Juba minu nooruses sattus minu kätte raamatuid, kus olid kummalised pildid ebaharilikest olenditest ja sündmustest, millest oli raske aru saada. Need pidid ilmestama Johannese ilmutust (edaspidi Ilmutusraamat). Vahetevahel hakkasin Ilmutusraamatut ka lugema. Kuid sellest arusaamine näis olevat üsna lootusetu. Ka sellekohane kirjandus jäi mulle küsitavaks.
Minu suhtumine Ilmutusraamatusse muutus, kui võisin kuulata Buckowi seminari Uue Testamendi õppejõu Adolf Pohli loenguid. Eriti paelus mind tema Ilmutusraamatule lähenemise metoodika. Aastatega on Piibli viimasest raamatust saanud mulle tõeliselt hingekosutuslik teos. Seda kõike püüab kajastada teos „Johannese Ilmutus. Kuidas seda tõlgendada?“ (Tallinn: Allika kirjastus, 2017). Selle koostamisel olen põhiliselt toetunud teostele Adolf Pohl, Die Offenbarung des Johannes, 1. ja 2. osa (Wuppertal: R. Brockhaus Verlag, 1979, 1977) ja William Barclay, Offenbarung des Johannes, 1. ja 2. osa (Wuppertal: Aussaat Verlag, 1970).
Ilmutusraamat on väga mitmepalgeline. Seal võib leida motiive vast kõigist Piibli raamatutest. Neid motiive, ideid ja sümboleid on raamatus mõnikord süvendatult, mõnikord uudse nurga alt valgustatud. See on prohvetlik raamat, mis kannab sõnumit inimkonna tulevikust.
Oma ülesehituselt on raamat väga läbimõeldud ja kindla struktuuriga. Esmalt on toodud sõnumid seitsmele tolleaegsele Väike-Aasia kogudusele (ptk 2–3). Neis avaldatakse kogudustele tunnustust, kuid juhitakse tähelepanu ka esinevatele puudustele. Järgnevalt (alates ptk 4) räägitakse sellest, mis peab toimuma. See jaguneb selgelt kolmeks osaks. Neist iga osa alguses on teatav eellugu, millele järgneb seitsme nuhtluse kirjeldus. Esimesed nuhtlused kaasnevad ühe raamatu seitsme pitseri avamisega, teised seitsme trompeti puhumisega, siis Jumala seitsme apokalüptilise vihakausi tühjendamisega. Kõik need seitsmesed nägemused jõuavad selle maailma lõppu. Neist teine ja kolmas nägemus lõpevad kolme lisaga, mis on nagu mingid väljasuurendused käsitletavast üldplaanist. Ilmutusraamat kasutab mitmesuguseid vormilisi lahendusi ja stiilivõtteid. Seda kõike tähele panemata oleks raske mõista Ilmutusraamatu olulisi tõdesid. Piibli ühegi teise raamatu juures ei ole teose üldkontseptsiooni tundmine tõlgendamisel nii tähtis kui siin. Iga üksiku tekstilõigu puhul on oluline leida see põhimõte, millele allub lõigu seletus. Leitud lähtekoht peab omakorda mahtuma üldisema käsitlusviisi raamidesse.
Küllalt on põhjust arvata, et Ilmutusraamat on kirjutatud I sajandi lõpus. Selleks ajaks oli kristlus levinud paljudesse paikadesse üle Rooma impeeriumi. Kuid tekkinud olid ka rasked tagasilöögid. Kogudusi ja üksikkristlasi tabasid kibedad tagakiusud. Kristlastele vaadati kui vaenlastele, kes ei suhtu lugupidavalt antiikaja vaimsetesse ja kultuurilistesse väärtustesse, kes ei kummarda üldiselt tunnustatud jumalaid. Kuna kristlased võitlesid paganlike kultuste, nõiduste jms vastu, siis kahjustas see paganlike templite ärihuvisid. Kuna kristlased ei läinud kaasa keisrikultusega, siis süüdistati neid ka riigivaenulikkuses. Igal juhul oli I saj lõpul kristlaste jaoks juhtunud palju mõistatuslikku. Kristluse levik oli pidurdunud, aktiviseerunud olid Kristuse vastased jõud. Ja kahjuks paljude usk Kristusesse oligi purunenud. Raske oli õigesti orienteeruda. Kes ikka valitseb, kas keiser või Kristus? Selles kriisiolukorras pakkus vastuseid Ilmutusraamat. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Ilmutusraamat on kirjutatud tagakiusamislaines. Seal hoolitseb Issand oma koguduse eest – ta läkitab sõnumi seitsmele kogudusele. Sellega on põhjendatud ka raamatu pildirikkus. Ilma sündmusi sümboliseerimata oleks selle lugemine olnud ohtlik. Nii on Ilmutusraamat eelkõige hingehoidlik raamat kriisi olukorras olevale kogudusele.
