Viies hommik: Jumala poole pöördumine (Ps 17:1-7)
Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
Kuule, ISSAND, mu õiglast asja,
pane tähele mu halamist,
võta kuulda mu palve
huulilt, mis ei peta!
Sinu palge eest lähtugu otsus mulle,
su silmad näevad ju, mis on siiras.
Sa oled mu südame läbi katsunud, uurinud öösel,
oled proovinud mind, leidmata mu juures häbitegusid.
Mu suu ei voola üle
inimeste toiminguil,
sinu huulte sõnade varal olen hoidunud
röövli teeradadest.
Pidades oma samme su jälgedes,
ei vääratanud ma astudes.
Mina hüüan sind, sest sa vastad mulle, Jumal,
kalluta oma kõrv mu poole, kuule mu ütlust!
Osuta imeliselt oma heldust nende päästjana, kes annavad end su hoolde
nende eest, kes panevad vastu su paremale käele.
(Ps 17:1-7)
Laul, mida me kuulsime, ühendab tollase inimese konkreetse olukorra üldise kogemusega nii, et see ei kuulu ainult Iisraeli laulu-ja palveraamatusse, vaid ka meie omasse.
Me kuulasime ühte laulu ja kuulasime ennast. Me kuulasime aga ennast mitte lihtsalt niisama, vaid selle laulu kõlaväljal. Kuulsime, millised helid laulust kuuldavale tulid ja seda, kuidas meie tänasel hommikul kõlasime. Küllap mingil kombel koondusid need helid vaikivaks hüüdeks Tema poole, kellele on suunatud lauliku siiras süda.
Me oleme harjunud rääkima inimesest, kellel on seesmine tung ja püüdlus Jumala poole, ükskõik kuidas ta seda ka hetkel mõista suudab. Võib tekkida mulje, et see tung on kiir, mida inimene endast lõputu igatsusena välja saadab, et Jumal sellele vastaks.
Laulik kisendab Jumala poole ja Tema abi poole. Oma palvehüüus viitab ta aga ka veendumusele, et tema südame siirus ja palve heli puhtus on tema südant sulatanud Jumala vastus, mis oli antud veel enne küsimist. Kas see on vastuolu? Laulik teab, et ei ole. Just see sündmus, et Jumal on tema südant sulatanud, ajendab teda hädas Jumala poole pöörduma.
Ükskõik kuidas me täna hommikul enesele kõlasime, on see hommik nagu iga hommik kutse ja julgustus Jumala poole pöördumiseks. Iga hommik on uue alguse tõotuse täitumine, iga hommik on Jumala juba tehtud lepingu kinnitus. Iga hommik – ja nii ka tänane – on kutse, et me ei unustaks teel, mida käime, Teda, kes seda sillutab.
Jumal, me täname Sind väerikka hääle eest,
millega Sa meie südamed oled pehmendanud
ja enese poole sirutuma suunanud.
Sina kuuled, kuidas meie sisemus täna hommikul helises
ja Sa näed kõike, mis meie südant täidab.
Palun anna meile kogeda,
et uue päeva algus on Sinu armastuse püsimise tunnusmärk.
Jumal,
palun ole meie kõigiga, kes täna oma teed jätkame.
Õnnista meie ettevõtmisi
ning kingi meile häid mõtteid ja õigeid sõnu.
Aga palun anna meile ka selle taipamist,
et isegi vaikus on täis Sinu lakkamatut kutset;
kutset, mis tõmbab meid Sinu poole.
Me pöördume Sinu poole Jeesuse Kristuse,
meie Issanda läbi.
Aamen.
Kuues hommik: Elu kui Jumala kiitus (Ps 146)
Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
Lõppeva nädala hommikupalvustes oleme mõtelnud Vana Testamendi lauludele toetudes inimesest Jumala ees. Me oleme kõnelenud inimlikkusest, inimese kaduvusest ja tema patususest, raskustest inimese elus ja tema pöördumisest Jumala poole. Täna hommikul mõtleme sellele, kuidas võiks iseloomustada inimese elu tema seotuse tõttu Jumalaga.
