Esiletõstetud lood

Inimene Jumala ees. Nädala hommikupalvused, 1. osa

Thomas-Andreas Poder

 

Esimene hommik: Laul 8 – Mina, inimene ja Jumal – palve
Teine hommik: Laul 39 – Inimese ja kaduvuse kaduvus – palve
Kolmas hommik: Laul 51 – Inimese patusus ja uus süda – palve
Neljas hommik: Laul 30 – Elulugu ja päästelugu – palve
Viies hommik: Laul 17 – Jumala poole pöördumine – palve
Kuues hommik: Laul 146 – Elu kui Jumala kiitus – palve
Seitsmes hommik: Laul 145 – Jumala armastuse rikkus – palve

 

Esimene hommik: Mina, inimene ja Jumal (Ps 8)

Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

ISSAND, meie Issand,
kui ülev on su nimi kogu maailmas!
Sina, kes oled pannud oma hiilguse taevaste üle,
oled laste ja imikute suu kaudu rajanud kantsi
oma vaenlaste pärast
vaigistamaks vaenlast ja vastuhakkajat.
Kui ma vaatlen su taevaid,
su sõrmede tööd,
kuud ja tähti,
mis sa oled kinnitanud,
mis on küll inimene, et sa mõtled temale
ja inimesepoeg, et sa hoolid temast?
Sa jätsid tal pisut Jumalast puudu
ja pärgasid teda au ja toredusega,
panid ta valitsema oma käte tööd.
Kõik oled sa ta jalge alla seadnud,
pudulojused ja veised puha,
samuti metsloomad,
taeva linnud ja mere kalad,
mereradu mööda saalijad.
ISSAND, meie Issand,
kui ülev on su nimi kogu maailmas.
(Ps 8)

Kui me mõtleme inimesest, siis mõtleme ühtlasi ka iseenesest. Iga mõte inimesest on ühtlasi mõte meist enestest, sest ka meie oleme inimesed. Me mõtleme inimesest selleks, et ise inimesena elada. Iga hetk on meil ju ka võimalus ebaõnnestumiseks, st selle hetke elamiseks mitte-inimesena. Niisiis, kui me mõtleme inimesest, mõtleme ühtlasi ka iseenesest.

Vahel võib aga olla ka nii, et me mõtleme inimesest ja unustame, et nõnda ka enestest mõtleme. Me mõtleme sellest, kes on inimene. Me mõtleme sellest, kas on midagi sellist, mis teda eristab kõigest muust siin maailmas. Ja siis mõtleme võib-olla ka sellest, mis eristab inimest kõigest muust siin maailmas – mis teeb inimesest inimese. Kui me nõnda inimesest mõteldes unustame, et mõtleme ka iseenesest, siis kaotame sideme iseenda inimlikkusega. Siis hakkame arvama, et meie inimeseks olemine on enesestmõistetav; siis lõpeb meie imestus selle üle, et ka mina olen inimene.

Vahel võib olla aga ka nii, et mõtleme iseenesest ja unustame, et mõtleme nõnda ju inimesest. Sellisel juhul näeme me iseendas mõõdupuud selle jaoks, mida tähendab olla inimene. Meie eneste tegelikkus ja käesolev hetk pimestab meid nägemast, kas ma olen üldse veel inimene.

Ehkki me oleme harjunud teadmisega, et iseenese ja inimese üle mõteldakse ennekõike teismelise eas, ei ole meil oma elupäevade lõpuni võimalik inimest ja iseennast ära või valmis mõtelda. Meil on võimalik vaid unustada iseenesest, inimesest, iseenesest kui inimesest mõtelda. Meil on võimalik vaid iseennast unustada ja unustada inimest ja unustada nõnda see, mis on inimlik.

Taoline unustamine, mis küllap igaüht meist aeg-ajalt tabab, on õrn vihje millelegi, mida Vana Testamendi 8. laul ei ole unustanud, mida Vana Testamendi 8. laul enne kõike muud meenutab. Kui me mõtleme iseenesest, kui me mõtleme inimesest, kui me mõtleme iseendast kui inimesest, siis tuleb meil mõtelda ka Jumalast. Vana Testamendi 8. laul ütleb meile, et me ei ole tabanud seda, mis teeb inimesest inimese, et me ei ole tabanud seda, mis on inimlik, kui me ei ole mõtelnud Jumalast.

