„Siis tõusis Peetrus koos nende üheteistkümnega püsti, tõstis häält ja kõneles neile: „Juuda mehed ja kõik Jeruusalemma elanikud! Olgu see teil teada – pange tähele mu sõnu! Nemad ei ole sugugi joobnud, nagu te arvate, on ju alles kell üheksa hommikul. Vaid see on, mida prohvet Joel on öelnud:
„Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal,
et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale
ja teie pojad ja teie tütred ennustavad
ja teie noored näevad nägemusi
ja teie vanad näevad unenägusid,
ning oma teenrite ja teenijate peale
ma valan neil päevil välja oma Vaimust
ja nad ennustavad,
ning ma annan märke ülal taevas
ja tunnustähti all maa peal:
verd ja tuld ja suitsusambaid.
Päike muutub pimedaks
ja kuu vereks,
enne kui tuleb Issanda päev, suur ja ülev.
Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.”
Iisraeli mehed, kuulge neid sõnu: Jeesuse Naatsaretlase, mehe, kellele Jumal on tunnistuse andnud vägevate tegude ja märkide ja tunnustähtedega, mis Jumal tema läbi teie keskel tegi, nõnda kui te isegi teate, tema enda, kui ta oli Jumala määratud nõu ja etteteadmise järgi loovutatud, olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud. Aga Jumal on tema üles äratanud, päästes ta surmavaludest, seepärast et surmal ei olnud väge teda pidada oma võimuses. Taavet ütleb tema kohta:
„Ma näen Issandat alati enese silme ees,
sest ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks.
Seepärast mu meel rõõmustab ja mu keel hõiskab,
mu ihugi võib hingata lootuses,
sest sa ei jäta mu hinge surmavalda
ega anna oma Vagale näha kõdunemist.
Sa oled mulle andnud teada elu tee,
sa täidad mind rõõmuga oma palge ees.”
Mehed-vennad! Tohib ju avalikult teile öelda peavanem Taavetist, et ka tema on surnud ja maha maetud ja tema haud on meie juures tänini. Et ta oli prohvet ja teadis, et Jumal oli talle vandega tõotanud tema troonile seada istuma järglase ta niuete viljast, siis ta nägi ette ning rääkis Messia ülestõusmisest:
„Ei teda jäeta surmavalda
ega näe ta liha kõdunemist.”
Sellesama Jeesuse on Jumal üles äratanud surnuist, meie kõik oleme selle tunnistajad. Et ta nüüd Jumala parema käega on ülendatud, siis ta on saanud Isalt Püha Vaimu, nagu oli tõotatud, ning on selle välja valanud; seda teie nüüd näete ja kuuletegi. Taavet ei ole ju läinud taevasse, aga ta ütleb:
„Issand ütles mu Issandale:
Istu mu paremale käele,
kuni ma panen su vaenlased su jalajäriks!”
Kogu Iisraeli sugu teadku nüüd kindlasti, et Jumal on tema teinud Issandaks ja Messiaks, sellesama Jeesuse, kelle teie risti lõite!” Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: „Mida me peame tegema, mehed-vennad?” Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni. Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub.” Veel paljude muudegi sõnadega veenis Peetrus neid ja manitses: „Laske end päästa sellest sõgedast sugupõlvest!” Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti, ning sel päeval lisati nende hulka umbes kolm tuhat inimest.” (Ap 2:14–41)
Sissejuhatus: jutlus jutlusest ei ole üksnes jutlustajaile
Meie tekst täna on jutluse tekst. Mitte tekst jutluse pidamiseks, vaid jutluse alustekstiks ongi jutlus ise. Täpsemini, lausa esimene kristlik jutlus, mis kunagi peetud. Nii-öelda maailma esiettekanne.
Pärast niisugust otsekohest ülestunnistust on lugejail, kes end jutlustajaks ei pea, põhjendatud kiusatus loobuda selle lugemisest. Aga see, et üks kiusatus on põhjendatud, ei tähenda veel, et sellele peaks järele andma. Sest jutlus pole kunagi üksnes jutlustajale (muidugi on siin väga vastandlikke arusaamu: mõned jutlustajad unustavad jutluse pidamisel kuulajad ära, teistel ei tule meelde iseennast kuulajate sekka arvata). Nii on ka jutlus jutlusest meile kõigile, sest me kõik vajame Jumala armu kuulutust, ning meil kõigil on tarvis seda ka mõista.
Esimene jutlus oli Kolmainu Jumalast
Nelipühapäeva kuulutuse tuum on Peetruse puhul nii sügavalt trinitaarne, justkui olekski see tema teoloogiline eesmärk. Sisuliselt ütleb ta oma kuulajatele, et:
- Jumal on oma tööd alustanud ammu enne meid ja sõltumata meist ning tema viib oma armu ja pääste plaani ellu üle sajandite ning põlvkondade (s 16–21);
- see töö on kulmineerunud tema Pojas Jeesuses, kes on surnud ning Jumala väes üles äratatud (s 22–24; 32), ja
- nüüd on see kogetav Püha Vaimu läbi, kes „valatakse välja“ nende peale, kes usuvad (s 33).
