„Nõnda ütleb kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha: Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute südameid. Sest mina ei riidle mitte igavesti ega ole jäädavalt vihane, muidu nõrkeksid mu palge ees nende vaim ja hinged, keda ma ise olen teinud.“ (Js 57:15j)
„Kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele Teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!” Siis Ta rääkis neile selle tähendamissõna: „Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!” Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.“ (Lk 15:1j)
Meile võib tunduda, et 99+1 lamba lugu on lihtne ja täna tuleb hinge kosutav ja mõnus jutlus. Küllap on see kadunud lammas mõni leerilaps, kes pole juba mitu aastat kirikusse jõudnud, aga küll Jumal ta üles leiab ja koguduse juurde juhatab. Aga kas see on nii? Mille järgi me otsustame, kes on meist ära kadunud ja kes ei?
Luuka evangeeliumi 18. peatükis räägib Jeesus järgmise loo: „„Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama. Seisma jäädes palvetas esimene neist endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan“. Aga teine neist seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!”“
On veel üks lugu. Pärast surma satuvad taevaväravate taha kaks meest: üks on väikelinna preester ja teine on napsuvõtjast bussijuht. Peetrus teeb värava lahti, vaatab oma nimekirja ja kutsub sisse bussijuhi. Ka preester tahab sisse tulla, aga Peetrus sulgeb talle tee ja ütleb, et sind kahjuks nimekirjas pole. Preester hakkab protestima, et kuidas siis nii, mina olen kogu elu pühendanud koguduse teenimisele, olen pidanud jutlusi ja palvusi, aga see bussijuht on ju joodik, kes oli paljudele suureks ohuks! Peetrus vastab talle: „Sinu jutlused olid nii igavad, et enamik kogudusest tukkus ning meelde ei jäänud neist midagi. Kui aga bussijuht sõitis, siis kogu bussitäis rahvast palvetas kirglikult Jumala poole!“
Küsimus on tõsine – miks on vaid mõningad päästetud ja millised on need kriteeriumid, mille järgi Jumal otsustab, kes on õige? Uus Testament kinnitab, et me oleme päästetud vaid armu läbi. Jeesus on ju jätnud oma elu meie kõigi eest (1Jh 3:16). Miks siis ei laiene Jumala arm kõigile? Kui me omas Eesti riigis ringi vaatame, siis on Jumal siin justkui eriti kitsi olnud?!
Siiski, me ei räägi täna Eesti ühiskonnast, sest siin pole enam ammu olukorda, kus enamik inimestest oleks kristlased ja nende seas vaid mõni kadunud lammas. Me räägime kogudusest. Sellega jõuame äärmiselt tundlikule ja haprale pinnale, sest väga raske on anda teistele hinnangut, et sina käitud õigesti ja sina valesti.
Kaks nädalat tagasi rääkisime juudi õpetajast Nikodeemusest, kellele Jeesus ütles, et tema teadmised Jumalast ei maksa midagi, sest ta pole veel sündinud ülevalt! See tähendas ka seda, et Nikodeemus mõtleb veel kui inimene maailmast. Samal ajal oli ta üks targemaid ja avatumaid juudi rabisid. Siin saaksime koos Peetrusega küsida, et aga kes siis ometigi veel pääseda saaks?
Sama lugu kuulsime ka tänases jutustuses kahest palvetajast pühakojas. Selle tähendamissõna variserist ja tölnerist lõpetab Jeesus kokkuvõttega: „Ma ütlen teile, tölner läks alla oma kotta õigeksmõistetult, mitte aga variser. Sest igaüht, kes ennast ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse“.
Eks see õpetus on mõjutanud kristlasi aastasadu ja sellepärast kipume meiegi istuma alati kirikus vaid viimastes pinkides, et olla rohkem tölneri moodi, kes õigeks mõisteti. Sellise õpetuse järgi aga on pea võimatu maailmas elada. Meie turumajandusele ja konkurentsile üles ehitatud ühiskonnas nimetatakse alandlikke luuseriteks ehk kaotajateks. See vastab üsna hästi Jeesuse aja arusaamale tölneritest. Ja kes tahab olla luuser? Kui me ise ehk oleksimegi juba peaaegu valmis tegema Jeesuse õpetuste järgi, siis oma lapsi õpetame ju ikkagi hakkama saama maailma konkurentsis ja oleksime väga õnnetud, kui meie lastest saavad luuserid. Kust me teame, oleme me nüüd võitjad või kaotajad, kui võtame omaks Jeesuse õpetuse?
Kujutame ette tulevast viimset kohtupäeva. Oleme kohtuniku ees sabas. Tuleb minu kord.
Kohtunik küsib: „Kes sa oled?“
Vastan: „Ülo Liivamägi“
Kohtunik: „Ütle põhjus, mille alusel sa pääseksid?“
Mina: „Olen luterlane“
K: „Mis see on?“
M: „Olen luteri koguduse liige; kristlane, noh!“
K: „Mis see on? Aa, kas sa oled üks neist, kes käib Jeesuse järgi? Olen tast justkui midagi kuulnud. Kas sinagi oled üks neist, keda on alt veetud? Kas sind kogu su elu ei õpetanud isa ja ema ja õpetajad ja sõbrad, et iga inimene peab enese eest ise vastutama ja et te ei saa oma vastutust teiste kaela veeretada? Kuidas sa saad nüüd õpitut eitada ja sellele vastupidiselt käituda? Kuidas sa saad kogu oma vastutuse Jeesuse peale lükata? Astu vasakule, seal on tee hukatusse.“
Korraga kohtunik ütleb: „Ma tegin nalja, tule tagasi, te ju teate, et Jeesus on mu Poeg. Mina olengi Jeesus. Mine paremale, oled päästetud.“
Kuidas me saame maailmale tõestada, et neil pole õigus, vaid meil? Õpetus Jeesusest vaidleb ju kõigele maailma kogemusele vastu. Ainus, mis meid julgustab on Jeesuse tõotus: „Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete ja mina anna teile hingamise.“
Me näeme, te võitlus käib mõtteviisi pärast. Me peame valima, kas maailm või Jumalariik, teist võimalust ei ole. Kui variser, kes palvetama läks, andis endast 80% Jumalale – ta paastus 2 korda nädalas, andis kümnist ja täitis Moosese käske, siis Jeesuse silmis sellest ei piisanud. Jumal nõuab meid 100%-liselt, aga ennast täielikult Jumalale anda on väga raske. Tölneril polnud midagi võita ega kaotada, ta lõi vaid endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele inimesele armuline!“ Tänases Psalmis oli kuulda: „Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud.“
Vaid selline inimene on see kadunud lammas, kelle leidmisest on peremehel hea meel. Jeesus ju kinnitas meile: „Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui 99 õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.“
Aamen.
Jutlus on peetud 12.06.2016.
Ülo Liivamägi (1961) on EELK Jüri koguduse diakon ning EELK Usuteaduse Instituudi usuteaduse eriala magistriõppe üliõpilane.
