„Müsteeriumikultusteks“ nimetatakse antiikseid kultusi, mille keskme moodustas eriline müsteeriumiinitsiatsioon – rituaal või õigemini hulk omavahel seotud rituaale, mille läbiteinut peeti kultusesse sissepühitsetuks. Kuigi müsteeriumikultusi on nimetatud „salakultusteks“, ei ole see nimetus päriselt õigustatud. Müsteeriumikultuste olemasolu kreeka-rooma ühiskonnas ei olnud saladus ja mõned müsteeriumikultused, nagu näiteks Eleusise müsteeriumid Kreekas, olid koguni (linn)riigi poolt toetatud ja suure pühitsetute hulgaga kultused. Teised, nagu näiteks Mithrase kultus Rooma keisririigis ja osaliselt ka Dionysose kultus, võisid olla privaatsed kultused, mis leidsid aset eraisikutele või väikestele kogukondadele (nn müsteeriumivennaskondadele, kuigi nimetus pole täpne, sest kõigisse müsteeriumidesse, välja arvatud Mithrase müsteeriumidesse, pühitseti ka naisi) kuuluvates hoonetes, ent nendegi olemasolust ei tehtud saladust. Jumalad ja jumalannad, keda müsteeriumides austati, olid avalikkusele teada ja saladust ei tehtud ka mõnda müsteeriumisse kuulumise kohta. Ainsaks erandiks oli müsteeriumiinitsiatsioon, mille rituaalsete üksikasjade (pühad toimingud, pühitsemisvormelid jms) suhtes kehtis range vaikimiskohustus. Tundub, et seda võeti ka tõsiselt, sest müsteeriumiinitsiatsiooni kohta on meil teada väga vähe üksikasju.
Müsteeriumikultused, millest kõige tuntumad on Eleusise müsteeriumid (neid pühitseti põlluharimise jumalanna Demeteri ja tema tütre Persephone auks), Dionysose müsteeriumid, orfilised müsteeriumid (saanud nime legendaarse lauliku Orpheuse järgi, keda pärimus pidas nende müsteeriumide rajajaks; orfilised müsteeriumid olid tihedalt seotud Dionysose kultusega), kabeiride müsteeriumid, mille keskus asus Samortaake saarel (kabeirideks nimetatud jumalusi peeti ka meresõitjate kaitsjateks), Isise ja Osirise müsteeriumid, Sarapise müsteeriumid, Suure Ema (ld Magna Mater) ja Attise müsteeriumid, Sabaziose müsteeriumid ning Mithrase müsteeriumid. Kuigi müsteeriumiinitsiatsioonil on teatud kokkulangevusi Aafrika ja Okeaania initsiatsioonirituaalidega, mille kaudu noormehi võeti vastu nn meesteühingutesse (eriti tugev on nende puhul sarnasus Mithrase müsteeriumidega, mille pühitsetute hulka kuulusid eranditult mehed), samuti ka šamaani- või preestriinitsiatsiooniga, on müsteeriumikultused antiikreligioonile eriomane nähtus.
19. sajandi lõpus, mil algas intensiivne müsteeriumikultuste uurimine (senini oli uurijaid huvitanud kreeka-rooma usundi teised avaldumisvormid), püüti välja töötada ühtset mudelit, mis olevat aluseks kõigile müsteeriumikultustele. Loodi nn sureva ja surnuist ülestõusva jumala müüt, mis olevat aluseks kõigile müsteeriumidele. Sellise müüdi olemasolu tänapäeva uurijad enam ei usu, sest ka need müsteeriumijumalad, kellele sai osaks traagiline saatus (Osirise tappis ta vend; Attis kastreeris ennast ja jooksis verest tühjaks; Demeterilt röövis Hades tema tütre Persephone), elasid seda läbi erinevalt (Osiris ei pöördunud tagasi siinpoolsusesse, vaid jäi allilma; Attise keha ei elustunud, vaid säilis noorusliku ja kõdunematuna; Persephone ei pöördunud lõplikult allilmast tagasi, vaid sai loa olla igal aastal oma ema juures maa peal vaid piiratud aja). Osade müsteeriumijumalate (Dionysos, Mithras) saatus aga ei olnudki traagiline.
