Laine Villenthal (1922–2009) oli esimene Eesti naiskirikuõpetaja. Ta oli Võrumaal Misso kirikus jutlustaja ning Pindi ja Petseri koguduse õpetaja. Avaldame tema jutluse introduktsioonijumalateenistusel 19. novembril 1967. a. Pindi kirikus.
„Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas, sest selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda taevasesse eluasemesse, et meid ka lahti rõivastatuna ei nähtaks olevat alasti. Meie, kes oleme selles telgis, ägame ju koorma all, sest me ei taha lahti rõivastuda, vaid olla taevaselt rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku. See, kes meid selleks valmistab, on Jumal, kes on andnud meile käsirahaks Vaimu. Nii me oleme siis alati kindlad, teades, et kuni me oleme ihus, oleme eemal Issanda juurest; sest me käime usus, mitte nägemises, ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures. Seepärast me püüamegi olla temale meelepärased, kas oleme siis kodus või võõrsil, sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.“ (2Kr 5:1-10).
Armas kogudus! Enam kui kolm aastat on möödunud pühapäevast, millal ma esimest korda selle koguduse jutlustajana olin siin kirikus koos teiega jumalateenistusel. Tookord luges hooldajaõpetaja meile kantslist ette loo, milles ülestõusnud Issand küsis kolm korda järgemööda Peetruselt: „Siimon, Joona poeg, armastad sa mind?“ Ja kui ta seepeale oma õpilaselt jaatava vastuse oli saanud, lisandus sellele ülesanne: „Sööda mu tallekesi!“, „Hoia mu lambaid kui karjane!“
See küsimus oli tookord suunatud minule. Tänane päev on nagu sellesama küsimuse uuesti, aga tõsisem kordamine. Ja kui ma nüüd olen teie eneste kuuldes jaatavalt vastanud, lisanduvad sellele ka uued, tõsisemad ja raskemad ülesanded.
Tean, et mu esmane ja peamine kohustus koguduse vastu on endiselt jutlustamine. Jumala Sõna on ju inimese elus kõige suurem vara, kõige vajalikum. Kohtume Sõnaga kollektiivselt igal pühapäeval jutluses. Sõna on oma tegumoe poolest nii väga mitmepalgeline. Kord paneb ta meid rõõmust hõiskama, seejärel aga muudab meid tõsiseks, mõtlikuks. Aga alati on sõna rikas, sest tal on pakkuda just seda, mida vajame.
Tänane sõna on osake apostel Pauluse kirjast korintlastele ja algab lihtsa seletusega: „Sest me teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse.“ Mis on telkhoone? See on inimese ajutine eluase. Telgist hoonet on võimalik kiiresti püstitada, aga seda saab veel rutemini lammutada. Ja et ta lühikese ajaga ehitatav ja lõhutav on, kuulub talle ajutine ülesanne. Toon sellekohase näite.
Möödaläinud suvel, 6. augustil, möllas Põhja-Eestis tugev purustav torm. Minu vanematekodust 6 km eemal järve ääres olid parajasti turistid laagris telkides. Tormi puhkemisel olid nad sunnitud peavarju paluma ühest metsatalust, pugedes selle talu laudalakka heintesse. Oma palvet pererahvale on nad põhjendanud sellega: metsa alla minna ei tohi, seal kukuvad tuulest langetatud puud pähe, lageda peal aga olla ei saa, siis viib tuul telgi ära. Nii see on.
Iga inimese elus puhub kord selline purustav torm, surmatorm. Piltlikult öeldes viib see pea kohalt telgi ära. Et edasi eksisteerida, edasi elada, selleks on vaja talumehe tugevat palkehitust, mis tormile vastu seisab.
Selline igavene hoone ongi juba iga inimese jaoks olemas. Egas asjata Jeesus ei ütelnud: „Minu Isa majas on palju elamuid“ ja „Ma lähen teile aset valmistama“.
Ristiinimesel ei tarvitse muretseda uue kodu, uue eluaseme pärast. Selline mure oleks asjatu, ei annakski midagi. Küll aga tuleb küsida, kuidas leiame tee uude kodusse, Jumala enese juurde.
Inimese poolt ei vii sinna ühtegi teed. Inimese ja Jumala vaheline, neid ühendav tee saab alguse Jumala juurest. Elav, püha Jumal ise astub sellel enese rajatud teel inimese juurde ja avab talle võimaluse sissepääsuks ta uude kodusse. Selle kirja kirjutaja, apostel Pauluse, isiklik elu on meile seks väga õpetlik. Paulus õppis Jumalat tundma sel teel, et Jumal tuli inimese juurde. Nähtamatu Jumal läheneb inimesele oma pojas Jeesuses Kristuses. Inimese juurde tulev Jumal toob kaasa ka uue eluhoone. Uus eluhoone ei tähenda uut teist kohta, vaid uut keha, uut eluseisundit. Lihalik ihu asetatakse hauda, uus ihu äratatakse üles.
