge. Nad vahendasid sõnumeid Jumalalt, kuid tihti ei olnud need adressaatidele meeldivad ja prohveteid ei tahetud alati uskuda. Selle ülesande täitmine nõudis suurt usaldust Jumala vastu ning ka kannatuste talumist. Iiob kaotas kogu oma vara ja kõik oma lähedased, ta needis oma sündimist ja süüdistas isegi Jumalat, kuid ei taganenud Jumalast ning tema kannatlikkus ja püsivus sai tasutud.
See kirjakoht räägib kannatlikkusest, kuid seda mitte üldises mõttes, vaid konkreetse sihiga. Pilk on suunatud igavikku. Jumalaga kohtumist ja igavikumõõdet toob Jaakobus selles lühikeses kirjakohas esile kolm korda: „Issanda tulemine on lähedal;“ „kohtunik seisab ukse ees;“ „te olete […] näinud Issanda antud elulõppu, sest Issand on halastav ja armuline.“ Ta manitseb inimesi küll kannatlikkusele, kuid samas ütleb selgelt, et see igaviku ootus võib eesmärgile jõuda peatselt. See tähendab, et Jumal ei saa olla järjekorras teine, kolmas või veelgi kaugemal, vaid Ta peab olema kogu aeg esimene.
Minu valmisolek Jumalaga kohtumiseks peab olema reaalne siin ja täna, sest minule on määrav minu kohtumine Jumalaga ning mulle on antud aeg siin maa peal, et ennast selleks valmistada. Aga me justkui ootaks midagi. Ootame mingit märki, täiendavat märki lisaks sellele, mis meile on Piiblis teada antud või mis on Jumala kutsumise läbi otse meie südamesse pistetud. Kas meil ei ole kindlat usku sõlmitud kokkuleppesse või oleme kannatamatud ja sooviksime juba enne, kui asi on kätte jõudnud, tunda igaviku puudutust? Nagu minu tütar, kellel on raske oma ootust talitseda ja kes sooviks, et kõik juba kiiremini sünniks.
Kas me tõesti tahame, et ka meiega kõik kiiremini sünniks? Kas tahame Jumalaga kohtuda nüüd ja kohe? Ma ei ole kindel, et mina selleks valmis olen. Ilmselt ei saa ma kunagi selleks valmis olema, kuid minu usust kantud tunnistus, et Kristus on ka minu eest surnud ja üles tõusnud, annab mulle julguse Jumala ees seista ja oodata, kannatlikult oodata ning loota piltlikult öeldes nii varast kui hilist vihma tunnistusena sellest, et Jumal ei ole mind unustanud ja ma võin tema tähelepanu üle rõõmustada. See on kinnitus Jumala halastusest ja armulikkusest. Ja kui vihma ei peaks siiski sadama, ei tähenda see ometigi lõppu. Ka Iiobile andis Jumal uue elu. See lootus jääb ka meile, et Issand on halastav ja armuline ning kannatlikkus avab meie silmad ja südame Jumalat nägema.
Aamen.
Siimon Haamer (1973), mag. theol., on EELK diakon ja EELK Usuteaduse Instituudi Tartu Teoloogia Akadeemia juhataja.