Halleluuja!
Kiida, mu hing, ISSANDAT!
Ma tahan ISSANDAT kiita oma eluaeg;
ma tahan oma Jumalale mängida, senikaua kui olen.
Ärge lootke ülikutele –
inimlapsele, kelle käes pole abi.
Tema vaim väljub, ta pöördub tagasi oma mulda;
selsamal päeval tema kavatsused hääbuvad.
Õnnis on see, kelle abi on Jaakobi Jumal,
kelle lootus on ISSANDALE, oma Jumalale,
kes on teinud taeva ja maa,
mere ja kõik, mis on selles,
kes peab tõde igavesti,
kes teeb õige kohtu rõhutuile,
kes annab näljastele leiba.
ISSAND päästab lahti aheldatud,
ISSAND avab pimedate silmad,
ISSAND tõstab sirgu küüru vaotatud,
ISSAND armastab õigeid.
ISSAND kaitseb muulasi
ta varustab orbe ja lesknaisi;
kuid riivatute tee ta väänab nurja.
ISSAND valitseb kuningaga igavesti,
sinu Jumal, Siion, põlvest põlve.
Halleluuja!
(Ps 146)
Kui me kohtume oma elus millegagi, siis on meil vajalik mõista, mis asi see on. Kui me ei mõista, mis asi see on, siis ei oska me sellega ka õigesti ümber käia. See, mida meie ootame, ning see, mida see asi oma loomuse poolest meile pakub, ei ole kooskõlas. Katse lennata voodiga ühest paigast teise ilmselt ei õnnestu. Küll aga on võimalik voodis kosutav puhkus. Sarnaselt võib aga mõista ka meie elu tervikuna. Kui me ei püüa või ei suuda mõista seda, mis on meie elu kui tervik, siis on väga tõenäoline, et me ei käi õigesti ümber nende tõotustega – nende võimalustega –, mida elu meile pakub. Kuna me oleme olendid, kes on suutelised iseenese üle mõtlema, siis ilmselt võib iga kogemust näha kui ajendit sõnastada vahetut taipamist sellest, mis meie elu on. Aga isegi siis, kui me seda otseselt ei sõnasta, juhib kogu meie mõtlemist ja tundeid ja tegutsemist mingi vahetu taip sellest, mis meie elu on. See võib küll pidevalt muutuda ja muutubki, aga igal juhul on see olemas. Igasugune selline vahetu taip elu loomusest, ükskõik kui kohane see ka oleks, on seotud mingi tundega, mis nõnda kogu meie olemist iseloomustab: ühed meist on kõigega ja alati rahulolematud, teised alati ja kõiges kahtlevad, kolmandad kõigega ja alati rahul, neljandad peavad kõike mõttetuks jne.
Ka kuuldud salm väljendab üht taolist läbivat ja kandvat elutunnet: „Ma tahan ISSANDAT kiita oma eluaeg; ma tahan oma Jumalale mängida, senikaua kui olen.” (Ps 146:2) Niisiis avaneb meie jaoks inimelu kui terviku iseloomustamine kiitusena. See kiitus ei ole aga abstraktne – nagu ju tegelikult ka rahulolematus, kahtlus, rahulolu jne ei saa olla abstraktsed –, vaid millegagi seotud. Lauliku kiitus on Issanda kiitus. Aga miks on ühe lauliku elu Issanda kiitus? See on nii, kuna ta näeb oma elu ühenduses Looja Jumalaga. Aga see ei ole kõik, sest loomine üksinda ei pruugi sugugi veel ajendada inimest kiitusele. Tõeline põhjus, miks lauliku elu on kiitus, asub selles, et Looja Jumal on avaldanud end päästva Jumalana, st Jumalana, kelle päästet on kogenud laulik ise, aga kelle pääste saab osaks ka kogu loodule. Just seetõttu on lauliku elu kiitus, et kogu tema olemist, tema mõtteid, tundeid ja tegusid kannab veendumus Loojast, kes on Päästja. Mis iganes lauliku elus ka muud on, igal juhul on tema elu kiitus. Aga Jumal, kes loob ja päästab, ei ole ühenduses ainult lauliku eluga, vaid igaühe eluga meist. Ja seetõttu on meil põhjust kuulata, kas ka meie endi elus kõlab kiitus Issandale?
