Kõneldes Jumalast mõtleme me kõikvõimsast ja igavesest väest, kes on kogu meie universumi olemasolu taga. Seesama kõikvõimas Jumal on aga ka Jumal, kes on läbi inimkonna ajaloo end meile ilmutanud. Ta on ilmutanud end armastava väena, elule mõtet ja julgust andva jõuna, kes ütleb meile: „Ära karda, mina olen Sinuga, ma aitan Sind, ma toetan Sind.” Seda sõnumit on põlvest põlve kuulutatud ning see on olnud vabastavaks ja tervendavaks kogemuseks väga paljudele inimestele, ka tänasel päeval.
Öeldakse, et kristlane on nagu kerjus, kes leidnuna paiga, kus saab süüa, läheb tänavale tagasi ja näitab seda ka teistele. Milles on aga asi, et see kuulutus on tänasel päeval jäänud nii vaikseks? Moodne inimene ütleb, et ta ei vaja Jumalat. Elu on küll raske ning sageli ülekohtune ja mõttetu, kuid ju see siis on saatus. Sõnum ei jõua kohale, tekitab segadust, võõristust. Kui ainult Jumal oleks reaalsem, kogetavam; kui ta ometi sekkuks rohkem maailma asjadesse, aitaks hädalisi, karistaks süüdlasi.
Kahtlematult võiks kõikvõimas Jumal meie maailma ja elureaalsuse kui kaardimajakese ühe hetkega ümber lükata ja teha lõpu sellele hädaorule ning inimesele. Vähemalt meie inimestena mõtleme, miks ta ei vali seda lihtsamat teed, sest kõik on ju niikuinii täiesti untsus. Ka kristlaste hulgas kuuleme sageli arvamust, et kuna maailm on hukas, siis iga õige kristlane peab vastanduma maailmale. Huvitaval kombel Jumal nii ei arva. Ta ei pööra end maailmast ära, vaid vastupidi – ta tuleb siia maailma inimesena. Inimesena, kes kõnnib meie kõrval, kes ongi reaalne, kogetav, kes aitab, toetab ja julgustab meid. Järelikult tema usub, et meie siinsel maailmal ja elul on väärtus ning mõte. Meie jaoks on see kinnitus, et maailm ei ole mitte Jumalast hüljatud paik, millele on juba käega löödud, vaid just see ainumõeldav keskkond, kus on võimalik Jumalaga kohtuda. Jeesus ütleb: „Minge ja kuulutage: Taevariik on lähedal! Tehke terveks haigeid, äratage üles surnuid, tehke puhtaks pidalitõbiseid, ajage välja kurje vaime! Muidu olete saanud, muidu andke!” (Mt 10,7–8) Kõik see vajab kuulutamist, edasiviimist. Jumal on selle ülesande jätnud oma järgijatele. Meil on sõnum, meil on isiklik kogemus Jumala toimimisest meie elus ja selle pagasiga läheme teele.
Üks vana legend räägib Jeesuse taevaminemisest. Inglid tervitavad teda seal ja küsivad murelikult: „Mis saab nüüd sellest kõigest, mida sa maa peal alustasid? Kuidas see kõik edasi läheb, kui sina oled nüüd taevas?” Jeesus näitab oma jüngrite ehk õpilaste peale, kes taevaminemise paigast oma kodude poole jalutavad: „Mul on ju mu õpilased!” Aga inglid ei jäta: „Kui nemad peaksid ebaõnnestuma, mis plaan sul siis on?” Jeesus vastas neile: „Mul ei ole teist plaani.”
Meie olemegi Jumala plaan siin maailmas, inimeste jaoks meie ümber. Päris nadi maapealne personal võiks nii mõnigi öelda. Jumala saladused usaldatud inimese kohmakatesse kätesse, kellest ei ole kunagi teada, kas nad tulevad oma ülesannetega toime või mitte. Aga Jumal ilmselt mõistab, et vaatamata puudustele on inimene inimesele ainus usutav sõnumitooja, sest nad jagavad sarnast keelt, elukogemust, küsimusi.
Kui me seda nüüd tõepoolest tõsiselt võtame ja tahamegi antud ülesannet täita, siis tekib küll tahtmine öelda: „Tule taevas appi! Ma ei oska ju! Ma ei saa ju! Mul pole aega! Üleüldse – tehku need, kes oskavad, kes on andekad, sõnaosavad jne. Mina olen selline keskpärane inimene ja mul ei ole suurt midagi öelda ega anda.”
Muidugi oleme inimestena erinevad ja meie anded on erinevad – seega on mõtet neid rakendada ikka seal, kus neid vaja on. Mitte üle meie võimete, aga ka mitte alla meie võimete. Ma usun, et siin on oluline näha tervikut, nähtamatut niidistikku, mille inimeste erinevad anded ja oskused ühtekokku moodustavad, kes ühise eesmärgi nimelt tegutsevad. Iga niit on oluline, sest see annab niidistikule tugevuse. Ei piisa sellest, kui seal on ainult mõned säravad kuldsed niidid ja mõned tugevad terastrossid – võrk saab ikka liiga hõre.
Assisi Franciscusele on omistatud see suurepärane mõte: „Kuuluta evangeeliumi igal ajal ja kui muidu ei saa, siis kasuta ka sõnu.” Meil on sageli ettekujutus ideaalsest kristlasest kui sõnaosavast kõnemehest, sest oma usku saab ju tunnistada ainult suuga. See on väga kitsas arusaam, mis jätab kõrvale suure osa kristlastest, kelle tugevad küljed ja head omadused seisnevad näiteks kaasinimeste teenimises, nende eest palvetamises jne. Veelgi enam – kui meie sõnad võivad kaotada tähenduse, kohata mittemõistmist, siis seda olulisema kaalu omandavad meie teod. Kui me teeme midagi oma kaasinimese heaks, siis kõneleb see selgemat keelt kui tuhat sõna.
Ühes Saksamaa kirikus on pandud üles avasüli seisva Jeesuse katkine kuju. Tema käed murdusid ära kirikuhoone pommitamise ajal Teises maailmasõjas. Pärast sõda arutati koguduses, mida selle kujuga teha, kas lasta see parandada või viia üldse ära. Kogudus otsustas kuju siiski alles jätta, just sellise katkisena, sest ta kõneleb kiriku külastajale väga selget keelt – meie olemegi Jeesuse ainukesed käed, kelle abil ta saab oma tööd inimeste seas jätkata. Jumal usaldab meid, usalda Sina teda ja ennast ka!
Mõtisklus raadiosaatest „Misjonikoor muusikas ja sõnas” 2012.
Kadri Lääs (1975), teoloog, töötab Euroopa Liidu Välisteenistuses Brüsselis ning kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi ja on EELK liige.
K&T viitamisjuhendit vt siit.
