„Keegi rahva hulgast vastas talle: „Õpetaja, ma tõin sinu juurde oma poja, kellel on keeletu vaim, ja kus tahes see teda tabab, paiskab see ta maha ja siis mu poeg ajab vahtu suust ja kiristab hambaid ja kangestub. Ja ma ütlesin su jüngritele, et nad ajaksid selle välja, ent nad ei suutnud.” Aga tema vastas neile: „Oh uskmatu sugupõlv! Kui kaua ma pean teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla? Tooge ta minu juurde!” Ja nad tõid ta Jeesuse juurde ja Jeesust nähes raputas vaim kohe poissi ja poiss kukkus maha ja vähkres vahtu suust ajades. Ja Jeesus küsis tema isalt: „Kui kaua see juba temaga nõnda on?” Aga tema ütles: „Lapsest saadik, ja see vaim on teda sageli visanud ka tulle ja vette, et teda hukata. Aga kui sa midagi võid – tunne meile kaasa ja aita meid!” Aga Jeesus ütles talle: „Sa ütled: Kui sa võid! Kõik on võimalik sellele, kes usub.” Otsekohe hüüdis lapse isa: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!” Aga kui Jeesus nägi, et rahvahulk kokku jookseb, sõitles ta rüvedat vaimu: „Sina keeletu ja kurt vaim, ma käsin sind, mine temast välja ja ära tule kunagi enam tema sisse!” Ja vaim läks välja kisendades ja teda üha raputades ning poiss jäi otsekui surnuks, nii et paljud ütlesid, et ta on surnud. Aga Jeesus võttis poisi käest kinni, tõstis ta üles, ja poiss tõusis püsti. Ja kui nad olid koju tulnud, küsisid ta jüngrid temalt omavahel olles: „Miks meie ei suutnud seda välja ajada?” Ja Jeesus ütles neile: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.”“ (Mk 9:17–29)
Meie ees rullub lahti üks eriline lugu imelisest paranemisest. Jeesuse juurde toodi poiss, kelles oli keeletu vaim, kes saatis talle raskeid katsumusi ja kannatusi. Poisi isal oli Jeesusele lihtne palve: „Aga kui sa midagi võid – tunne meile kaasa ja aita meid!“ Muud midagi. Poisi isa ei hakanud Jeesust paluma, et tee mu laps terveks. Samuti ei hakanud ta esitama Jeesusele mingeid muid nõudmisi ega tingimusi. Tal oli vaid alandlik palve – kui sa võid.
Aga kui sageli julgeme öelda meie: „Kui sa midagi võid – tunne meile kaasa ja aita meid!“ Kui sageli palves Jumala poole pöördudes tunneme alandlikkust ega esita oma nõudmisi, vaid oleme sama alandlikud, kui selle haige poisi isa? Kui sageli julgeme meie oma palve lõpetada sõnadega, et sündigu kõiges Sinu tahe? See nõuab julgust, julgust salata enda tahe ja panna lootus kõiges üksnes Jumalale. See kõik on meile mõtlemisaineks. Tegelikult on nii, et me peaksime loobuma enesekesksest mõtlemisest ja mitte seadma enda vajadusi kõige kõrgemaks ja olulisemaks. Siis ei tasuks meil ju üldse Jumala poole palvetada. Siis pole meil ju kellegi abi vaja. Kuid palvetamine näitab ju seda, et me tunnistame, et peale meie on olemas veel keegi, kes on meist olulisem, võimsam ja püham. Palvetades me tunnistame oma nõrkust, et me peame palvetama selle poole, kes on meist ülim. Palvetamine näitab, et me ei saa ise oma asjade lahendamisega hakkama ja palume Tema aitamist, kaitset ja lohutust.