Kui me mõtleme Jumalast, siis mõistame, et enne kui meie mõtleme inimesest ja iseenesest, on Jumal mõtelnud inimesest. Seetõttu, et Jumal on inimesest mõtelnud, tohime meie püüda mõtelda Temast, ja ainult seetõttu, et Jumal on mõtelnud inimesele, saame me mõtelda inimesest ja iseendast. Seetõttu, et Jumal on mõtelnud inimesele, on Ta mõtelnud ka Sulle ja mulle. Ta on igaühele meist mõteldes kinkinud igaühele meist võimaluse olla inimene, st olend, kes tohib mõtelda Jumalale. Nimelt selles on inimlikkuse tuum.

Kõikväeline Jumal, me täname Sind selle eest, et Sa oled inimesele mõtelnud,
et Sa oled mõtelnud igaühele meist –
enne veel, kui meie Sinust oleme mõtelnud.

Me täname Sind, et Sa ka tänasel hommikul meile oled mõtelnud ja oled kinkinud meile uue päeva.
Me täname Sind, et Sina meid hetkekski ei unusta –
ja et Sa end ka siis oma armastuses meelde tuletad, kui meie Sind unustame.

Me palume Sind, aita, et Sa tänasel päeval meil meeles oleksid.
Aita, et me mõtleksime Sinust
ja näitaksime nii teiste inimeste ja ka iseenese vastu üles tõelist inimlikkust.

Me palume seda Jeesuse Kristuse läbi,
kes on avanud meie silmad ja südamed tõelisele inimlikkusele.

Aamen.

 

Teine hommik: Inimese ja kaduvuse kaduvus (Ps 39:2-8)

Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

Ma ütlesin: „Tahan hoida oma teid
keelega patustamast,
tahan hoida valjad oma suu ümber,
niikaua kui riivatu on mu ees.”
Vagusalt olin, keeletu,
vaikisin heast,
ent mu valu läks ohjeldamatuks.
Mu süda hakkas hõõguma rinnus,
mu ohkamises lahvatas tuli,
mu keel pahvatas rääkima:
ISSAND, anna teada mulle mu elu ots
ja mu päevade mõõt, mis see on,
et ma tunneksin, kui kaduv ma olen.
Vaata, sa oled mu päevad seadnud kämbla laiuseks,
mu eluiga on kui eimiski sinu ees.
Iga püsivana näiv inimene on vaid tühi õhk.
Lausa varjuna kõnnib inimene.
Küll ta möllab tühjalt.
Igaüks kuhjab ja ei tea, kes selle koristab.
Ja nüüd, Issand, mis on mul veel oodata?
Mu lootus, see on sinu poole.
(Ps 39:2-8)

Eile kuulsime, kuidas Vana Testmanedi laulik väljendab Issandale oma imestust inimese erilisuse üle: „Sa jätsid ta pisut Jumalast puudu” (Ps 8:6). Otsekui vastandina näib kõlavat rida äsjakuuldud laulust: „Iga püsivana näiv inimene on vaid tühi õhk” (Ps 39:6).

Võib-olla on tänapäeval levinud mõte, et enda vaevamise asemel oma kaduvusega tuleb elult võtta kõik, mis võtta annab. Kusjuures viimast ei pea ju sugugi mõistma toimuvana vaid äärmusliku kombelõtvuse vormis. Ometi just seetõttu, et me ennast oma kaduvusega ei taha vaevata, on meie kaduvus muutunud millekski, mis meid hirmutab.