Ka paljud muud jooned, mida varasemad uurijad müsteeriumikultustele omistasid, on osutunud hilisema uurimise valguses põhjendamatuteks. Nii arvati näiteks kaua aega (ja ka tänapäeval kohtab populaarteaduslikus kirjanduses seda väidet), et müsteeriumikultused olid huvitatud eeskätt vaid sealpoolsusest ja et ka näiteks nii „maise“ müsteeriumikultuse puhul nagu Dionysose müsteeriumid olid vein ja seks vaid vahendid muutunud teadvusseisundi esilekutsumiseks (kui tänapäevaselt väljenduda), mis pidi inimese vaimu avama suhtlemiseks sealpoolsusega. Tegelikult huvitusid müsteeriumikultused siinpoolsest õnnest ja heaolust vähemalt sama palju kui õnnelikust surmajärgsest elust ning ootasid oma jumalatelt nii edu siinpoolsuses kui ka õnne pärast surma. Antiikreligioonile iseloomulik tugev orienteeritus siinpoolsusele (mille suhtes erandiks olid vaid platonismist mõjustatud filosoofiline religioossus ning hiljem varane kristlus ja gnoosis) ei kadunud ka müsteeriumikultustes.
Suurim eksitus, mille varased müsteeriumikultuste uurijad tegid, oli müsteeriumikultuste käsitlemine iseseisvate usunditena („müsteeriumiusundid“) kreeka-rooma usundi kõrval. Nüüdseks on sellestki loobutud. Müsteeriumikultused jagasid konventsionaalse kreeka-rooma usundiga nii jumalaid, järgijaid kui ka rituaale – müsteeriumikultuste järgijad austasid lisaks oma müsteeriumijumalatele ka kõiki teisi kreeka-rooma jumalaid, keda ühiskonnas austati, osalesid nende kultustes ning viisid ka müsteeriumite pühamutes läbi samu riitusi, mida me muudestki pühamutest tunneme (palvetamine, erinevad ohverdamisliigid jne). Siiski oli neil konventsionaalse usundiga võrreldes üks suur erinevus. Viimase sisse ei pühitsetud, sellesse sünniti. Müsteeriumikultusesse pühitsemine eeldas seevastu inimese isiklikku otsust ühe või teise kultusega liituda ning paljudel juhtudel liitis sissepühitsemine ka grupiga, millel oli oma selgepiiriline grupiidentiteet.
Viimaks olgu nimetatud veel kaks laialt levinud arusaama, millest uurijate enamik on tänaseks loobunud. Esimene neist on väide, et paljud müsteeriumikultused olid orientaalse päritoluga. Tegelikult ei vasta see väide tõele. Kõik müsteeriumikultused, kaasa arvatud Isise ja Mithra müsteeriumid, ei tekkinud muistses Egiptuses ega Pärsias (nagu jumalate nimed seda sugereerivad), vaid kreeka-rooma ühiskonnas. Radikaalse seisukoha järgi, mida pooldab üks osa uurijaid, ei seo neid samanimelise egiptuse jumalanna ega pärsia jumalaga midagi muud peale nimede. Päriselt nii see siiski ei ole – seda, mis seob Rooma keisririigis austatud Isist või Mithrast Muinas-Egiptuse jumalanna või iraani jumalaga, on nimest oluliselt rohkem. Kindel on aga ka see, et ajaks, mil nimetatud müsteeriumikultused tekkisid, olid nii egiptuse Isis kui ka iraani Mithra teinud läbi suure transformatsiooni, omandades uusi jooni, mida neil Egiptuses ega Pärsias ei olnud. Nii ei olnud näiteks egiptlaste Isis erinevalt roomlaste omast laevasõidu kaitsja ja pärslaste Mithra ei olnud härja tapja, kellena teda kujutavad reljeefid ja skulptuurid Rooma keisririigis. Siiski säilitasid need kaks jumalust ka kreeka-rooma maailmas mitmed oma olemuslikud jooned. Nimetus idamaised kultused on nii Isise kui ka Mithrase puhul problemaatiline.