Kõikväeline Jumal,
Looja ja Päästja!
Me kiidame ja ülistame Sind!
Me kiidame Sind,
et võime oma elu iga hetke Sinu käest vastu võtta
ja et raskustes, kiusatustes ja muredes võime Sinu halastuse ja pääste peale loota.
Alanud päeval pöördume me Sinu poole
ja palume,
et kiitus meie südametes leiaks väljenduse ka meie sõnades ja tegudes.
Palun aita,
et me pöörduksime kaasinimeste poole selle teadmisega,
et Sina oled ka nende Looja ja Päästja.
Palun aita,
et me pöörduksime kogu kaasloodu poole vastutustunde ja hoolivusega.
Kõikväeline Jumal,
Looja ja Päästja!
Palun aita,
et meie elu tervikuna oleks kiitus Sinule armastuse eest,
mida Sina meile oled osutanud!
Me palume seda Jeesuse Kristuse,
meie Issanda läbi!
Aamen.
Seitsmes hommik: Jumala armastuse rikkus (Ps 145)
Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
Ma ülendan sind, mu Jumal, mu kuningas,
ma õnnistan sinu nime ikka ja igavesti.
Iga päev ma õnnistan sind,
ma kiidan sinu nime ikka ja igavesti.
Suur on ISSAND ja väga ülistatav,
tema suurus on uurimatu.
Põlvkond ülistab põlvkonnale sinu tegusid,
ja nad kuulutavad su vägitegusid.
Sinu aupaiste kirkuse pärast
ja su imetegude jutustustest ma mõtisklen.
Su kardetavate tegude jõust kõneldagu
ja mina jutustan sinu suurtegusid.
Sinu suure headuse mälestust pajatatagu
ja sinu õigusest hõisatagu.
Armuline ja halastaja on ISSAND,
pikameelne ja suur helduselt.
Hea on ISSAND kõikidele,
ja tema halastus on üle kõigi ta tegude.
Tänagu sind, ISSAND, kõik sinu teod,
ja su vagad õnnistagu sind.
Nad kõnelgu su kuningriigi kirkusest
ja rääkigu sinu vägevusest,
et anda teada inimlastele su vägevust
ja su kuningriigi säravat kirkust.
Sinu kuningriik on kõigi ajastute riik
ja sinu valitsus kestab läbi kõikide põlvede.
ISSAND on ustav kõigis oma sõnades
ja helde kõigis oma tegudes.
ISSAND toetab kõiki, kes on langemas,
ja tõstab sirgu kõik küüru vaotatud.
Kõikide silmad ootavad sind
ja sina annad neile nende toidu parajal ajal.
Sa avad oma käe
ja oma heameelega kosutad kõike elusat.
ISSAND on õige kõigil oma teedel
ja helde kõigis oma tegudes.
ISSAND on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad,
kõigile, kes teda tõemeeli appi hüüavad.
Ta teeb nende meele järgi, kes teda kardavad,
ja kuuleb nende hädakisa ning aitab neid.
ISSAND hoiab kõiki, kes teda armastavad,
ja ta hävitab kõik riivatud.
ISSANDA ülistust rääkigu mu suu
ja kõik liha õnnistagu tema püha nime
ikka ja igavesti!