Ei ole see ju ainult meie, lihtsate inimestega nii. Me ju teame seda, et Jeesus palvetas Ketsemani aias oma Isa poole, öeldes: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!“ (Mt 25:39) Ka Jeesus tunnistas oma nõrkust ja palus oma Isa kaitset ja aitamist. Kuid ta surus alla oma tahtmise ja usaldas kõik oma taevase Isa kätesse, sest Tema käes on kõik asjad võimalikud. Isegi siis, kui ta seisis silmitsi raskete hetkedega, jäi Jeesus alandlikuks ja tahtis, et juhtuks see, mida tahab tema taevane Isa. Tema palved olid alandlikud, tunnistades oma nõrkust ning andes tunnistust sellest, et tema Isa on kõigest kõrgem.
Need ei ole tegelikult lihtsad teemad. Enda salgamine ja kõiges Jumala usaldamine ja Tema tahtmise palumine ei ole lihtne teema. Ei ole lihtne tunnistada tänases maailmas oma nõrkust. Maailmas, kus kõik peab nägema välja uhke ja edev. Maailmas, kus inimesed on aktiivsed, targad, enesekesksed ja iseteadlikud. Paljude arvates ei kuulu sellisesse maailma alandlikkus ja oma nõrkuse tunnistamine. Tunnistamine, et ma ei saa oma asjadega hakkama ja pean paluma abi, ja mitte teistelt inimestelt, vaid Jumalalt. Olendilt, keda paljude jaoks tänases maailmas ei eksisteeri, sest teda ei ole võimalik teaduslikult põhjendada ja me teda oma silmaga reaalselt ei näe. See on ju tänases maailma inimeste jaoks ebanormaalne. Kuid alandlikkus ja oma nõrkuse tunnistamine ei ole tegelikult häbiasi, vaid hoopis meie tugevus. Me suudame olla tugevad, et tunnistada, et me oleme tegelikult nõrgad ja vajame oma taevase Isa toetust, mõistmist ja abi. Nii nagu tunnistas Jeesus oma alandlikkust, nii peaksime ka meie seda tegema. Tema on meile ju eeskujuks. Usk Jumalasse on see, mis julgustab meid kõiges usaldama just Teda ja ainult Tema tahtmist. Usk julgustab meid tunnistama oma nõrkusi.
Need on keerulised teemad, mis nõuavad, et me tegeleksime nendega. Need nõuavad meilt enda sisse vaatamist ja püüdu leida üles see, mis on olnud kadunud. Leida üles oma alandlikkus, julgus tunnistada oma nõrkusi; usu, et kõik oma lootused paneme üksnes Jumalale. Meile on antud aeg ja me peaksime seda kasutama. Peaksime mõtlema enda jaoks ja oma sisimas need asjad selgeks. Mõelda sellele, kas me suudame olla oma raskustes, haigustes, muredes ja probleemides sama vaiksed ja alandlikud nagu oli seda Jeesus, kes teadis oma eesseisvaid katsumusi. Või nagu selle haige poisi isa, kes ütles Jeesusele: „Kui sa midagi võid – tunne meile kaasa ja aita meid!“ Mõelgem sellele.
Jeesus ütleb, et sellele on kõik võimalik, kes usub. Me teame seda, et usk on kõige alus. Kui me võtame veelkord loo evangeeliumist, kus Jeesus tervendas imeliselt raskesti haige poisi, siis kas me päriselt usume sellist imelist paranemist? Kas me ka tegelikult usume imetegusid ja imelisi juhtumeid, mis meie ümber ja kogu maailmas juhtuvad? Ega neile küsimustele ühtset vastust anda ei saa. Kõik oleneb ikkagi inimesest ja tema vaadetest, kuid üks on kindel: tegelikult juhtub meie ümber asju, mida me ei saa seletada. On ka selliseid asju, mida me ei saa isegi teaduslikult põhjendada. Iseasi on see, kas me neid usume või mitte.
