Hea lugeja, soovin jagada advendiaja mõtteid seoses Kristuse tulekuga, tema tegevusega siin maailmas.
Jõulude eelset aega nimetatakse adventajaks, st Kristuse tuleku ootuse ajaks. See meenutab meile Kristuse sünni ootust kauges minevikus, kuid tuletab meelde ka Kristuse taastulekut, mil ta tuleb oma meelevallas ja aus. Nende kahe suure sündmuse vahele jääb aeg meie igaühe isiklikuks kohtumiseks Kristus Jeesusega.
Prohveti Jesaja kirjutab: „Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel. Ma olen pannud oma Vaimu tema peale, tema toob rahvaile õiguse. Tema ei kisenda ega karju, tema häält ei ole kuulda tänavail. Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust. Tema ei nõrke ega murdu, kuni ta maa peal on rajanud õiguse ja saared ootavad tema õpetust.“ (Js 42:1-4).
Kristuse tulek oli kauaoodatud sündmus. Sellest rääkisid paljud prohvetid. Nende kaudu tulid kild killu järele esile Kristust iseloomustavad jooned. Eriti rohkelt on neid sõnumeid leida prohvet Jesaja raamatus. Üheks selliseks on praegune kirjakoht.
Kristuselt oodati, et ta sekkuks elu kõikidesse valdkondadesse. Oodati, et ta lahendaks nii rahva poliitilised probleemid kui ka majandus- ja leivamured. See kõik on mõistetav ja aktuaalne ka meile. Elus on küllalt olukordi, kus on õige paluda Jumala sekkumist, tema juhtimist ja abi. Ning Jumal lubas appi tulla. Ta ei ole inimeste suhtes ükskõikne. Ta on meist tõeliselt huvitatud. Ta on meie kõigi käekäigust huvitatud. Kuigi me sageli Jumalat ei mõista, hoolib ta meist siiski.
Milline on siis see Jumala poolt tõotatud Kristus?
Esmalt ütleb prohvet, et tema ei kisenda ega karju. See on üllatav. Inimesed on ikka harjunud karmide ja kärkivate ülemate ning valitsejatega. See oli üsna tavaline, et ülikute teed saatsid kaasinimeste kaebed ja hädakisa. Iseloomustav on noore kuninga Rehabeami poolt rahvale antud sõnum: „Minu väike sõrm on jämedam kui mu isa puusad! Ja kui nüüd mu isa on teile peale pannud ränga ikke, siis mina annan teie ikkele veel lisa. Kui mu isa karistas teid piitsadega, siis mina karistan teid okaspiitsadega.“ (1Kn 12:10-11).
Küllap oled ka Sina kohanud kõva sõnaga ülemaid. Kõhe tunne on sellise isiku ette astuda: „Kord tuleb majja lüüa! Vaja on karmi kätt!“ Kuid mitte üksnes seda.
Millised sõnad ootavad kodus ees? Millised on esimesed sõnad, mida vanemad ütlevad oma koolist tulnud lapsele? „Noh, kas said jälle märkuse? Kas said jälle kahe?“ Mida kuuled sa esimestes lausetes, kui mees tuleb koju? „Sul toit polegi veel laual!?“ Või koju jõudnud ema esimesed sõnad: „Noh jälle on tuba nii segamini! Jälle oled sa kõik ära määrinud!“ Millised on sõnad, millega sa astud oma muldvana pereliikme juurde?
Jumala saadiku puhul on kõik aga hoopis teisiti. Tema ei kisenda ega karju, tema häält ei kuulda tänaval. On küllalt kodusid, kus kisa lausa tänavale kostub. Tema puhul ei kosta! Tema puhul on teisiti. Aga kas see ei näita nõrkust? Kas selliselt on võimalik oma juhtimise ja valitsemise ülesannetega toime tulla? Ikka kõva sõna ja kõva kord! Muidu võiks ta hätta jääda.
Prohvetlik nägemus jätkub nüüd kohtusaalis. Parasjagu on saabunud hetk, mil süüdistaja on oma süüdistuse esitanud. Tunnistajad on üle kuulatud. Ka kaitsja on öelnud, mis tal öelda oli. Jääb vaid kohtuotsus välja kuulutada. Seda tehti teatava kohtutoimingu kaudu. Antud loos ulatab kohtusulane kohtuniku kätte kord pillirookepi, kord põleva õlilambi. Kõigi kohturuumis viibijate silmad on suunatud õigusemõistja poole. Juba pragisebki pilliroog tema tugevates kätes. Veel hetk ja murdunud tükid heidetakse eemale. Süüdimõistetu hukatus on möödapääsmatu.
Või teine pilt. Juba on kohtunik leegi ära puhunud, veel üks näpuvajutus ja ka suitsev taht kustub – kohtuotsus viiakse pöördumatult täide. Enam ei mingit lootust.
