„Jumal pani Aabrahami proovile ning ütles temale: „Aabraham!” Ja ta vastas: „Siin ma olen!” Ja Tema ütles: „Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morijamaale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!” Ja Aabraham tõusis hommikul vara, saduldas oma eesli, võttis enesega kaasa kaks noort meest ja oma poja Iisaki, lõhkus põletusohvri puud, seadis minekule ja läks paika, millest Jumal temale oli rääkinud. Kolmandal päeval tõstis Aabraham oma silmad üles ja nägi seda paika kaugelt. Ja Aabraham ütles oma noortele meestele: „Jääge teie eesliga siia! Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde.” Ja Aabraham võttis põletusohvri puud, pani need oma pojale Iisakile õlale, võttis enda kätte tule ja noa ning mõlemad läksid üheskoos. Ja Iisak rääkis oma isa Aabrahamiga ning ütles: „Isa!” Ja tema vastas: „Siin ma olen, mu poeg!” Siis ta ütles: „Näe, siin on tuli ja puud, aga kus on ohvritall?” Ja Aabraham vastas: „Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg!” Nõnda läksid mõlemad üheskoos. Ja kui nad jõudsid paika, millest Jumal temale oli rääkinud, ehitas Aabraham sinna altari, ladus puud, sidus kinni oma poja Iisaki ja pani ta altarile puude peale. Ja Aabraham sirutas käe ja võttis noa, et tappa oma poeg. Aga Issanda ingel hüüdis teda taevast ja ütles: „Aabraham, Aabraham!” Ja tema vastas: „Siin ma olen!” Siis ta ütles: „Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela mulle oma ainsat poega!” Ja Aabraham tõstis oma silmad üles, vaatas, ja ennäe, üks jäär oli rägastikus sarvipidi kinni. Ja Aabraham läks ning võttis jäära ja ohverdas selle põletusohvriks oma poja asemel.“ (1Ms 22:1–13)
Me räägime täna Aabrahamist kui meie usueeskujust ja alustame algusest. Jumal valis Aabrahami enda lepingu-partneriks ja eeskujuks teistele; ainsa, kelle Ta leidis kogu selle aja tsivilisatsioonist. Jumal valis Aabrahami veel siis, kui too oli uskmatu. Ja valis seetõttu, et temas oli potentsiaalselt näha seda avatust teistsugusele, mida enamikus inimestes ei ole.
„Ja Issand ütles Aabramile: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!“ Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis, ja Lott läks koos temaga; Aabram oli 75 aastat vana, kui ta Haaranist lahkus.“ (1Ms 12:1–4)
„Usus oli Aabraham kuulekas , kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.“ (Hb 11:8)
Aastaid hiljem tuli Aabramile nägemuses Issanda sõna, kes ütles: „Ära karda, Aabram! Mina olen sulle kilbiks. Sinu tasu on väga suur! Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda! Nõnda saab olema su sugu!“ Ja Aabram uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.
Kui Aabram oli 99 aastat vana, siis Issand ilmutas ennast Aabramile ja ütles: „Mina olen kõigeväeline Jumal, käi minu palge ees ja ole vaga! Ma teen lepingu enese ja sinu vahel ja teen sind paljuks. Vaata, mu leping sinuga on, et sina saad paljude rahvaste isaks.“ Ma õnnistan sind ja su naist Saarat ja annan ka temalt sulle poja.“ Siis Aabraham heitis silmili maha, naeris ja ütles südames: „Kas peaks 100-aastasele poeg sündima? Või peaks 90-aastane Saara sünnitama?“ Siis Jumal ütles: „Siiski, su naine Saara sünnitab sulle poja ja sa pead panema temale nimeks Iisak.“
Mõni aeg hiljem ilmutas Issand end taas Aabramile Mamre tammikus ja ütles: „Ma tulen sinu juurde kindlasti tagasi aasta pärast samal ajal, ja vaata, su naisel Saaral saab olema poeg!“ Ja Saara kuulis seda tema selja taga oleva telgi ukse juures. Ja Saara naeris iseeneses ja mõtles : „Nüüd, kui ma olen vanaks jäänud, peaks mul veel himu olema! Ja ka mu isand on vana.“ Aga Issand ütles Aabrahamile: „Miks Saara naerab? Kas peaks Issandal midagi olema võimatu?“
Issand hoolitses Saara eest, nõnda nagu ta oli lubanud. Saara jäi lapseootele ja tõi Aabrahamile poja ilmale ta vanas eas, määratud ajal, millest Jumal temaga oli rääkinud, ja Aabraham pani pojale Iisak nimeks.
Läks mööda aastaid ja Jumal pani Aabrahami proovile ning ütles temale: „Aabraham! Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morijamaale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!“
On ju täiesti loomulik küsimus, et miks peaks Jumal inimest nii karmile proovile panema? Kes on inimene, et ta kõike seda välja kannataks? Või oli meie usu-eeskuju millegagi eksinud? Et teda tuli veelkord proovile panna? Kas oli see karistus?