Kui Peetrus on selle lahti seletanud (kasutades ilmselt märkimisväärselt rohkem sõnu, kui Luukas oma kokkuvõttes seda on teinud, vrd s 40), siis kokkuvõtteks pöördub ta oma kuulajate poole sisuliselt küsimusega (see on üks väljenditest, mis on Luukal jäänud üles tähendamata, aga mida võib jutluse lõpus tajuda): „No mis te nüüd selle peale kostate?“ Vastus ei jäänud tulemata: „Endist viisi enam edasi elada ei saa. Mis me peame tegema?“ (vrd s 37).
*
Vahemärkusena: Kas poleks võimas, kui meie jutlustajate tänased kuulajad samal kombel Jumala Sõnale reageeriksid (selle asemel, et mõttes arutleda, mis täna pärast jumalateenistust kirikukohvi juurde pakutakse või kas ma jõuan veel enne bussile minekut kellegagi oma jutud räägitud)?
Nelipüha: tuntud traditsioonid ning üllatavad elamused
See jutlus peeti nelipühal. Nelipüha oli juutide üks kolmest kõige tähtsamast pühast, mida tähistati viiskümmend päeva pärast paasapühi. Niisiis, otsustavad sündmused jüngrite elus toimusid juutide olulistel pühadel: Jeesuse surm ja ülestõusmine paasapühadel ning Püha Vaimu väljavalamine ja kristliku koguduse sünd juutide nelipühal.
Nõnda nagu paasapühadel, nii oli ka nelipühadel ajalooline ja põllumajanduslik tähendus. See oli ühelt poolt lõikuspüha, teisalt aga meenutas Seaduse andmist Iisraeli rahvale Siinai mäel.
Iga täiskasvanud juut, kes elas Jeruusalemmast 30 kilomeetri raadiuses, oli kohustatud minema linna seda tähistama. Kaugemal elavad juudid läksid pühadeks võimaluse korral. Seega oli nende pühade aegu tõepoolest juute koos pea kogu tolleaegsest Rooma riigist (Ap 2:5jj).
Peetruse jutlus polnud aga teemakohane – see ei käsitlenud nelipüha ei selle agraarsest ega usulisest aspektist. Jutluseks annab hoopis tõuke üks erakordne elamus, mis juba oma olemuses on väga vasturääkiv. Nimelt on Jeesuse jüngrite peale langenud Püha Vaim ning sellega on kaasnenud ebatavalised ilmingud: ühelt poolt saavad mõned pealtkuulajad jüngrite jutust või palvest eriti hästi aru (Ap 2:6.8jj), teistele tundub see aga erakordselt segane (Ap 2:13).
Selle tekstilõigu lugejatel ja uurijatel on olnud siin palju peamurdmist. Mis mõte oli sellel imel, mis pani jüngreid rääkima mingi Rooma riigi kauge provintsi kohalikku murrakut, kui praktiliselt kõik kohalolijad mõistsid nagunii aramea ja kreeka keelt? Mina ka ei tea. Kuid mis mulle selgesti ja veenvalt kätte paistab, on erakordne elamus, mille läbi jüngrid kogevad Ristija Johannese ning Jeesuse ettekuulutuse täitumist (vt Mt 3:11; Jh 14:16–17; Ap 1:5). Mulle näib, et selle imelise elamuse detailid (mis keeles ja miks räägiti või kuidas need tulekeeled Ap 2:3 just täpselt välja nägid) ei ole määrava tähtsusega. Üksikasjade kõrval ei tohiks me unustada asja tuuma: neile oli kingitud vapustav elamus Jumalaga.
Nüüd tõuseb Peetrus püsti. Ka tema ei hakka seletama tulekeelte olemust või räägitud-kuuldud keelte lingvistilist kuuluvust. Ta ei rahulda kuulajate uudishimu. Ta kuulutab Jumala armu: ta ütleb, et Jumala kingitud elamusel on tähendus ja mõte.
Elamus vajab seletust
Siin on minu jaoks sõnumi fookus: elamus vajab seletust. Ilmutus lausa tingib kuulutuse.
Kui Jeesus oli surnuist üles äratatud, siis ta ilmus jüngritele. Keegi ei „leidnud“ teda. Inimestel oli kogemus ülestõusnud Issandaga, sest too otsustas end ilmutada. Tema avas end. See on Jumala arm, kui ta võimaldab meil ennast tõelisena, elavana kogeda.