(Ps 145)
Me teame, et armastus võib ka kõige kohmakama kõnepruugiga inimesest teha poeedi. Kui kaks inimest nõnda kohtuvad, siis muutub nende kõnelemise viis hoopis värvikamaks ja rikkamaks kui harilikult. Ka siis, kui taoline muutumine jääb vaid nende omavaheliseks saladuseks, toimub see ikkagi. Armastava inimese suu avaneb uuele kõnele, ta silmad avastavad maailmas asju, mida nad enne ei olnud võimelised märkama.
Täna lõpeb nädal, mille vältel oleme hommikupalvuste raames kuulanud Vana Testamendi laule ja mõtisklenud inimese üle Jumala ees. Need on olnud mõtisklused inimesest Jumalast mõtlemise raamides. Vana Testamendi lauluraamatu viimased laulud on erilised selles mõttes, et kui siiani on laulud enamasti kõnelenud inimesest ja Jumalast, siis viimased laulud on kõnelenud üksnes Jumalast. Ka meie kõneleme seda palvustetsüklit kokku võttes üksnes Jumalast, ehkki ei saa unustada, et kõnelejateks oleme ikka meie, st inimesed. Aga see ei vähenda sugugi meie kõne väärtust ja asjakohasust.
Täna kuuldud laulus kõneldi Jumalast ning selle keele mitmekesisus ja värvikus ei ole õieti midagi imestamisväärset. Jumala armastuse kogemine ajendab laulikut laulma kiituselaulu – kiituselaulu lõputult rikkast Jumalast. Lauliku kiituselaul on armastuselaul Jumalast, kellel on armastuslugu maailma ja inimesega. Kogu loodu on Jumala armastuse väljendus. Aga iseäranis on Jumala armastuse väljendus see, et Jumala halastava ja päästva tegutsemise tõttu suudab Jumalast eemalduv loodu seda ka märgata. Seda, et kogu loodu on Jumala armastuse väljendus.
Nõnda kõneleb laulik viimaks ainult Jumalast ja laulab Talle pikka ülistuslaulu. Ta laulab, sest Jumal laseb ennast kogeda. Ta laulab, sest Jumala lõputu rikkus annab materjali igavesti kestvaks ja katkematuks lauluks. Laulik laulab, sest Jumal on Tema häälepaelad avanud. Laulik laulab, sest Jumal on avanud ta silmad nägema maailmas Jumala loomingut ja seda, kuidas Jumal selles ise Päästjana tegutseb.
Lõputult rikas Looja ja Lepitaja!
Me täname Sind,
et Sa oma tegutsemise läbi avad meie südamed ja silmad
nägema maailmas ja iseendas Jumala loomingut.
Sinu tegutsemise läbi on avanenud meie silmad nägema
aga ka meie patusust
ja seda, kuidas me Sinust eemal oleme.
Me täname,
et Jeesuses Kristuses oled Sa tulnud meie ligi nii,
et meie kaugus Sinust on ületatud.
Just seetõttu kiidame me Sind lõputult rikka armastusena!
Just seetõttu saame ka meie olla need,
kes kõnelevad ja laulavad Sinust!
Palun aita,
et meie süda ei kivineks,
et meie silmad ei pimestuks
ja meie huuled ei vaikiks.
Palun aita,
et ka raskustes ja muredes kannaks meid armastus Sinu vastu,
armastus mida Sina meis äratad!
Palun aita ka,
et meie elud annaksid kogu maailmale tunnistust
Sinu armastusest igaühe vastu meist.
Jumal,
me pöördume Sinu poole Jeesuses Kristuses,
Püha Vaimu läbi!
Aamen.
Hommikupalvused on peetud Tartu Pereraadios 22.07.-28.07.2001. Vt 1. osa siit.
Psalmitekstid väljaande järgi: Uus Testament ja psalmid ehk Vana Testamendi laulud, tõlk. Toomas Paul ja Uku Masing, Tallinn: EELK Konsistoorium, 1990.
Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
