Maailmas on mitmeid toredaid linnu, kus nautida elu ja kõike, mida edevus ja meelelahutus suudab endasse kaasa haarata.
Rio de Janeiro pole vist kellelegi meist võõras nimi. Vähemalt oleme kõik sellisest linnast kuulnud või näinud kuulsates filmides, kuidas selles linnas hiiglaslik Jeesuse kuju asetseb künka otsas vaatega suurlinnale ja seal elavale ning tegutsevale rahvale.
Suurlinn Rio de Janeiro on teine suurim linn Brasiilias ja Lõuna Ameerika mastaabis suuruselt kuues linn rahvastikuga 6,3 miljonit elanikku. Peale õnnistava Jeesuse kuju on linn kodupaigaks Maracana jalgpallistaadionile, rääkimata kaunitest linnarandadest, mis asuvad otse linna rannikuäärel, ning linn on lõpuks ka tuntud oma karnevali poolest.
Üks seitsmest uuest maailmaimest on avatud õnnistavate kätega Jeesuse hiigelkuju, mis seisab 700 meetri kõrgusel asuva Corcovado mäe otsas. See on viies suurim Jeesuse kuju, kuid vaieldamatult kuulsaim Jeesuse kuju maailmas.
Kristuse skulptuur on 39,6 meetrit kõrge, 9,5 meetrit lai ning kaalub 635 tonni. Kuju ehitamist alustati 1922. aastal ning see valmis 1931. aastal. Materjalidena kasutati oma aja kohta uudset materjali raudbetooni ning välisviimistluseks seebikivi. Seda Jeesuse kuju on näha väga kaugelt.
Aga kujutage ette – mis on veel olulisem, kui see maailm, mida näeb Jeesus sealt Rio de Janeiro Corcovado mäelt, kui ta vaatab alla suure linna peale koos oma karnevali ning jalgpalli, jõukuse ning vaesusega?
Jeesus ütleb: „Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.“ (Mt 5:3) Sõna „õndsad” võib siin ka vabalt tõlkida sõnaga „õnnelikud”.
Jeesus Kristus juhatab oma Mäejutluses meile kätte tee, mis viib igavesele õnnele ehk õndsusele. Ühtlasi on Mäejutluses jäädvustatud meile antud Jeesuse kuulutuse kese, mis võtab kokku Jumala arvukad tõotused, mida Ta on andnud Aabrahamist alates läbi Vana Testamendi prohvetite kuulutuste Jeesuse ajastuni välja.
Meiegi tunneme seda Jumala lunastavat lugu läbi Pühakirja pärandi.
Jeesuse jutluses mõiste „vaimust vaesed” vastab prohvet Jesaja sõnumile, mis saadud Jumalalt: „Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute südameid.” (Js 57:15)
Sama tonaalsuse leiame ka meie EELK Agenda matusetalituse palves, kui puusärk võetakse vastu kirikus või kabelis ning saadetakse sealt teele. Keset leina leiame lohutust ja lootust ning Jumala tõotuse.
Meile tähendab see sõnum seda, et vaesed on õndsad nii kitsamas kui laiemas mõttes, nii ihulikus kui vaimses tähenduses, nii siin elus ja kord sääl igaviku teedel.
Toon veel näite Uuest Testamendist, mida mitmed jutlustajad ning Pühakirja seletajad on kasutanud: tuleme tölnerite seltsi, kes olid ülekohtused rikkurid ning kaasajooksikud ja korruptandid. Jeesus lähenes neile teistel põhjustel kui vaestele, kellel vara polnud.
Näeme siin Jeesuse skandaalset avatust ja just selle avatuse tõttu võib esimest õndsakskiitmist pidada sissejuhatuseks kõigile järgnevatele õndsakskiitmistele ja neist tulenevatele üleskutsetele.
Me näeme Jeesuse juures kahte mõttelaadi, mis olid tol ajal ja on tänagi aktuaalsed. Esimest võime nimetada võitjate mõttelaadiks. Selle vastandiks on olukord, kui tuntakse end elus ilmajäetuna, seda võiksime pidada kaotajate ehk „luuserite” küüniliseks põlgamiseks.
Tänapäeva „lääne kultuur” kui ka Jeesuse-aegne Kreeka-Rooma kultuuriruumis olev maailm ütles: õndsad on tugevad, kellel on sõjavõidud. Õndsad on jõukad, kellel on otsuste tagamiseks vägi, meelevald ja vara. Õndsad on võidukad vabastajad ning „kultuurse valitsuse” toojad.