Uus elu, uus eluhoone, uus ihu – see kõik on inimesele Jumala and, Jumala looming. Mis Jumal annab, see saab meile osaks uues eluseisundis – taevas. Teame me seda, kasvab sest välja igatsus, õhkamine.
Et asja meile selgeks teha, räägib Paulus mitmel viisil, mitmesuguste võrdumitega. Ta kõneleb kord välisest, kord sisemisest inimesest, telkhoonest ja igavesest eluasemest, võõrsil ja kodus olevatest. Aga ta räägib ka riietumisest. Jumala kaasabiga paneme otsekui vanaviisi riide maha ja võtame uue riide selga. Jumala poolt riietamata inimene on nagu alasti.
Kuna Paulus teab, mis ootab teda Jumala juures, pärast matmist, kõdunemist, ümberriietumist, pärast eluhoone vahetamist, ütleb ta: „Ma igatsen siit lahkuda ja olla Kristuse juures, sest see on kaugelt palju parem.“ Ta tahab Kristusega olla tema igavese elu riigis. Ja Kristus ise ütleb ka: „Ma tahan teid enese juurde võtta, et teie ka seal oleksite, kus mina olen.“ Röövlile ristil ütleb Jeesus: „Täna pead sa minuga paradiisis olema.“
Vana Testamendi prohvetid Mooses ja Elias seisavad kirgastamise mäel Kristuse kõrval taevase ihuga kaetult. Paulus tahab olla maisest riidest vabastatud. Siis tunneb ja teab ta ennast olevat kodus.
Jumala Sõna põhjal elame praegu välise elu poolest telkhoones, oleme võõrsil ja alasti. Jumal tahab meid kasvatada seesmise elu poolest, riietada, viia koju, igavestesse majadesse. Inimene ei saa selleks midagi teha. Jumala poolt on aga kõik juba valmiks tehtud. Kas me selle, seesmise, varjatud elu, riietamise, igavese hoone ja kodusolemise kätte saame, see ei olene meist, vaid Jumala armust. Ettevaatust aga nende mõistete käsitamisel.
Jumal teeb tõesti inimese õndsakssaamiseks kõik, lausa selgest armust ehitatakse meile uus eluhoone ja riietatakse meid uute riietega. Inimese võimuses ei seisa midagi selleks ette võtta, teha. Aga ometi, kas me selle kätte saame, oleneb kõik meist. Teel Jumala juurde viiakse meid Kristuse kohtujärje eest läbi. Seal aga esitatakse õigeksmõistmiseks või hukkamõistmiseks üksainus küsimus: „Mida sa tegid selle armu anniga, mida Jumal sulle pakkus, võtsid sa vastu või lükkasid tagasi?“ Kolmandat võimalust ei ole. Jumala armu vastuvõtmine või tagasilükkamine asetab pitseri kogu inimese elule, annab sellele täielise sisu.
Mulle on pakutud kirikus õpetaja töökohta. Seda pole võimalik ise küsida, enesele tahta. Jumal paneb oma riigis inimesele tööülesandeid. Inimesest aga oleneb, kas ta võtab vastu või lükkab tagasi. Vastuvõtmine ei seisne kahetähelises vastussõnas „ja“. See tuleb küll ütelda, aga sellele järgneb kogu eluajapikkune – see tähendab ajaliselt Jumala poolt määratud – õpetaja tööülesannetes seismine. See „ja“ tuleb tõestada, see „ja“ tuleb igal silmapilgul uuesti tegudes teostada. Ja kord ei küsita mult, kas sa selle „ja“ ütlesid, vaid küsitakse, kas sa selle „ja“ igal hetkel tegudes teostasid.
Jumala armu vastuvõtmisega ei ole lugu teisiti. Kahetäheline sõna „ja“ tuleb öelda, aga see on armu vastuvõtmise esimene, otsustav samm. Edasi Jumal enam sõnadega ei küsigi. Edasi asetab ta igal üksikul hetkel, iga üksiku märgilise sõna ja teoga selle küsimuse uuesti. Vastata tuleb sõnas ja teos. Ja kõik need sõna- ja teovastused meie eluaja kestel moodustavad siis kokku „ja“ või „ei“.
Armsad kaaskristlased! Me teame nüüd, kui tõsine ja kui oluline on Jumala armu pakkumisele igas olukorras, sõnas ja teos „ja“ ütelda. Kerge see ei ole. Küll aga toob see raskustesse rõõmu. Telkhoone ümber vahetada igavese eluaseme vastu taevas, alastiolekust riietuda taevaste riietega, kaduvusest minna kadumatusesse, võõrsilt koju on ilusaim, mis üldse olla saab. Jumalasse uskuva inimese elutee vanadusele ja surmale lähemale on ustavalt võidelnud ja võitnud sõduri kodutee, haige minek paranenuna haiglast koju, vanglast vabanemine, tööpäeva väsimusest puhkusele jäämine, astumine rahutusest rõõmu.
Aamen.
Laine Villenthal (1922–2009) oli esimene Eesti naiskirikuõpetaja. Ta on olnud EELK Pindi ja Petseri koguduse õpetaja.
K&T viitamisjuhendit vt siit.
