„Keegi rahva hulgast vastas talle: „Õpetaja, ma tõin sinu juurde oma poja, kellel on keeletu vaim, ja kus tahes see teda tabab, paiskab see ta maha ja siis mu poeg ajab vahtu suust ja kiristab hambaid ja kangestub. Ja ma ütlesin su jüngritele, et nad ajaksid selle välja, ent nad ei suutnud.” Aga tema vastas neile: „Oh uskmatu sugupõlv! Kui kaua ma pean teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla? Tooge ta minu juurde!” Ja nad tõid ta Jeesuse juurde ja Jeesust nähes raputas vaim kohe poissi ja poiss kukkus maha ja vähkres vahtu suust ajades. Ja Jeesus küsis tema isalt: „Kui kaua see juba temaga nõnda on?” Aga tema ütles: „Lapsest saadik, ja see vaim on teda sageli visanud ka tulle ja vette, et teda hukata. Aga kui sa midagi võid – tunne meile kaasa ja aita meid!” Aga Jeesus ütles talle: „Sa ütled: Kui sa võid! Kõik on võimalik sellele, kes usub.” Otsekohe hüüdis lapse isa: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!” Aga kui Jeesus nägi, et rahvahulk kokku jookseb, sõitles ta rüvedat vaimu: „Sina keeletu ja kurt vaim, ma käsin sind, mine temast välja ja ära tule kunagi enam tema sisse!” Ja vaim läks välja kisendades ja teda üha raputades ning poiss jäi otsekui surnuks, nii et paljud ütlesid, et ta on surnud. Aga Jeesus võttis poisi käest kinni, tõstis ta üles, ja poiss tõusis püsti. Ja kui nad olid koju tulnud, küsisid ta jüngrid temalt omavahel olles: „Miks meie ei suutnud seda välja ajada?” Ja Jeesus ütles neile: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.”“ (Mk 9: 17–29).
Oleme kirikuaastas jõudnud paastuaega. Jeesuse minemisega Jeruusalemma, vastu oma kannatustele ja ristisurmale, on alanud Jumala armastuse ohvritee. Jumalik armastus loobus jumalikust aust, et saada sulaseks ning kannatada inimese eest.
Paastuaja teise pühapäeva nimetus reminiscere kõlab tõlgituna ’tuleta meelde’. „Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust, sest need on maailma ajastu algusest! Ära tuleta meelde mu nooruse patte ega mu üleastumisi; mõtle minule oma heldust mööda, oma headuse pärast, oh Issand!” palvetab laulik pühapäeva algussalmis psalmis 25 (6–7).
Tuleta Jumal mind ja oma heldust meelde! Inimene tõstab oma hinge kõigevägevama poole ja anub, et Issand tuletaks teda meelde ja oleks talle armuline, et Jumala käsi oleks hellalt tema üle ning õpetaks ja juhiks teda oma tõeteel, et Jumal näeks inimese viletsust ja vaeva ning annaks andeks kõik tema patud. Nõnda loodab inimlaps Jumala peale, sest ta on mõistnud, et ilma Jumala abita ei jõua ta oma eluteekonnal väga kaugele.
Aegade jooksul on loendamatuid kordi palutud Jumala poole ka meie maa ja rahva pärast. Küllap on paljud saanud kaasa elada oma kaasteeliste rõõmudele ja muredele, tõstes lähedasi ja nende eluhetki palves Jumala ette, teades, kui väga on Jumala abi ja juhatus inimlapsele vajalik. Selleks julgustab meid ka apostel Paulus, kes kirjutab esimeses kirjas tessalooniklastele: „Palvetage lakkamatult“ (5:17); palvetage iga päev, mitte ainult mõnikord või siis kui juba suures hädas olete. Ja inimlaps anubki oma Jumalat: „Tuleta mind meelde, oh Issand!”
Vaevalt, et Jumal saaks oma loodut unustada või hetkekski temast mööda vaadata. Jumalal on meeles, kes me oleme ja kust me tuleme ning Tema on oma halastuses ja armus iga paluja lähedal. Võib-olla tuleks meie palve pöörata hoopis teisipidi: tuleta, inimlaps, endale meelde, kes on kõigeväeline Jumal ning mida Ta on sinu heaks oma Pojas Jeesuses teinud! Ehk on inimene siiski see, kes unustab kiires elurütmis Jumala ja Tema helduse, ning kellele tuletatakse seda paastuaja Pühakirja lugemistes korduvalt meelde.
Jumal peaks meile tõepoolest ikka uuesti ja uuesti meelde tuletama, kes on Tema ja kes oleme meie Tema loodutena, ning et kõigeväelise Jumalana on Ta kõikide Issand, ning on igaühe üle, igaühe ümber ja sees. Ehk tuletab Ta inimesele meelde sedagi, et inimlapse maine elu ei ole sinna-tänna sihitu liikumine, vaid igaühe elutee üle kõrgub rist, mis hoiab meid maise elutee rajal ja näitab teed siit ajast igavikku. Vahest tuleb inimesele meelde tuletada, kust me oleme tulnud ja kuhu oleme täna teel, et kõik siin elus ei saagi kätte tulla lihtsalt, ilma inimese enda pingutuseta, et ka inimlapsel tuleb palju vaeva näha, palvetada ja uskuda. Ehk tuleb inimesele meenutada, et Jumalast kaugele eksides võib ta kiiresti maise elu ahvatluste lõksu langeda, ning omast jõust ja tarkusest ei suuda inimene neist pääseda. Ehk tuleb inimesele sedagi meelde tuletada, et armastava Isana ootab Jumal oma eksinud poegi ja tütreid enese juurde tagasi, et nad leiaksid andeksandmise Tema juures. Kahetsedes kurja ja meelt parandades, pöördudes kurja teelt Jumala pakutud teele leiavad nad ka mõtte ja uue sihi oma elule. Ehk tuleb inimesele meelde tuletada, kui oluline on osa saada Jumala heldetest andidest, usaldada palves oma pere ja lähedased, argipäev koos selle vajalike toimetustega, ning viimaselt kogu oma elu Jumala kätte, toita oma vaimu Jumala Sõnaga ja osaleda jumalateenistustel, võtta vastu püha armulaua sakramenti ning osa saada Jumala laste osadusest. Seda kõike meenutatakse inimesele alanud paastuajal, et ta võiks Jumala kingitud armuandidest osa saada ning leiaks nende läbi julgustust ja kinnitust oma usule.
Meie igapäevaelus on palju segavat, mis takistab meil Jumala leidmist. Paastuaeg kingib meile võimaluse avada oma südamesilmad. See aeg tuletab meile meelde Jumala Poja Jeesuse Kristuse kannatustes ja ristisurmas nähtavaks saanud Jumala armastuse ohvriteed, mis sündis inimese pärast ja tema lunastamiseks. Palugem siis Jumalat, et mõistaksime meile kingitud kallist aega selleks parimal viisil kasutada, vaadata oma südamesse ja märgata Jumala armu hella pilku meie üle, millega Tema igaühe peale vaatab, inimest eluteel saadab ja õnnistab. Tuletagu Jumal meile sedagi meelde, et me ei ole üksi, ega ole ka iseenda päralt. Me oleme Jumala päralt, kes meid oma Pojas hukatusest lunastab ning meid ehib oma helduse ja halastusega nagu pärjaga.
Kaisa Kirikal (1980) on EELK Tallinna Kaarli koguduse abiõpetaja ja Eesti Kirikute Nõukogu projektijuht.
K&T viitamisjuhendit vt siit.