Kuid imesid juhtub ja see on üksnes Jumala tegu. Nii nagu juhtub seletamatuid ja erilisi asju, nii on läbi ajaloo olnud ka erilisi inimesi. Inimesi, kes on Jumala välja valitud ja kellele on osaks saanud Jumala eriline soosing. Üks selline inimene oli ema Teresa, kes pühendas kogu oma elu teiste aitamisele. Talle sai osaks Jumala eriline kutsumine, kui ta 12-aastaselt otsustas nunnaks hakata. Mida mõtleb sellises vanuses laps ja mida ta teab üldse nunnaks saamisest? Sellele ei oska meie vastust anda, kuid see on Jumala tegu. Talle sai osaks Jumala eriline soosing. 1950. aastal sai ema Teresa paavstilt loa rajada Halastuse Misjonäride Ordu ja selle ordu missioon oli ema Teresa enda sõnul aidata näljaseid, hüljatud, kodutuid, pimedaid ja leeprahaigeid – kõiki, kes on ühiskonnast välja tõrjutud ning keda varem või hiljem ootab surm. Me võime öelda, et ta elas teiste inimeste jaoks ja tegi kõik selleks, et neil oleks natukenegi parem ja et nad tunneksid, et on olemas keegi, kellele nende käekäik korda läheb. Ta ei teinud seda selleks, et pälvida tunnustust ja saada teiste inimeste heakskiitu. Tema tegevus ja missioon oli omakasupüüdmatu. Kuid Jumal märkas tema pühendumist ja seda tööd, mis ta tegi. Talle oli antud kutsumus, raske kutsumus, kuid ka usk Jumalasse ja lootus, et alati on võimalik aidata.
19. oktoobril 2003. aastal kuulutas paavst Johannes Paulus II ema Teresa õndsaks ja 4. septembril 2016. aastal kuulutas paavst Franciscuse ta pühakuks. Kuid pühakuks ei saa niisama lihtsalt, vaid pühakuks kuulutamine eeldab kahte surmajärgset imetegu, milleks Vatikani eksperdid peavad ema Teresa poole palvetanud raskelt haige naise tervenemist 2003. aastal Bengalis ja 2015. aastal mitmest ajukasvajast tervenenud mehe juhtumit Brasiilias. Kuid ka neil, kes tema poole palvetasid, pidi olema tohutu suur usk sellesse, et tema neid nende haigustes aitab. Ütleb ju Jeesus, et kõik on võimalik sellele, kes usub.
Kuid mida vajab inimene, kes on raskelt haige? Ta vajab mõistmist, ärakuulamist, positiivset ellusuhtumist, usku ja eelkõige imet. Ime on see, mis teeb haige terveks. Kuid alati ei juhtu imed, isegi siis, kui me väga palume. Isegi siis, kui me oleme väga alandlikud. Ime on Jumala tegu ja Jumalal on iga inimesega omad plaanid. Mõni terveneb ime läbi, saades kaasa ülesande, mida edaspidi täita. Samamoodi ei saa kõik inimesed pühakute poole palvetades terveks. Kuid miks ühed saavad ja teised mitte, sellele ei oska keegi vastust anda. See on seletamatu, see on ime ja üksi ainult Jumala tegu.
„Kõik on võimalik sellele, kes usub.“ Tundub see ju lihtsa lausena, kuid kas tegelikult ikka on? Kas ikka on lihtne öelda, et ma usun? Ka see on meile mõtlemisaineks. Me võime ju ennast petta, samuti ka teisi inimesi, kuid Jumalat me petta ei saa. Tema näeb meie sisse. Tema näeb ka meie kõige pimedamasse hingesoppi ja näeb seda, kas me ka tegelikult usume. Kas me ka tegelikult usume Jumala imetegusid. Vaadakem enda sisse ja leidkem üles see, mis on võib-olla ajaga tuhmunud ja minevikku vajunud. Otsigem üles tõeline usk meie taevasesse Isasse. Otsigem üles julgus tunnistada oma nõrkusi ja abitust. Otsigem üles täielik alandlikkus oma Jumala vastu. See kõik on meis olemas ja ka Jumal teab seda, kuid me peame selle vaid üles leidma ja seda tunnistama. Aamen.
Merle Prass-Siim (1983) on EELK Paldiski Nikolai koguduse õpetaja.
K&T viitamisjuhendit vt siit.
