„Aga kui rahvahulki kogunes ja kõigist linnadest Jeesuse juurde tuli, rääkis ta neile tähendamissõnaga: „Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning tallati ära ja taeva linnud nokkisid selle. Ja osa kukkus kaljule, ja see kuivas tärgates, sest sel ei olnud niiskust. Ja osa kukkus ohakate keskele, ja samal ajal tärganud ohakad lämmatasid selle. Ja osa kukkus heasse mulda, ja kui see tärkas, kandis see sajakordselt vilja.“ Seejärel ta hüüdis: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!“ Jeesuse jüngrid küsisid temalt, mida see tähendamissõna tähendab. Jeesus ütles: „Teile on antud ära tunda Jumala riigi saladusi, aga muudele inimestele on kõik tähendamissõnades, et nad vaadates ei näeks ja kuuldes ei mõistaks. See tähendamissõna aga tähendab: seeme on Jumala sõna. Teeäärsed on need, kes kuulevad, aga pärast tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest, et nad ei usuks ega pääseks. Kaljupealsed on need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu, ent neil ei ole juurt, üürikest aega nad usuvad, ent kiusatuse ajal taganevad ära. Mis ohakate sekka kukkus, on aga need, kes sõna küll kuulsid, ent edaspidi lämmatavad neid muretsemised ja rikkus ja elulõbud ning nende vili ei saa küpseks. Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad““ (Lk 8:4–15).
Toomas Paul on öelnud oma Uue Testamendi tõlke sissejuhatuses, et „Piibel ei ole kerge lektüür. Aja ja kultuuri distants, rohke pildikeel ja sümbolite kasutamine teeb kirjutatu mõistmise õppinud teoloogilegi vahel probleemiks.“ See, mida Paul ütleb Piibli kohta üldiselt, kehtib täiel määral ka Jeesuse tähendamissõnade ja eriti meie tänase tähendamissõna kohta.
Peame arvestama kõigepealt sellega, et Jeesus rääkis selle loo keskonnas, kus suuremal osal inimestest oli põlluharimisega isiklik side. Juba eelajaloolisest ajast alates tegeles suurem osa Palestiina ala elanikest põlluharimisega – see oli keskne tegevus nende elus ja pole siis ime, et väga paljud Piiblis kasutatud pildid (eriti need, mida kasutavad Vana Testamendi prohvetid), räägivad vilja külvamisest ja -lõikusest ning paljudest teistestki põllumajanduslikest toimingutest.
On selge, et 21. sajandi alguse linnainimest ei saa need pildid kõnetada sel viisil, nagu need kõnetasid muistse agraarühiskonna inimest, ja selles mõttes on kultuuri distants probleem, millesse paljud piiblilugejad võivad takerduda. Loomulikult võivad nad ju lugeda juurde kirjandust, mis räägib põlluharimisest Vanas Iisraelis ja Muistes Lähis-Idas, kust nad saavad näiteks teada, et Iisraelis oli (ja on praegugi) vähe põlluharimiseks kõlbulikku maad, mistõttu sageli rajati põllud kunstlikele terassidele. Põllud olid väikesed ja seetõttu võis põllulapikest harides juhtuda, et osa külvatud seemet kandis tuul kõrvale, maale, kus puudusid tingimused seemne idanemiseks. Aga ikkagi on suur vahe, kas me loeme seda raamatust või teame seda oma isikliku kogemuse põhjal, nagu seda teadis ilmselt enamus Jeesuse kuulajaid, kes olid Galilea talupojad.
Jeesuse tähendamissõnade kohta on väidetud, et neis kirjeldatakse pilte, mis on laenatud tollasest igapäevaelust ja nii on tänase looga ka, aga see väide kehtib ühe reservatsiooniga, millele on eriti juhtinud tähelepanu tähendamissõnade uurija Joachim Jeremias: igapäevaelust pärit olukirjeldusse on Jeesuse mõistujuttudes tavaliselt lisatud üks detail, mis ei pärine igapäevasest tegelikkusest. Tänase tähendamissõna puhul on selleks ebatavaliseks „pisiasjaks“ viljasaagi suurus. Jeesuse aegses Palestiinas peeti heaks viljasaagiks 7- kuni 12-kordset saaki – mõnel heal aastal õnnestus seda põllumeestel tõesti saada. 30-ne, 60-ne ja 100-kordne saak, mida mainitakse meie tähendamissõnas, ületab aga igapäevase tegelikkuse piirid. Jeesus kasutab aga selliseid ebatavalisi detaile teadlikult selleks, et ärgitada kuulajaid mõtlema ja küsima: mida selle looga siis ikkagi on mõeldud? Seda küsime ka täna selle tähendamissõna üle mõeldes.