Lihtne näide sellest, kuidas kaduvus meid hirmutab, on meie üha süvenev mure Eesti ühiskonnas valitsevast turvatunde puudumisest. Püüded hirmutava kaduvuse eest põgeneda võivad võtta mitmesuguse kuju: me võime püüda põgeneda kaduvuse eest suurte kultuurisaavutuste kaudu, majandusliku või poliitilise võimu kaudu, suurepärase tervise või teadvust moonutavate ainete kaudu, töö või järeltulijate kaudu – isegi religioon võib muutuda kaduvuse eest põgenemise vahendiks. Aga kõik see – isegi religioon – on kaduv. Meie keskendumine kaduvale pimestab meie silmi nõnda, et me ei märka, kuidas kadumatu Jumal meiega kõneleb keset kaduvust.

Kuuldud Vana Testamendi laulus kõneleb inimene, kes ise kaduvana pöördub keset kaduvust Jumala poole. Ta pöördub Jumala poole, kes kõneleb inimesega kesk kaduvust viisil, mis äratab lootuse – lootuse, mis näeb läbi kaduvusest ja ootab kaduvuse enese kadumist. Ühendus Jumalaga laseb näha, et kaduvus ise allub kaduvuse seadusele. Niisiis on inimene see, kes teab iseenese ja kõige kaduvusest – aga ta teab ka kaduvuse enda kaduvusest –, sest Jumal on igavene.

Hea Isa Taevas,
me täname Sind, et Sina meie lõplikkusele lõpu sead.

Me täname Sind, et oma Poja Jeesuse Kristuse läbi lased Sa meil juba keset kõike kaduvust olla osalised Sinu igavese armastuse riigis.

Me täname Sind, et võime vastu võtta uut päeva –
palun hoia meid selle eest, et me oma kaduvuse ees hirmu tundes põgeneksime kuhugi mujale kui Sinu juurde.

Palun kinnita meie usku,
et hoolimata oma kaduvusest me ka tänasel päeval ei tegeleks ainult asjadega iseenese heaks,
vaid kannaksime armastuses vastutust kaasinimeste ja kaasloodu eest.
Ka keset kaduvust võtame me oma aega vastu Sinu käest –
ja seetõttu on meil seda piiramatult.
Ühenduses Sinuga on iga hetk igavik.

Looja Jumal,
me täname ja kiidame Sind selle eest Jeesuses Kristuses Püha Vaimu läbi.

Aamen.

 

Kolmas hommik: Inimese patusus ja uus süda (Ps 51:3-6a; 12-16)

Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

Jumal, ole mulle armuline oma helduse pärast,
kustuta mu patud oma rohke halastuse pärast!
Pese mind hästi puhtaks mu ülekohtust
ja puhasta mind mu eksimustest.
Sest oma patte ma tean,
mu eksimus on ikka mu silma ees.
Ükspäinis sinu vastu olen ma eksinud,
teinud seda, mis on paha sinu silma ees.
Loo mulle, Jumal, puhas süda,
uuenda minus kindel vaim.
Ära heida mind eemale oma palge eest
ja oma Püha Vaimu ära võta mult.
Anna mulle tagasi oma pääste õnn
ja lahke vaimuga toeta mind.
Ma tahan patustele õpetada sinu teid,
nii et eksijad taas pöörduksid sinu poole.
Vabasta mind veresüüst, Jumal, mu Pääste-Jumal,
et mu keel hõiskaks su õiglust.
(Ps 51:3-6a; 12-16)

Maailmas ei leidu küllap ainustki inimest, kes elaks lakkamatult – iga oma elu hetke – nõnda, nagu Jumal oleks. Vist ei ole ka ühtki inimest, kelle elu ja olemine tervikuna annaksid tunnistust sellest, et Jumal on. Inimene suudab ilmselt palju järjepidevamalt ja terviklikumalt elada nõnda, nagu Jumalat poleks.