Kuidas peaks Ilmutusraamatut mõistma või lahti mõtestama? See on läbi aegade olnud üheks erutavaks küsimuseks. Raamatu eesmärgi arvatavast äratundmisest on välja kasvanud erinevad tõlgendusmeetodid. Erinevad eeldused ja tõlgendusmeetodid annavad aga täiesti erinevad tulemused, millest mitte kõik ei pruugi olla õiged. Olen püüdnud lähtuda põhimõtetest ja piirangutest, mida võib kokku võtta järgmiselt:
1) Ilmutusraamatus on valdavalt kasutatud sümbolite keelt, sealhulgas arvude sümboolikat. Sõnumi edasiandmine toimub mitmesuguste tähiste ja märkide kaudu.
2) Ilmutusraamatu pildid ja sümbolid lähtuvad eelkõige oma ajastu maailmast. Raamatu paremaks mõistmiseks on vaja teada raamatu kirjutamise ajastu eripära. Seejuures on tegemist tervikpiltidega, kus mitte igale detailile eraldi pole mõtet otsida tähendust.
3) Ilmutusraamatu põhilised motiivid on leida algkristlaste Pühakirjast, st meie Vanast Testamendist. Oluline on arvestada autori stiili ja mõttekäikude eripäraga ning kogu raamatu ülesehitusega.
4) Ilmutusraamat on küllalt range struktuuriga, kus üksiknähtused ja detailid alluvad sellele ülesehitusele. Üksikmõisted on allutatud üldistele mõttekäikudele. Ka võivad moodustuda teatud läbivad teemad. Formaalselt samal sümbolil võib raamatu eri osades olla täiesti erinev tähendus. Seepärast on oluline jälgida üldist konteksti ja seoseid kogu Ilmutusraamatus.
5) Ühe tõlgendamist piirava tingimusena arvestan, et Ilmutusraamat ei paku põhimõtteliselt uut õndsusloolist ilmutust, vaid ta süvendab olemasolevat, avab selle tähendust, toob esile uusi rõhuasetusi. Kuid põhimõtteliselt uut, mida Vana Testament ja Jeesuse ning apostlite õpetus juba ei sisalda, ta ei paku. Ilmutusraamatu tõlgendus ei või olla vastuolus Piibli üldise õpetusega. Siin ei ole tegemist Johannese eripanuse või erilise ilmutusega, mis tõuseks kõrgemale Piibli üldisest õpetusest. Johannes väljendas ise: „Mina, Johannes, teie vend ja kaasosaline viletsuses ja kuningriigis ja kannatlikkuses Jeesuses” (Ilm 1:9).
Järgnevalt peatun mõnel Kristuse taastulekuga seotud teemal.
Selle maailma lõpuaja kirjeldused kannavad lootust Jumala õndsuseriigi tulekuks. Seda väljendab nägemus Talle pulmast: „Ja ingel ütles mulle: „Kirjuta: Õndsad on need, kes Talle pulma õhtusöömaajale on kutsutud!” ja tema ütles veel mulle: „Need on tõelised Issanda sõnad!” Ja ma heitsin maha tema jalgade ette, et teda kummardada, aga tema ütles mulle: „Vaata, ära tee seda! Ma olen sinu ja nende su vendade kaassulane, kellel on Jeesuse tunnistus. Kummarda Jumalat, sest Jeesuse tunnistus on prohveti kuulutamise vaim!”” (Ilm 19:9–10). Kui raamat oleks siinkohal lõppenud, oleks tal täiesti terviklik iseloom väga loogilise ja põhjendatud lõpuga. Kõik küsimused ja probleemid on leidnud oma lahenduse, kurjus on võidetud, taevas on täis võidurõõmu, sest Talle pulmad on tulnud ja tema naine on ennast valmistanud. Äsja tsiteeritud kirjakohal on selgelt teemat lõpetav iseloom. Nüüd järgnevad veel raamatu lisad. Ühinen nendega, kelle arvates annavad Ilmutusraamatule tema erilisuse selle viimased nägemused. Kristuse taastulekuga algab jumaliku õigluse taastamine ja rahuriigi rajamine.
Õigluse taastamine tähendab esmalt kohtuid; hukkamõistvat kohut Kristuse vaenlaste üle ja õigeksmõistvat kohut päästetutele. Ilm 19:17–21 on pilt kohtust metsalise, tema prohvetite ja nende kaasajooksikute üle. Selle nägemuse alguses (Ilm 19:17j) on juttu inglist, kes suure häälega kutsub linde liha sööma: „Tulge, lennake kokku Jumala suurele söömaajale, et te saaksite süüa kuningate liha ja sõjapealike liha ja vägevate liha ning hobuste ja nende seljas istujate liha ning kõigi vabade ja orjade ning pisikeste ja suurte liha!” Kuid ingel ei kutsu sööma mitte sõjas langenute, vaid kohtus surmamõistetute liha. Muidugi ei taha jumalavastased jõud Jumala plaaniga nõustuda. Nad ei tule kohtusse nagu vagad tallekesed, vaid nad hakkavad Kristusele vastu kogu oma kurjuses ja jõus. Nad kogunevad Kristuse vastu sõda pidama (Ilm 19:19). Kuid sõda tegelikult ei tule. Kuskilt ei ole näha, et toimuks mingit lahingut. Metsaline ja valeprohvetid võetakse lihtsalt kinni ning heidetakse tulejärve. Jumalavastased inimesed aga hukatakse Kristuse suumõõgaga (Ilm 19:15, 21). Suumõõk tähendab kohtuniku sõna (vt ka Ilm 1:16; 2:16). Kohtunik Kristus ütleb oma otsuse ja see viiakse täide. Vastuhakust pole mingit abi. „Ja kõigi lindude kõhud said täis nende lihast” (Ilm 19:21) – see on pilt Jumala kohtu tõsidusest ja hukkamõistetute traagikat.
