Jumal on mu toit.
Jumal on mu jook.
Jumal on mu eluase.
Jumal on mu haud.
Jumal on mu hea.
Jumal on mu halb.
Jumal on mu isa.
Jumal on mu ema.
Jumal on mu ligimene, mu mitte-mina, mu teine.
Jumal on mu siin.
Jumal on mu praegu.
Jumal on mu tulevik.
Ma elan Jumalat,
sisse ja välja.
Ära korda oma isa vigu (Juhan Viiding), aga teie ütlete, et austama peab isa-ema (2Ms 20:12).
Ärge hüüdke kedagi oma isaks (Mt 23:9), aga teie hüüate neid isadeks ja emadeks, mõnda neist valitsejaks.
Vihka oma isa ja ema (Lk 14:26), aga armasta oma vaenlast (Mt 5:44). Armasta oma vaenlast, sest tema vihkab Sind, Su hinge. Vihka oma isa ja ema, sest nemad armastavad Sind, Su hinge. Sest kui Sa armastad neid, kes Sind armastavad, s.t isa-ema, ja Sina ise, mis palka Sa sellest loodad saada (Mt 5:46)? Saa lapseks, sest lapsel pole isa ega ema. Talle ta vanemad õpetavad sisse, et üks neist on emme ja teine on issi. Ütle: emme. Ütle: issi. Milline ilus ja tore päev see on, kui laps ütleb esimest korda emme ja issi! Oh ei ütle ta: Jumal, öelda ei tohi, sest Jumal rööviks ta ju siis. Ütlema ta peab: ema ja isa. Ei, vaid: issi ja emme, sest tema vanemad on veiderdades muutnud ennast ta jaoks nimetuks issiks ja emmeks isside ja emmede katkematus voos, justkui häbenedes iseennast oma teos, ja last. Justkui tahaks niimoodi eemale vastutuse kandmisest. Ah, nad lihtsalt õpetavad inimest hellitavalt hüüdma neid. Ja üldse, mida laps ka teab?! Aga kohtus peab ütlema oma nime. Õige see on, kartma teda peab, sest tema selja taga varitseb Jumal kui möirgaja lõukoer.
Lapsel pole isa ega ema. Ta on Jumala kodanik, täis valu ja vaeva oma isa ja ema pärast.
Oh isad, kes loodusseaduse ning ühiskondliku korra olete teinud Jumala seaduseks ja naise määranud lapsi sünnitama, kuid mitte emaks saama. Miks ikka veel oma loodusseaduslikku pärimust oma Jumalaks peate? Ja õigustate. Kas te siis ei tea, et kõik on öelnud oma jumaliku tava kohta, et see on Jumalast? On Jumala väljendus, ja on Jumal. Jumal, ainult Jumal, kes lõi Aadama Toora rulliga. Ei, Ta lõi alguses Toora-Koraani-Piibli, millest väljus inimene. Jumal lõi alguses iseenda ja alles siis inimese. Ei, alguses olid Vana ja Uus, ja nad valmistasid Jumala, ja Jumal oli tühi ja paljas, ja inimene kirjutas Ta, toppis täis ja riietas. Ei, inimene jahtis Jumalat, tappis Ta, lasi välja vere, eemaldas sisikonna, pani asemele saepuru – ja nii valmiski topis. Kas Teda te usute?
Jumal on loonud inimese, meheks ja naiseks, isaks ja emaks. See ei ole kellegi otsustada, pole see kellegi usuotsus, et ka naine võib olla ema. Jumal on loonud. Teie aga tahate olla isad ilma emadeta, jättes nad ainult sünnitama ja kasvatama ja isadelt jumalikkust välja aitama.
Isa, lõpeta oma isa vigade kordamine. Sa ei pea neid kordama. Jeesus on seda öelnud. Ta ütles oma emale, naine, mis on mul Sinuga asja (Jh 2:4), vaata, need, kellel on ainult Jumal, on mu isa ja ema ja vennad ja õed (Mt 12:50).
Isad, ärge õpetage-kasvatage-elage oma lapsi vigasteks, neile oma vigu sisse istutades-juurutades (Mt 23:15). Jeesus ütles seda, et seda ei pea tegema. Seda pole vaja teha, isegi kui teie püha ja vaga tava seda ette näeb. Õpetage oma lapsed vihkama, vihkama iseendid ja teid, oma isasid ja emasid, mitte kordama teie vigu. Õpetage oma lapsed lasteks saama. Nendeks, kellel on ainult Jumal.
Isad, miks peaksime teid austama? Miks peaksid te lapsed teid austama? Mõelge selle üle väga ja väga. Tõsiselt, kui vaja.
Isad, kas te austate oma lapsi? Kui te muidu ei tea seda, siis jälgige, kuidas suhtute oma laste emasse, oma emasse, naisesse, oma tuttavatesse-sõpradesse-võõrastesse. Just võõrastesse. Laps pole Sina ega Sina oma laps. Lapsel on ainult Jumal, aga Sina tahad olla ta isa, ja lõppeks on tal ainult Sina, kes õpetad talle, et austama peab isa-ema.
Isad, kuidas suhtute oma lastesse? Ma tean, nii, nagu suhtute oma vaenlastesse. Sest Teie lapsed on Teie vaenlased. Nad on tõsised vaenlased, nagu Jumal, kes Teie inimlik-maisusele on väljakutse. Ja te murrate oma lapsed, tahtes ja tehes nad enda, oma enda näo sarnasteks. Et nad kordaksid kõiki Teie vigu. Aga Jumal ei loonud meest ja naist, inimest enda sarnaseks. Ta lõi endast erineva, sest Ta on Jumal. Teie aga tahate koopiat iseendast, sest vihkate erinevat endast. Vihkate Jumalat, aga armastate oma hinge. Just seda teete, mille kohta Jeesus ütles, et seda pole vaja teha.
Kui te armastaksite Jumalat, seda võõrast ja Teie surematut vaenlast, siis Te vihkaksite iseennast ja oma hinge, oma mina, nagu öeldakse. Aga et Te armastate iseennast nagu iseennast, siis Te vihkate oma vaenlast, Jumalat. Nüüd ma tean seda.
Mis seal ikka, mu isad ja emad, vennad ja õed, tahaks öelda, et mingem Jumala palge ette. Aga ei saa, sest Jumal on juba siin ja kohal, enne meid juba. Ainult Jumal. Ja pole isasid ja emasid, õdesid ja vendi. On ainult Jumal.
Ainult Jumal, kes on mu isa ja ema, kellest on öeldud, et Teda peab armastama (5Ms 6:5) ja Teda elama (Lk 9:23).
Ainult Jumal, kes on mu surematu vaenlane, kellest on öeldud, et armastatagu Teda (Mt 5:44).
Ainult Jumal, kes on mitte-mina, kellest on öeldud, et armastatagu Teda, sest Ta on nagu Sina, mitte-mina Talle (3Ms 19:18).
Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule siin, nüüd ja praegu, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Orenti Kampus (1973) on õigeusu vaimulik ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna teoloogia magistrant.