Kas on siis võimalik, et sellises olukorras saab tõsiselt võtta sõna, et õndsad või õnnelikud on need, kes on kaotajate poolel? Kas saab tõesti öelda et õndsad on õnnetud või, väljendades teisiti, et Jumala ees õnnetud on õnnelikud?
Kord on üks jutlustaja meie ilmaliku maailma õndsakskiitmisi kirjeldanud järgmiselt, olen ka ise tänapäevast siia lisanud:
„Õnnelikud on hoolimatud küünarnukkidega tõuklejad, sest nemad jõuavad selles maailmas edasi; õnnelikud on kõva südamega inimesed, sest nad ei saa elus iialgi haiget;
õnnelikud on need, kes hädaldavad ja kaebavad valju häälega, sest nad saavad lõppude lõpuks oma tahtmise; õnnelikud on selle maailma targad, sest nad oskavad olukordadest puhtana ja juriidiliselt korrektsena ehk „jokk” välja tulla; õnnelikud on tülitegijad ning pidevalt protestijad, sest kõik panevad neid tähele; õnnelikud on need, kes oskavad rääkida musta valgeks, sest naiivsed neid usaldavad ning peavad tõeks iga sõna, mis poetub nende suust, sulest või sotsiaalmeediast.“
Selliste ilmalike ja kaasaegse väärtuste tunnustamine ning rakendamine ei tähenda ainult rikaste ja vaeste, isandate ja sulaste, võitjate ja kaotajate, saavutajate ja lüüasaanute, ilusate ja vigaste, tervete ja haigete, noorte ja eakate eristamist, vaid ka loomulikuna näiva brutaalse olelusvõitluse õigustamist nende väärtuste ning väärtushinnangute alusel.
Vastandina sellele mõtleb Jeesus elus varju jäänutele ning ühiskonna poolt ääremaile tõugatuile ning kuulutab nad õndsaks. Kuid nad pole õndsad oma vaesuse, hädade ja nõrkuste tõttu, vaid nad on õndsad, sest Jumal hoolitseb nende õiguse eest ja nõuab õiglust.
On loomulik, et kristlikku moraali võidakse mõista aegunud, tagurliku ning nõrkade moraalina. Kuid see polnud Jeesuse mõte, õpetus ega suhtumine.
Jeesus tahtis vaeseid, kurbi, näljaseid, januseid ning hädalisi aidata, see on päästa, aga mitte lihtsalt lohutada ja poputada. See tähendab, et õndsakskiitmiste tõotusi ei saa ega tohi lükata igaviku poole, kaugele tulevikku ja veel kaugemalegi.
Mäejutluse õndsakskiitmised on sama realistlikud ja tõsiselt võetavad nagu Piibli üleskutse vaenlasi armastada, võõraid vastu võtta, leskede ning orbude eest hoolt kanda, alasti olijaid riietada ja vangis olijaid külastada.
Kindlasti ületavad õndsakskiitmised inimeste loomulikke võimeid, kuid samas kõnelevad nad Jumala suurusest ja tahtest. Jumala tahte täitmine ootab meid mitte ainult taevas, see ootab ning nõuab ka maapealset teostamist.
Mäejutluses näidatakse meile Jeesuse tõelist palet ja tõelist kristlikku elu. Ühtlasi antakse selles jutluses meile vastus meie inimlikule õnneotsingule ning õnnetaotlusele, mis on meie kui inimeste kõigi südameis ja soovides.
Meie inimlikke püüdlusi saab viimselt rahuldada vaid Jumal ise. Jumal mitte ainult ei näita elu kaunimat poolt, vaid paneb meid samas ka oluliste ning kõlbeliste valikute ette, innustades meid igas olukorras armastama, halastama, andestama ja otsima Tema tahet ehk, nagu Jeesus meid kutsub üles, esiteks otsima Jumalariiki.
Täna võime endi käest küsida: mida saaksime teha, et Jeesuse poolt antud tõotused teostuksid kaasaja maailmas, meie elus ja nende elus, kes on meie lähedased ning meid ümbritsevad? Ja samas saame ka küsida, mida teeb Jumal, et teha õnnelikuks meid ja neid, kes meie ümber ning meie maailmas.
Igal juhul on selge see, et Jumal, kes on meile andnud oma sõna ning tõotused, on see sama Jumal, kes näeb ja annab hinnangu meie maailmale teisti, kui meie seda näeme ja hindame.
Isegi kui inimestele võib tunduda rumalusena, et selle maailma õnnetud on Jumala ees õnnelikud, siis selline suhtumine on ometi Jeesuse poolt määratud kehtima, nii nagu kogu Mäejutluse õpetus ja sellest tulenev eeskuju. Aamen.
Gustav Piir (1961) on Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja.