Tähendamissõnale külvajast, mis esineb pisut erinevas sõnastuses nii Matteuse, Markuse kui ka Luuka evangeeliumis ja ka mitmetes mittekanoonilistes Jeesuse ütluste kogumikes (nagu Tooma evangeelium), on lisatud seletus, aga oluline on teada, et erinevalt tähendamissõnadest endist ei pärine taolised seletused (neid kohtab veel teistegi tähendamissõnade puhul) Jeesuselt endalt, vaid algkristlikult koguduselt, kes on seega Jeesuse sõnu omalt poolt tõlgendanud, et teha neid paremini praktiliselt rakendatavaks. Uue Testamendi välistes tekstides esineb sama tähendamissõna ka ilma seletuseta ja peaaegu kõik Uue Testamendi teadlased on veendunud, et need seletused on hilisemad kui tähendamissõnad ise. Peamine erinevus tähendamissõnade ja neile koguduse poolt antud seletuste vahel seisneb selles, et Jeesuse tähendamissõnad pole enamasti mõeldud allegooriatena, lugudena, milles igal detailil on konkreetne tähendus. Erandiks on siin vaid mõni üksik lugu, näiteks mõistujutt viinamäe rentnikest, aga enamasti on nii, et Jeesuse tähendamissõnades on üks või paar sõnumit, mida antakse edasi piltide abil, mille detailidel pole konkreetset tähendust. Võtame või tähendamissõna sinepiivakesest, millest kasvas suur puu. Erinevate aegade piibliseletajad on mõelnud küll välja vaimukaid ja teravmeelseid seletusi selle kohta, mida tähendavad selles loos puu oksad, kes on linnud, kes tulid ja tegid puuokstele pesad, mis on pesad jne, aga võib siiski kahelda, kas need aitavad meil mõista loo sõnumit asjakohaselt, see tähendab seda, mida Jeesus selle looga öelda on tahtnud. Loo sõnumiks on kahtlemata see, kuidas tuleb Jumalariik: äkitselt, nagu väikesest seemnest tärkav hiigelsuur puu, on ka Jumalariik. Alguses ei ole ta nähtav, kuigi ta on inimeste keskel ja siis äkitselt saab nähtavaks tema suurus, mida kujutab selles loos kirjeldatud hiigelpuu. Suured puud, kivid ja mäed sümboliseerivad Jumala suurust ja väge ka Vanas Testamendis.
Meie tänane lugu on väga sarnane tähendamissõnaga sinepiivakesest. Kui kasutada võõrsõna, siis võib öelda, et neil kahel lool on väga sarnane struktuur. Jeesus maalib siin meie silme ette kontrastid – ühel pool on seeme, mis langeb viljatule pinnasele või pinnasele, kus see küll tärkab, kuid ainult hetkeks, teisel pool on viljakas maa. Ühel pool on asjatu külv, teisel pool on ülirikkalik saak. Ühel pool on nurjumine, teisel pool on edu ja kordaminek.