Ka saatana üle mõistetakse kohut. Kuid see ei toimu mitte kohe, vaid alles Jumala õndsusriigi rajamise järel (vt Ilm 20:4–6). Esmalt saatan vangistatakse (vt Ilm 20:1–3). Tema üle kohtumõistmise kirjeldus algab Ilm 20:7. Saatan, alludes jumalikule, „peab” (Ilm 20:3), on sunnitud kohtu ette astuma. Ega saatangi tule Jumala kohtusse nagu talleke, vaid kogu oma jõus, soovides hävitada pühade linna. Selleks läheb ta välja eksitama rahvaid, koguma sõtta neid, kelle arv on nagu mereliiv (Ilm 20:8). Millistest rahvastest on siin jutt? Kust on pärit need, keda saatan eksitab (Ilm 20:7–9)? Need rahvad on pärit ilmamaa neljast nurgast, st asustamata maa-alalt (s 8). Need rahvad tulevad üles alt (s 9). Tulevad sealt, kus antiikrahvaste arusaamade kohaselt asus allilma sissekäik. Nad tulevad sealt, kus on kaosemeri, surnute riik, kus on lahutus Jumala headest jõududest. Varem saatis saatan sealt välja kaks metsalist (Ilm 13). Ka erineb nende rahvaste lõpp teiste rahvaste omast (vrd Ilm 20:9b salmidega Ilm 19:18, 21; 20:5, 12). Nii võib öelda, et siin on tegu olukorraga, kus saatan on kogunud kokku kõik oma deemonlikud jõud, et veel kuidagi Jumalale vastu hakata, soovides hävitada pühade linna. Kuid nii nagu Ilm 19:17–21 puhul, ei toimu ka nüüd mingit võitlust ega lahingut. Lihtsalt taevane tuli hävitab kõik deemonlikud jõud, saatan aga heidetakse tulejärve. Jumala kohtul on vääramatu jõud. Kõige selle järel toimub üldine surnute ülestõusmine ja surnute üle kohtu mõistmine nende tegude järgi.
Üheks poleemiliseks teemaks on nägemus 1000-aastasest rahuriigist. Sellisest arvuga 1000 seotud ajastust räägib Piiblis ainult Ilmutusraamat. On küllalt neid, kes nägemuse alusel ootavad maa peale mingit erilist rahu ja õitsengu aega, mis kestab 1000 aastat. Siis aga tulevat üks kohutav võitlus. On ka teisi, kes arvavad, et see rahuriik on juba möödas.
Nõustun seisukohaga, mille kohaselt arv 1000 ei väljenda mitte niivõrd kestvust kui just toimuvate protsesside kvaliteeti. Arvude sümboolikas oli arv 1000 stabiilsuse ja täiuse arv. Täiuslik arv 10 on astendatud jumaliku arvuga 3 (10x10x10). Kristuse taastulekuga omandab kõik 1000 pitseri, st saavutab oma täiuse, kindluse, stabiilsuse. See puudutab võitu saatana üle, seepärast 3×1000 (Ilm 20:2, 3, 7). Seda pilti kinnitab saatana kolmekordne sidumine: ta pandi ahelaisse, ta pandi luku taha, tema asukoht pitseeriti kinni. See puudutab elu koos Kristusega, seepärast 3×1000 (Ilm 20:4, 5, 6).
Raamatu viimastes peatükkides (Ilm 21–22) tullakse õndsus- ehk rahuriigi kirjeldamise juurde tagasi. Nüüd tehakse seda väga põhjalikult – tegemist on kõige detailsemalt kirjeldatud nägemustega. Iga lugeja pidi mõistma, mille nimel nad oma elu Jumalale ohverdavad, mida tähendab olla jumalariigi pärija. Saabub jumaliku kvaliteedimärgiga 1000 rahuriik, millel ei tulegi lõppu. Rahuriigi asukohana ei ole Maad nimetatud – see on seal, kus Kristus valitseb. Usun, et probleemi selline käsitlus kattub ka ülejäänud Uue Testamendi tunnistusega. Õpetus 1000-aastasest rahuriigist on kogu Ilmutusraamatu lõppakordiks. Ilma selleta jääks midagi olulist puudu. Selline oli algkristlik lootus Kristuse päästest ja tema tulemisest meelevallas ja väes.
Peeter Roosimaa (1948), dr theol, on Tartu ülikooli usuteaduskonna emeriitdotsent, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBKL) Kõrgema Usuteadusliku Seminari Uue Testamendi professor ja EEKBL pastor.
K&T viitamisjuhendit vt siit.