Teine laialt levinud arusaam peab müsteeriumikultusi antiikses religiooniloos hiliseks nähtuseks. Ka see ei vasta tõele. Paljud müsteeriumid (Eleusise müsteeriumid, Dionysose müsteeriumid) on väga arhailised ja kui ka Rooma vabariigi lõpufaasis või keisririigi ajajärgul tekkis uusi müsteeriumikultusi (näiteks Isise ja Mithrase müsteeriumid), siis ei ilmunud nad antiikmaailma uue kultusetüübina, vaid juba olemasoleva müsteeriumitraditsiooni jätkuna.
Müsteeriumikultuste lootused surmajärgsele elule
Nii nagu müsteeriumikultused erinesid üksteisest, erinesid ka nende kujutlused surmajärgsest elust. Järgnevalt vaadeldakse kolme müsteeriumikultuse surmajärgse elu kujutlusi – nendeks on Eleusise müsteeriumid, Dionysose kultus ja Isise kultus. Autor püüab vastata küsimusele, mis nende kultuste lootust surmajärgsele elule ühendab ja kas olid üldse olemas mingid spetsiifilised, müsteeriumiusunditele omased kujutlused surmajärgsest elust.
Eleusise müsteeriumid
Vanimaks allikaks Eleusise müsteeriumide surmajärgse elu ootuste kohta on 2. Homerose hümn, mis on dateeritud 6. sajandisse eKr ja pühendatud jumalanna Demeterile. Hümnis jutustatakse lugu Demeterist ja sellest, kuidas allilmajumal Hades röövis ta tütre Persephone, ning tema müsteeriumide rajamisest. Seejärel öeldakse hümnis:
„Õnnis on see, kes on näinud jumalanna müsteeriume. Kes on aga pühasse sissepühitsemata, kes sellest osa ei saa, sellele ei saa ka iialgi osaks õnnelik saatus surmas.“
5. sajandil täiendab luuletaja Pindaros hümnis öeldut:
„Õnnis on see, kes on näinud jumalanna müsteeriume ja nõnda maa alla läheb. Ta teab elu lõppu ja teab Zeusi antud algust.“
Kolmas sõnastus samast asjast pärineb Sophokleselt, kes ütleb:
„Kolm korda õndsad on surelikud, kes on näinud pühitsemist ja nii Hadesesse jõuavad; üksnes nende jaoks on seal elu, teiste jaoks hukatus.“
Meil ei ole Eleusise müsteeriumidest teada ühtegi täpsemat kirjeldust sealpoolsuse ega surmajärgse elu kohta. Eeltoodud tsitaadid kinnitavad vaid, et Eleusise müsteeriumide järgijad uskusid õnnelikku elu pärast surma ja pidasid selle eeltingimuseks pühitsemist müsteeriumidesse. Pindarose tsitaat vihjab ka erilisele tarkusele või teadmisele, mis müsteeriumidesse pühitsetud surnule osaks saab. Alates 5. sajandist eKr, kui kreeklaste hulgas levis usk taevas asuvasse sealpoolsusesse, mida Walter Burkert peab iraani usundi mõjuks, ei olnud mõte õnnelikust elust sealpoolsuses kreeklastele midagi tundmatut (seda on vaja rõhutada laialt levinud seisukoha vastu, nagu oleksid müsteeriumiusundid ainsana pakkunud alternatiivi vegeteerimisele pimedas Hadeses). Ent Eleusise müsteeriume näib iseloomustavat usk sellesse, et õnnelik elu pärast surma on vaid sissepühitsetute privileeg. Pindarose väide, et pühitsetud surnu „teab elu lõppu ja teab Zeusi antud algust“, meenutab aga Platonit, kes väidab inimhinge kohta, et viibides ideedemaailma piiril, saab hing osa absoluutsest teadmisest, mille ta hiljem unustab. Pindarose järgi omandab hing pärast surma otsekui uuesti kaotatud teadmise maailma saladustest.