Kui me lähtuksime selle mõistuloo puhul seletusest, mille algkristlik kogudus loole on andnud ja Jeesuse suhu pannud, siis võiks hakata moraliseerima ja rääkima igasugustest halbadest asjadest, mis ei lase meis Jumala sõnal kasvada – ükskõiksusest, „maailmameelsusest“ ja muust säärasest. Aga kui selle tähendamissõna allegooriline seletus on sekundaarne, ei pea me nii tegema. Jeesus ei rääkinud seda lugu kindlasti ka selleks, et kogudusele moraali lugeda, vaid et kuulutada neile evangeeliumi, rõõmusõnumit. Seda lugu võib näha ju kahel kombel – võib mõelda nii, et küll on õnnetu lugu, ainult üks väike maalapike kandis vilja ja suurem osa seemet läks raisku. Aga võib mõelda ka hoopis vastupidi – jah, tõsi, ainult üks väike maalapike kandis vilja, aga ta kandis seda rohkem, kui külvaja seda oodata ja lootagi julges. Võib öelda ka nii: seda lugu võib lugeda nii optimisti kui ka pessimisti pilguga. Pessimist näeb kahe päeva vahel ööd, optimist näeb kahe öö vahel päeva. Jeesus on optimist, sest ta näeb keset maailmas valitsevat kurjust ja pimedust valgust, mis ei ole pärit sellest maailmast, vaid Jumala juurest. Ta on ise see valgus, kes on tulnud maailma – tulnud selleks, et asendada pimedus valgusega, kurjus headusega, mõttetus mõttekusega. Jeesus teab, et see töö, mida tema teeb, ei ole tema töö, vaid Jumala töö, kes temas toimib ja seepärast läheb see töö ka korda. Jeesus ise külvab oma evangeeliumi, oma sõna ja see kannab vilja ja rohkem, kui inimesed seda oodata ja lootagi julgevad. See lugu on jutustatud meie julgustamiseks, mitte noomimiseks ega manitsemiseks, sest meiegi oleme Jeesuse kaastöölised, kes jagavad tema sõna. Kõik kristlased on tema kaastöölised, sõltumata sellest, kas nad peavad jutlusi või mitte, sest evangeeliumi saab kuulutada ka väljaspool jutlust ja seda saab mõnedel puhkudel teha ka ilma sõnadeta.
Me kõik oleme kogenud evangeeliumist rääkides takistusi. Oleme kogenud, et rõõmusõnum lunastusest ei jõua inimesteni. Meie tänane lugugi räägib takistustest, seemnest, mis ei tärganud, kuid just selle taustal tahab Jeesus meid selle looga julgustada. Isegi siis, kui meile tundub, et meie töö on nurjunud, leiab Jumal ometi maalapikese, mis kannab vilja ja mitte keegi ega miski ei saa seda takistada. Loomulikult ei vabasta see meid kui Jumala kaastöölisi sõna külvamisel vastutusest ja vajadusest pingutada, vajadusest otsida teid, kuidas Jumala Sõna võiks inimesi paremini kõnetada. Ma olen nõus oma ametiõe Annika Laatsiga, kui ta ütleb ühes oma artiklis, et misjon on kiriku elu ja surma küsimus ja seepärast peab seda võtma tõsiselt. Ja mõtlema ka väga konkreetselt, mis on need takistused, mis ei lase Jumala Sõnal inimesteni jõuda. Küllap need on erinevad ja sageli väga isiklikku laadi. Näiteks võib olla põhjuseks, miks osa inimesi Jumalast midagi teada ei taha, see, et neil on seoses ristiusu või kirikuga olnud traumeerivaid kogemusi. Ja me ei ole õiglased selliste inimeste vastu, kui ütleme, et viga on neis. Viga ei ole küll ka evangeeliumis, aga võib olla viisis, kuidas seda kuulutatakse ja tõlgendatakse. Rõõmusõnum lunastusest Jeesuse läbi võib vahel moonduda lausa oma vastandiks – võimu- ja hirmureligiooniks. Armastavast Jumalast, kes tahab inimest lunastada, võib saada taevane despoot, kes inimest lakkamatult ähvardab ja karistab. Ei ole ju raske ette kujutada, millised on sellise religiooni tagajärjed. Aga tuleme tagasi tänase tähendamissõna juurde.
Tähendamissõna külvajast ei anna meile küll konkreetseid juhtnööre, mida teha, et Sõna inimesteni jõuaks, aga ta julgustab meid, et ka siis, kui meie kuulutust tabavad tagasilöögid ja ebaedu, ei tähenda see veel, et kõik on kadunud. Vaatamata konkreetsetele nurjumistele, mis Jumala Sõna levikule ikka ja jälle on osaks saanud ja saavad ka tänapäeval, ei saa viimselt keegi selle edu takistada, sest selle taga on Jumal ise, kes külvab inimestesse oma Sõna seemet. Et see on nõnda, seda näitab ka see, et kristlaste arv maailmas kasvab pidevalt ja ka kõige julmematel režiimidel ei ole õnnestunud ristiusku välja juurida. Meil on põhjust selle üle rõõmustada, aga meil on põhjust mõelda ka selle üle, mida saame teha meie, et see, millest jutustab meie tänane evangeelium, võiks saada teoks mitte üldiselt, vaid siin ja praegu.
Aamen.
Jaan Lahe (1971), dr theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