Kuid elamus vajab seletust, vajab kuulutust. Nii on see olnud juba ülestõusmise esimesest päevast peale. Kui Jeesus ilmus Maarja Magdaleenale, siis saatis ta naise sellest kogemusest teistele rääkima: „Mine ja ütle mu vendadele“ (Jh 20:17–18). Jüngreid, kellega Jeesus incognito Emmause teel kohtus, juhatas Jeesus pühakirjast seletust saama, et mõista Jumala kingitud kogemust (Lk 24:27). Kui peatselt pärast nelipühapäeva jutlust pidi Peetrus koos oma kaaslase Johannesega Suurkohtu ees oma tegevusest aru andma, siis kinnitasid nad sama põhimõtet – kogemuse juurde käib kuulutus: „Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud.“ (Ap 4:20)
Jutt Jumalast ilma kogemuseta jääb vaid jutuks. Jeesuse ilmumistel pärast tema ülestõusmist on Uues Testamendis väga kaalukas koht. Kui Paulus loetleb Jeesuse ilmumisi, siis viib see välja isikliku kogemuse tunnistamiseni (1Kr 15:1–10). Küllap tahab Jumal, et see loetelu meie kõigi puhul meie isikliku elamuseni jõuaks.
Kuid paljudele piirdub elamus emotsiooniga. Emotsioonid küll tulevad, aga nad ka lähevad. Emotsioonid võivad jääda mõistetamatuks. Seepärast vajab elamus Sõna ja seletust. Nii peaks see olema tegelikult igal jumalateenistusel – kogemus Jumalaga ja Sõna seletus käsikäes. Jumala ilmutus, mis on üksnes tema armu tegu, ning Sõna seletus, mis on inimeste kätte antud.
Seda siin Peetrus meie tänases tekstis teebki. Jumal oli kinkinud Püha Vaimu väljavalamisega erakordse elamuse ning mõned said sellest isiklikult, teised pealtvaatajatena osa. Nüüd oli tarvis näidata, mis on selle tähendus ning kuidas see seostub Jumala tööga suures plaanis.
Peetruse jutluse sõnum
Kui otsime tuuma ja pisut lihtsustame, leiame Peetruse jutlusest sõnumi kolme dimensiooniga:
- Peetruse kuulajatele (meie kaasa arvatud) öeldakse – või tuletatakse meelde – esmalt seda, mida Jumal on minevikuks teinud;
- Meile antakse kinnitus, et Jumala arm ei ole aegunud (sellel pole kohta kuupäevale „parim enne“), vaid on meie kõigi jaoks olemas ehedalt siin ja praegu;
- Jumal ootab alati meie reaktsiooni.
Jutluse alguses tuletas Peetrus kuulajatele meelde, mida Jumal on varem prohveti kaudu öelnud. Jumala töös on järjepidevus. Mida enam me õpime tundma Jumala Sõna, mis tunnistab Jumala tegudest minevikus, seda paremini näeme ja märkame seda, mida ta praegu teeb. Tulles ajas lähemale, osutas Peetrus Jeesusele, mida Jumal on just hiljuti Jeesuse kaudu teinud.
Aga – jutlus, Jumala Sõna kuulutus ja seletus ei ole kunagi pelgalt mineviku meenutamine. Me saame teada, et seesama Jumal on sellesama armuga siin ja praegu meie juures.
Salmides 24 ja 33 rõhutab Peetrus, et Jumal on Jeesuse surnuist üles äratanud. Mis on selle kuulutuse mõte? Muidugi see, et elav Jeesus on elav meie pärast ja meie jaoks. Ta on siin. Püha Vaimu läbi on ta siin, meie juures, sinu ja minu juures.
Lõpuks kuulutab Peetrus, et Jeesus on Issand. See on väljakutse. See on sõnum, millele peab kuidagi reageerima. Mitte lihtsalt: „Ahah“. Kui me sellega piirdume, ei ole sõnum meile veel päriselt kohale jõudnud. Jeesus on Issand, kelle Jumal on ülendanud ning selle kinnituseks meile Püha Vaimu saatnud (s 33; taas trinitaarne Jumala-käsitlus!) ning seetõttu on nüüd maailmas kõik teisiti.
See ei ole uudis, nagu me neid tänapäeval televiisorist vaatame ja siis kanalivahetuseks nupule vajutame. See on kuulutus, mis esitab meile väljakutse ning meid omakorda isikliku jumalakogemuse võimaluse juurde juhatab. Kogemus vajab kuulutust ja elav kuulutus omakorda aitab meil avaneda Jumala töö märkamiseks ning uute kogemuste vastuvõtmiseks.
Üllas Tankler (1959), D. Min., pastor, on Ühinenud Metodisti Kiriku globaalteenistuse Euroopa ja Põhja-Aafrika piirkonna täitevsekretär ning Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari piibliõppe ja praktilise teoloogia dotsent.
K&T viitamisjuhendit vt siit.