Enam ei mingit lootust!
Kui palju on praegu inimesi, kelle suhtes ühiskonnal pole enam mingit lootust? Kui paljudes perekondades on lootusetu mingeid suhteid parandada? Kui paljud inimesed seisavad silmitsi surmaga, elu on raisatud – ei mingit lootust?
Me näeme noori – oma eluga lootusetult põhjas. Nad põlgavad ennast ja vihkavad teisi. Küll on püütud oma hukatuslikust olukorrast välja tulla. Ka kirikus on käidud. Kuid mingi vastupandamatu jõud kisub kaasa. Mingi vastupandamatu jõud sunnib kõlvatustesse, vägivallaks, kuritegudeks. On niisugune tunne, nagu kostuks ka meie maal seda kohtu pilliroo praginat ja tungiks ninna suitsevate tahtide hais. Veel hetk ja kõik on pöördumatult kadunud.
Seal aga asetab Jumala saadik oma käe kohtuniku käele – oota veel hetk! Ja pöördudes ta ütleb: „Inimene, sa võid armu saada, sa võid saada andeks, sa võid saada uue võimaluse, sa võid saada lausa uue elu!“
„Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust.“ (Js 42:3).
Aga kus on siin see kiidetud õiglus?! Kas pole see hoopis mingi nõrkus või koguni kurjuse mahitamine? Küllalt on ju proovitud!
Kuid see jumalik isik, kelles me tunneme ära Kristus Jeesuse, ei lase end segada: „Kui sa tahad, sa võid saada uue elu, sa võid saada armu.“ Ning ta näitab oma haavatud käsi ja jalgu. Ta näitab oma haavatud külge: „Kohtuotsus on juba täide viidud. Mina surin sinu eest.“
See on midagi kummalist. Imestunult ütleb selle kohta prohvet Jesaja: „Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse: ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast. Ent tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Meie aga pidasime teda vigaseks, Jumalast nuhelduks ja vaevatuks. Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud. Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale.“ (Js 53:3-6).
„Jah, kohtuotsus on juba täide viidud. Mina surin sinu eest!“
Apostel Paulus annab Kristus Jeesuse surma kohta seletuse. Jeesuse surmas andestas Jumal kõik meie üleastumised ja vääratused, „kui ta kustutas meie kohta käiva võlakirja ühes selle sätetega; see oli meie vastu ja selle ta kõrvaldas, seda risti külge naelutades“ (Kl 2:14).
Ning kohtuniku käsi peatub. Pilliroo ragin katkeb. Suitsev taht jääb kustutamata. Kristus Jeesusel on õigus ja jumalik meelevald anda andeks, kinkida elu ning öelda: „Ega minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!“ (Jh 8:11).
Kristus ei andesta mitte nii, et inimene peaks uuesti astuma oma lootusetusse olukorda, et uue ringiga sattuda süüpinki, vaid ta annab ka võime elada uut elu. Elu, mis on kasuks ligimesele ja auks Jumalale. Selleks on Kristuse peal Jumala Vaim, uue elu Vaim, et meiegi võiksime olla Vaimu inimesed ja Jumala meelevallas võiksime elada uue kvaliteediga elu.
Head sõbrad, kõigi oma rõõmude ja muredega, oma kiusatuste ja eksimustega, oma edusammude ja kahtlustega võime palves tulla selle taevase saadiku juurde, võime kõike temaga jagada, võime teda kiita ja tänada, võime talle kõik ära rääkida. Ta annab andeks, tal on selleks õigus, sest ta on meie eest ristil oma elu andnud. Aga tal on selleks ka meelevald, sest ta on taas tõusnud taevaseks võimukandjaks. Tema otsused kuuluvad täitmisele. Tema ei nõrke ega murdu. Temal on meie suhtes lootus. Tema viib oma head kavad lõpuni. Ilma kisa ja kärata – kuid ta viib; sest ta on olnud tapetud – aga ta elab. Tema on Jumala Võitu; temal on Jumala Vaim.
Ka sellel adventajal me meenutame Kristus Jeesuse siia maailma päästjaks tulekut. Kuid ühtlasi on see tähiseks, et me ootame teda tagasi tema täiuses, tema täielikus meelevallas ja aus. Praegu aga võime palves jagada temaga oma elu, kogeda tema muutvat ja elu uuendavat väge. Selleks kõigeks soovin häid kordaminekuid ja Kõigekõrgema soosingut.
Peeter Roosimaa (1948), dr theol, on Tartu ülikooli usuteaduskonna emeriitdotsent, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBKL) Kõrgema Usuteadusliku Seminari Uue Testamendi professor ja EEKBL pastor.