Dionysose kultus
Järgmine oluline allikas müsteeriumikultuste sealpoolsuse uskumuste kohta on surnutele hauapanustena kaasa pandud kuldplaadid 4. sajandist eKr, mida on leitud erinevatest kreeklastega asustatud piirkondadest ja seostatud Dionysose kultusega. Erinevalt Eleusise müsteeriumidega seotud tsitaatidest sisaldavad need plaadid väga konkreetseid kirjeldusi sealpoolse maailma kohta. Nii öeldakse ühel kuldplaadikesel:
„Nüüd oled sa surnud ja nüüd oled sa sündinud, kolm korda õnnis – sellel päeval. Ütle Persephonele, et Bakchios ise on su vabastanud.“
Siin vihjatakse surnu minekule allilma, kus ta kohtub allilma valitsejanna Persephonega ning tal kästakse viimasega kohtudes öelda, et Bakchios, st Bakchos (=Dionysos) on ta vabastanud, ta kuulub valitute hulka. Ühel teisel kuldplaadikesel on aga väga üksikasjalik kirjeldus sealpoolsest paigast, kuhu surnu satub:
„Sa leiad paremat kätt Hadese majast allika; selle juures on valge küpress. Siin jahutavad ennast surnute hinged. Ära lähene sellele allikale! Edasi leiad sa värskendava vee, mis voolab välja meenutamise järvest. Seda valvavad valvurid, kes küsivad, miks sa kõnnid läbi Hadese pimeduse. Ütle: „Mina olen maa ja tähistaeva poeg. Ma olen suremas janusse ja hukkumas, seepärast anna mulle kiiresti vett, mis voolab välja meenutamise järvest.“ Ja siis nad teatavad sellest maa-alusele kuningale ja annavad sulle juua meenutamise järvest ja sa lähed edasi mööda püha teed, millel sammuvad auliselt ka teised müstid ja backhosed.“
Siin on tegemist tekstiga, mis meenutab „Tiibeti surnuteraamatut“, milles surnule antakse näpunäiteid, kuidas ohtlikest olukordadest õnnelikult välja tulla. Kuldplaadid teavad rääkida ka sellest, mis surnust edasi saab. „Püha tee“ on mõiste, mis oli Eleusise müsteeriumides oluline – nii nimetati teed, mis viis Demeteri müsteeriumide pühamusse (kr telesterion). Tõenäoliselt tuleb ka surnu hingel läbida sealpoolsuses erinevad paigad, et jõuda valitutele mõeldud paika, kuhu jäädakse igaveseks.
Ühel kuldplaadil öeldakse: „Sind ootavad maa all pidustused, mis ootavad teisigi õndsaid…“ Ilmselt liitub Dionysose müsteeriumidesse pühitsetud surnu hing pühitsetute sealpoolse kogukonnaga, kellega ta pühitseb pärast surma jätkuvalt müsteeriumeid. Pühitsetu surmajärgne sarnasus müsteeriumijumalaga on nii suur, et teda nimetatakse Backhoseks ja ühel kuldplaadil öeldakse otsesõnu: „Sa oled saanud inimesest jumalaks“. Monoteistlikus kontekstis oleks selline väide võimatu, ent polüteistlikus süsteemis, kus vahe inimese ja jumala vahel pole kvalitatiivne, on selline metamorfoos võimalik. Ilmselt oligi taoline jumalaga samastumine Dionysose austajate lõppeesmärk. Võimalik, et teatud ekstaatilises seisundis võidi seda jumalaks-olemist kogeda juba ka maa peal.