Aga Jumal on kõige oleva ja elava igavene läte ja alus. Seetõttu inimese olemine ja elu nõnda nagu Jumalat ei oleks vihjab õieti millelegi võimatule. Ja just see võimatus ongi inimese patusus: olemine, mis tegelikult eitab oma olemasolu. Inimese elu nii nagu Jumalat ei oleks on elu, mis on eemaldunud elu allikast ja nõnda elust üldse. Inimese elu nii nagu Jumalat ei oleks on elust eemalduv elu. Nii väljendab patt inimese olukorda üksnes Jumala ja ei millegi muu ees. Ehkki inimene võib olla süüdlane nii teise inimese kui looduse ees, ei ole ta nende ees patune. Inimene võib elada nõnda nagu oleks tema maailma keskpunkt – nõnda nagu poleks kaasinimest ja kaasloodut. Nõnda elades inimene läheb mööda sellest, mis on elu. Aga elades nõnda nagu Jumalat ei oleks, eemaldub inimene sellest, mis on elu. Ja seda elust eemaldumist ei ole inimesel võimalik peatada, kuna ta ju eemaldub sellest allikast, mis teeb elavaks ja annab jõu.

Nõnda saab ainult kõige olemise ja elu allikas ning läte muuta inimese seesugust olukorda Jumala ees. Ja Jumal halastab olendile, kes temast eemaldub. Ta asetab eluallikast eemaldunud inimese allika lättele, kingib talle uue elu, loob uueks tema südame. Ja nõnda avab Jumal inimese silmad nägema, kui võimatu on elu nii nagu Jumalat ei oleks. Ja nõnda avab Jumal inimese suu tunnistama selle võimatuse tegelikkust iseendas.

Jumal Isa,
kogu olemise alus ja elu allikas,
me täname Sind alanud uue päeva alguses elu eest,
mille Sa meile oled kinkinud.

Me täname Sind,
et Sina oled teel meie juurde ka siis, kui meie teed Sinust eemale viivad.

Me täname Sind,
et Jeesuses Kristuses oled Sa meid asetanud eluallika suudmesse.

Me pöördume Sinu poole aga ka kahetsuse ja tunnistusega sellest,
et me ikka ja jälle elame nõnda nagu Sind ei oleks –
et me mõtleme ja tegutseme nõnda nagu Sind ei oleks.

Me palume Sinult halastavat kannatlikkust
ja seda, et Püha Vaim jätkuvalt meie südant uuendaks.

Hea Isa taevas,
palun aita meil tänast päeva elada vastavuses Sinu olemisele;
palun aita, et näeksime enda kõrval kaasinimest ja kaasloodut.

Ja nii palume me Sinu õnnistust kõigele loodule Jeesuse Kristuse nimel.

Aamen.

 

Neljas hommik: Elulugu ja Päästelugu (Ps 30)

Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

Ma ülendan sind, ISSAND, sa tõmbasid mu üles sügavusest
ega lasknud vaenlastel rõõmutseda mu üle.
ISSAND, mu Jumal, ma kisendasin sinu poole
ning sa tegid mu terveks.
ISSAND, sa tõid mu hinge üles surmavallast,
sa tõid mu ellu hauda laskunute hulgast.
Tema vagad, mängige ISSANDALE,
tänage tema püha nimetamist.
Sest tema viha on hetkeline, aga ta lahkus eluaegne.
Õhtul on nutt varaks, aga hommikul – hõiskamine.
Aga mina mõtlesin muretuses:
Ei ma kõigu iialgi.
ISSAND, oma lahkuses
sa olid pannud püsima mu rammu mäe.
Sa peitsid oma palge, ma ehmusin.
Sinu poole, ISSAND, ma hüüan,
oma Issandat ma anun:
„Mis kasu on mu verest, kui ma laskun hauda?
Kas põrm sind tänab, kas ta kuulutab sinu tõde?
Kuule, ISSAND, ning ole mulle armuline!
ISSAND, ole mu abimees.”
Minu kaebuse sa muutsid mulle pillerkaariks.
Sa vallandasid kotirõiva mu ült ja vöötasid mind rõõmuga,
et mu hing sulle mängiks ega vaikiks.
ISSAND, mu Jumal,
ma tänan sind igavesti!
(Ps 30)