Meil on Vanas Testamendis veel üks usukangelane, Mooses. Ta uskus Jumalasse, tegi suuri tegusid, aga rahvas ei olnud Jumala vääriline ja kippus üha virisema. Kui oli nälg ja rahvas karjus Moosese ja Jumala peale, et miks te meid siia kõrbe surema tõite, siis said nad küll kõhud täis nii mannat kui vutte, aga said ka kohe Jumala käest karistada. Kui nad hiljem nurisesid, et janu on, siis Jumal andis neile kaljust juua. Selle vastuhaku eest tuli Jumala karistus aga palju hiljem. Jumal ütles: „Sellepärast, et te ei uskunud minusse ega pidanud mind pühaks Iisraeli laste silme ees, ei saa te viia seda kogudust sellele maale, mille mina teile annan.“ (4Ms 20) Nagu te teate, ei pääsenud ka Mooses tõotatud maale ja kogu see sugupõlv pidi surema kõrbes järgneva 40-aastase kõrberännaku käigus.
Nüüd aga Aabrahamist – kus tema eksis? Kui Aabram ja Saarai nägid, et on vanad ja põlvkondade elukogemus on sajaprotsendiliselt kinnitanud, et neil on võimatu pärijat saada, ütles Saarai Aabramile: „Vaata, Issand on mind keelanud last saamast. Heida nüüd mu teenija juurde, vahest saan järeltulija temalt!“ Ja Aabram kuulas Saarai sõna. Mis edasi juhtus, on teil teada – sündis Ismael, kes on muhameedlaste esiisa. Selle uskmatuse pärast, kus mõistus võitis usu, pidi Aabraham vastu võtma viimase proovilepaneku. Iisaki ohverdamise loo.
Tänase pühapäeva sõnum on „Mõista mulle õigust!“. Eelnenud näidetest nägime, et Jumal on meie tänapäevases mõistes ikka väga karm õigusemõistja. Kui juba Aabraham ja Mooses ei pääsenud karistusest, siis mis võimalust on meil minna Jumala ette õigust nõudma?
Tuleme Uue Testamendi aega ja näeme märksa nooremat usukangelast, Peetrust. Jüngrid on öösel paadis, on tuult ja lainet, ja Jeesus tuleb üle järvevee jüngrite juurde. Pärast esmast šokki palub Peetrus, kas ka tema võiks vee peal kõndida. Jeesus vastab: „Tule!“ Esimesed sammud püsib Peetrus veel, aga tuult nähes lööb ta kartma ja hüüab uppuma hakates: „Päästa mind!“
Või Peetruse ususalgamise lugu pärast Jeesuse ristilöömist, kus Jeesus kuulutas talle ette: „Peetrus, kukk ei laula täna enne, kui sa oled kolm korda salanud, et sa mind tunned!“
Samas, Neitsi Maarja kehastab meile kõige täiuslikumat usukuulekust. Ta uskus neitsina, et „Jumala käes ei ole ükski asi võimatu“. Nii võttis ta ingli toodud kuulutuse ja tõotuse usus vastu ning andis oma nõusoleku: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!“ Ta on olnud Jeesusele – kes on Jumal ja inimene – kõige lähedasem, on ta sünnitanud, toitnud ja kasvatanud. Aga mitte keegi ei ole kogenud nagu tema Jumala näilist vaikust argipäevaelu ja kõiksuguste raskuste ning valude keskel. Kuni oma poja kannatamise ja surma nägemiseni.
Ta nägi süütu süüdistamist ja surma mõistmist, nägi et kogu ta rahvas ei saa millestki aru. Rahvale ju viitasid kõik märgid, et Jeesuse näol on tegemist eksinuga ja ässitajaga, kes on oma ürituses läbi kukkunud, kes on seadusest üleastuja ning kindlalt surma ära teeninud. Tegemist oli siin Jumala valitud rahva, Aabrahami laste arusaamisega!
Milles siis Jeesus eksis? Sellest küsimusest ja sügavast kannatusest tõusebki esile rõõmusõnum meile: Jeesus ei olnud milleski süüdi! Süüdi oleme meie. Jeesus võttis meie süü enda peale ja kandis meile mõeldud karistuse!
Sellest ajast peale mõistetakse inimene õigeks seeläbi, et kui inimene usub (et Jeesus kandis meie eest kõik meie eksimused), siis Jumal arvestab sellise inimesega kui õigega.
Aabrahami usk sündis tõotuse sõnast, meie usk sündis Jumala evangeeliumi sõna läbi. See usk ei ole inimese oma saavutus, vaid usk on evangeeliumi kaudu inimeses loodud ja temale kingitud. Tehes kellegi usklikuks, on Jumal teinud ta ka enda silmis õigeks. Meie asi on vaid osata see kingitus vastu võtta! Aamen.
Jutlus on peetud 13.03.2016 Jüri kirikus.
Ülo Liivamägi (1961) on EELK Jüri koguduse diakon ning EELK Usuteaduse Instituudi usuteaduse eriala magistriõppe üliõpilane.