Isise kultus
Viimane näide, mis pärineb 2. sajandist pKr ja on seotud Isise kultusega, on pärit Apuleiuse teosest „Metamorfoosid“, mille peategelane Lucius laseb end pühitseda Isise müsteeriumidesse. Isis ütleb talle:
„Pea aga hästi meeles ja jäta see alatiseks sügavale südamepõhja: sa pead pühendama mulle kogu oma ülejäänud eluaja, kuni viimse hingetõmbeni. Seda pole ju palju nõutud, et sa nii kaua, kui sa elad, jääd alati selle võlglaseks, kelle heategu sind inimeste hulka tagasi viis. Elad sa aga õnnelikult, sa elad auväärselt minu kaitse all; ja kui su maine elutee lõpeb ja sa laskud allilma, leiad sa sealgi, maa-aluste võlvide all, et mina, keda sa siin praegu näed, valgustan ka Acheroni varje ja valvan Styxi sügavikke. Sina aga pääsed Elüüsiumi väljadele ja jääd lakkamatult palvetama oma päästja poole. Ja kui sa vankumatu kuulekuse, kohusetundliku teenimise ja kindlameelse karskusega mu tahet täidad, siis tea, et minu võimuses on pikendada su elu isegi üle selle piiri, mis sulle saatusest on määratud“ (Anne Lille tõlge).
Siin lubab Isis oma pühendatule esmalt õnnelikku elu siinpoolsuses. Kuna Isis on jumalanna, kellel on võim ka saatuse üle, võib ta pikendada ka oma järgija maist elu üle saatuse poolt kindlaks määratud piiride. Ka pärast surma on ta oma järgijaga, kusjuures nii nagu Dionysose müsteeriumides kujutati elu sealpoolsuses jätkuvate müsteeriumipidustustena, nii kirjeldab ka Isis oma pühitsetu surmajärgset elu tema lõputu teenimisena.
Kokkuvõte ja järeldused
Kokkuvõtteks võib öelda, et eelpool toodud näitetekstid kinnitavad praegu üldiselt levinud seisukohta, et müsteeriumikultused ei olnud omaette usundid kreeka-rooma usundi kõrval, vaid osa kreeka-rooma usundist. Surnutemaailm kui allilm, sealpoolsed jõed, Elüüsioni väljad – need on motiivid, mida me kohtame antiikusundis ka väljaspool müsteeriumikultusi. Tõenäoliselt ei olnud müsteeriumikultustel oma spetsiifilisi ettekujutusi surmajärgsest elust. Müsteeriumikultuste järgijad jagasid kujutlusi sealpoolsusest, mis olid ka muidu antiikmaailmas tuntud. Eriomane on neile õnneliku surmajärgse elu pidamine valitute privileegiks. Kes osutub valituks, seda ei otsusta mitte jumalik kohus, vaid müsteeriumipühitsus, mis tagab paiga Elüüsioni väljadel. See ei olnud kindlasti ainus põhjus, mis muutis need kultused teatud osa inimeste jaoks kreeka-rooma ühiskonnas atraktiivseks, aga oli kindlasti üks põhjustest.
Kirjandus
Apuleius (1994) Metamorfoosid ehk kuldne eesel (tlk Anne Lill). Tallinn: Hortus Litterarum.
Daniel Ogden (ed.) (2010) A Companion to Greek Religion. Chichester: Wiley-Blackwell.
David G. Riche, John E. Stambaugh (ed.) (2010) Sources for the Study of Greek Religion. Atlanta: Milton Keynes: Lightning Source.
Jon D. Mikalson (2005) Ancient Greek Religion. Malden: Blackwell.
Reinhold Merkelbach (1995) Isis Regina – Zeus Serapis. Stuttgart u. Leipzig: Teubner.
Reinhold Merkelbach (1999) „Die goldenen Totenpässe: ägyptisch, orphisch, bakchisch“ – Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik. Bd. 128, 1–13.
Walter Burkert (1987) Ancient Mystery Cults. Harvard: Harvard University Press.
Walter Burkert (2011) Griechische Religion der archaischen und klassischen Epoche. Zweite, überarbeitete u. erweiterte Auflage. Stuttgart: Kohlhammer.
Walter Burkert (2016) Kreeklased ja idamaad. Homerosest maagideni (tlk Jaan Lahe). Tallinn: TLÜ kirjastus.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent ja EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses.
K&T viitamisjuhendit vt siit.