Küllap ei leidu inimest, kes ei oleks ühel või teisel kombel kogenud oma elus raskusi. Ehkki taolisi kogemusi põhjustame me ka ise, on siiski oluline meie sõltuvus ühiskonnast, kus me elame. Eestimaal on iga üksiku inimese elukäik asetatud selle maa, rahva ja riigi ajalukku. Ilmselt kogeb suur osa tänapäeva Eesti inimesi raskusi just seetõttu, et on sündinud sellel maal ja selles ajas. Ja nõnda näeme juba oma elu ka terve inimkonna kontekstis ja oma elulugu asetsevana inimkonna ajaloos. Ehkki me küllap ise põhjustame raskusi nii enestele kui ka teistele, võib ka asjaolu, et oleme sündinud sellele maale ja sellesse aega, kaasa tuua raskusi ja meeleheidet.

Tänahommikuses laulus oli raskustest kõnelemine ühendatud päästvast Jumalast kõnelemisega. Ja see on midagi, mis väärib tähelepanu: raskused ei vii Jumalast eemale, ei vii Jumalast vaikimiseni, vaid pigem viivad raskused Jumalast kõnelemiseni, Tema poole appi hüüdmiseni. Niisiis, me ei tohi raskustest kõnelda ilma Jumalast kõnelemata. Kui me kõneleme raskustest, siis on vaja kõnelda ka Jumalast. Kui me kõneleme üksnes raskustest ning seda ainult iseendaga ühenduses, siis keskendume me raskustele, misläbi raskus ainult suuremaks muutub ja viimaks meid hävitab. Tänahommikune laul kõneleb raskustest rõhutatult üksnes ühenduses Jumalaga, sest raskuse kogemus juhib abipalves Jumala poole pöördumisele. Kui me kõneleme raskustest ühenduses Jumalaga, siis muutub raskus kergemaks, sest Jumal on Päästja.

Jumal on Päästja, st inimkonna ajalugu tervikuna ei ole lahutatav inimkonna päästmisloost. Jumal on Päästja, st iga inimese elulugu on ühtlasi Jumala päästmislugu temaga. Kui oleme kogenud, kuidas meie endi elulugu ei asetse mitte üksnes Eesti rahva ja inimkonna ajaloos, vaid on asetatud Jumala päästelukku, siis ei muutu raskused olematuks, aga nad muutuvad talutavaks. Siis kaotavad raskused võime tõmmata kogu tähelepanu enesele. Meie elulugu ei sõltu ainult meie rahva ja inimkonna loost, vaid see sõltub enne kõike ja pärast kõike Jumala loost iga ühega meist. Minu elulugu on Jumala lugu minuga – ja Jumal on Päästja!

Me armastame vahel küsida: mida tähendab see kõik praktiliselt? See tähendab, et kui oleme raskustes, siis on meil kindel põhjus asetada kaebe- ja murepalved tänupalve konteksti, sest Jumal on Päästja.

Kõikväeline Looja Jumal,
me ülistame ja kiidame Sind,
et Jeesuses Kristuses oled Sa ise avalikuks saanud kogu maailma Päästjana.

Me täname Sind,
et meie elulugu ei ole mitte ainult sõltuv teiste inimeste elulugudest,
vaid on ennekõike Sinu päästmislugu meiega.

Nii julgeme ja tahame me pöörduda Sinu poole ka oma raskustes, oma muredes ja vaevades, oma leinas ja kurbuses –
Issand tule meie ligi
ja anna meile jõudu, nii et kõik raskused muutuksid talutavaks.

Palun ole meie ligi aga iseäranis siis,
kui raskused kipuvad meid enda alla matma
ja saavad takistuseks Sinu poole pöördumisel.

Viimaks palume me,
et laseksid meid kõiki kogeda seda,
kuidas ka see alanud argipäev on osa Sinu päästmisloost.

Jeesuse Kristuse nimel.

Aamen.

 

 

Hommikupalvused on peetud Tartu Pereraadios 22.07.-28.07.2001.

Psalmitekstid väljaande järgi: Uus Testament ja psalmid ehk Vana Testamendi laulud, tõlk. Toomas Paul ja Uku Masing, Tallinn: EELK Konsistoorium, 1990.

 

Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English