Eestis on algamas suvine puhkuseaeg. On neid, kes veedavad oma puhkuse harjumuspärases keskkonnas, siirdudes oma suve- või isakoju. Teised on pikalt plaaninud reisi, mis viib neid võõrasse keskkonda. Õnneks on reisid, mis inimesi suvepuhkuse aegu Eestist eemale viivad, praegusel ajal enamasti vabatahtlikult ette võetud – reeglina ei ole keegi reisileminejaid selleks otseselt sundinud. Kuid ka ilma reisimata, siinsamas Eestis endi ümber ringi vaadates märkame, et me ei ela enam ammu monokultuurses ja -etnilises ühiskonnas. Monoetniline pole Eesti ühiskond olnud aastasadu. Ehk tasub vahel peatuda ja heita pilk sellele, kuidas varasematel aegadel nii Eestis kui ümberkaudsetel aladel erinevate rahvuste kooseksisteerimine välja on näinud ning kuidas on õnnestunud ühitada oma eripärade säilitamine ning rahumeelne kooselu oma naabritega.
Tänase numbri artikli autor, etnoloog Taisto Raudalainen vaatleb ingerisoomlaste konfessionaalseid arenguid ja enesekuvandeid läbi aja. „Ingerimaal, hilisemas Peterburi kubermangus sajandite vältel aset leidnud konfessionaalseid arenguid ja rahvastikuprotsesse iseloomustavad multietnilisus, polükonfessionaalsus ning sotsiaalne, kultuuriline või isegi religioosne segunemine. Kujunenud oludes hakati luteri usku, eeldatavasti „vene“ õigeusu mõjutusel ja eeskujul, hilisemal ajal nimetama „soome“ usuks. Kuigi 18.–19. sajandi jooksul oli Peterburi kubermangus omamoodi hegemooniline asend saksa evangeelse luterliku kirikuorganisatsioonil, ei hakatud siin rohujuuretasandil kunagi rääkima „saksa usust“. /…/ Multikonfessionaalsus pole siin paradoksaalsel moel etniliste rühmade usupõhist ehk etnokonfessionaalset enesemääratlust mitte hägustanud, vaid hoopis tugevdanud. Ent lähemal vaatlusel osutub lihtkonstruktsioon „etniline“ pluss „konfessionaalne“ Ingerimaal siiski mitmeid komponente ja jõujooni sisaldavaks keerukaks võrrandiks.“
Eestlaste jaoks on identiteediloomes oluline koht laulupidude traditsioonil, mis on saanud alguse vaimulikest laulupidudest. 2.-5. juulil Tartus toimuva EELK kirikupäeva ja vaimuliku laulupeo “Maarjamaa – Isa maa” eel avaldame EELK peapiiskop Urmas Viilma arvamusloo „Laulupidu – meie rituaal, meie religioon, meie usk“. Peapiiskop võrdleb eestlaste osalemist üldlaulupeol lauljate ja pealtvaatajatena rahva enamuse osalemisega jõulujumalateenistustel. „Siiski omavad nii jõulud kui laulupidu enamuse eestlaste jaoks nende teadvuses või meeles teatud eristaatust. Eriline on ka mõlemale sündmusele eelnev ootusaeg. Usun, et peoks pikalt valmistuvate koorilauljate laulupeo-ootus ei erine oluliselt kristlaste advendiaegsest ettevalmistusajast jõulupühade eel. /…/ Julgen võrrelda laulupeo- ja jõulutraditsiooni just eestlaste rahvuslik-usulist identiteeti mõjutavate ja kujundavate tunnuste sarnasuse pärast. Tegemist on alateadlikult religioosse aktiga, mis sai oma sõnatu ja määratlemata tähenduse ja sisu nõukogude okupatsiooni tingimustes. /…/ Iga laulupidu, eriti üldlaulupidu, on jõulu-usku eestlase identiteedi osaks saanud meelsusriitus. Ja see süveneb (või areneb?). Siit ehk põhjus, miks inimesed väljendavad üha sagedamini seisukohta, et laulupeod – see ongi meie rituaal, meie religioon, meie usk“
Pagulasteemal jätkab Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Johann-Christian Põder eelmistes ajakirja numbrites alguse saanud arutlusi. „Üks pagulasteemaline kommentaar sisaldas lühikest, aga tabavat küsimust armastuse kohta: „Armasta oma ligimest, jah. Aga kas kõiki võõraid ka?“ Tõepoolest, kas kõiki võõraid ka? Armastada abikaasat, pere ja sõpru tundub hea ja õige. Armastada võõraid – see enam nii huvitav ja tore ei tundu. Armastada vaenlast? See näib pigem idiootsusena ja seda eriti Eesti nn talupojamõistusele. Siiski, just see on kristluse eetiline sõnum. See sõnum väljendub Jeesuse armastuse kaksikkäsus: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! /…/ Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (Mt 22:37-40). /…/ Johann-Christian Põder osutab, et hetkel põgenike vastuvõtmise üle peetavas arutelus näib skeptiliste häälte puhul rolli mängivat ka vältimise strateegia: “On ju (ebamugavat) ligimest hätta jätta lihtsam, kui teha seda „hea südametunnistusega“, tõlgendades kas olukorda vastavalt sobivaks või asudes võitlusesse millegi teise pärast ja nimel.”
Pagulasteemal leiab käesolevast numbrist ka Euroopa Kirikute Konverentsi ja Kirikute Maailmanõukogu avaldused.
Jutluses „Ristimise meenutamisel (Fl 2:12–16)“ mõtiskleb EELK Helme Maarja koguduse õpetaja Arvo Lasting selle üle, kui kergesti me laseme meelest minna ristimisel ja selle tähendusel. Ta kutsub üles pidevale Jumala Sõna kuulamisele ja sellele kuuletumisele, meenutades: “Nii nagu Püha Vaim embab meid siin altari ees eriliselt, nii jääme Püha Vaimu rüppe igaks päevaks.“
Kirik & Teoloogia jätkab ilmumist ka suvel. Toimetuskolleegium soovib kõigile ajakirja lugejatele kaunist suve ning kohtumiseni kirikupäeval ja laulupeol Tartus!
Head lugemist!
Tänases numbris:
Taisto Raudalainen, Ingerisoomlaste enesekuvandeid läbi aja: etnokonfessionaalsest enesekuvandist moodsa rahvusloomeni (1. osa).
Urmas Viilma, Laulupidu – meie rituaal, meie religioon, meie usk.
Johann-Christian Põder, Aga kas kõiki võõraid ka? Pagulaste aitamisest.
Arvo Lasting, Ristimise meenutamisel (Fl 2:12–16).
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“, sh
Euroopa Kirikute Konverentsi juhatuse avaldus Euroopa Liidu välispiiridest, eriti Vahemerest ja
Kirikute Maailmanõukogu täitevkomitee avaldus migratsioonikriisile reageerimisest.
• Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
• Luterliku Maailmaliidu loodud logoga rubriigist „2017 – reformatsioon 500“ leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud 2010-2015 ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.
• Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
