“Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks!
Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te
selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde.” (1 Pt 2: 1-3)
Kas suudame ette kujutada maailma, kus ei ole kurjust, kavalust, silmakirjatsemist, kadetsemist, keelepeksu? Peaks ju suutma, kuid selle kujutelma realiseerimine tundub uskumatuna, pigem muinasjutus või unes võimalik olev. Elamine usus aga tähendabki teatud mõttes maisest reaalsusest väljaspool olemist, sest see on elu koos Jumalaga, mida ei ole võimalik selgelt ja tõenduspõhiselt kõrvalseisjatele seletada. Kuid usklikena oleme ikkagi inimesed ja igasuguste pahede küüsis ning vajame hädasti korralekutsumist, et ka meie ei peaks ükskord mõistmatutena pealt vaatama Jumala reaalsuses elavaid inimesi. Kahjuks võivad sellised negatiivsed muutused toimuda ning seetõttu vajame ikka ja jälle, et meid justkui ärkvele raputataks.
Peetruse 1. kirja kirjutamise eesmärgiks oli tõenäoliselt soov õhutada kristlasi kasvama Jumala usaldamises ja kuulekuses kogu oma elus ning seda eriti kannatustes. Raskustes tunneme eriliselt igatsust Jumala toetava sõna järele ja seda võib tõepoolest võrrelda ka imikutega, kes lausa nõuavad emapiima. See on instinkt, vajadus, eluline vajadus. Samuti on osadus Jumalaga vajadus, mis on vaimulikus mõttes elus püsimise aluseks.
Arvo Pärt ütles 12. märtsil käesoleval aastal Tartu ülikooli aulas peetud loengul, mida oleks vist küll õigem mõtiskluseks nimetada, et teoreetiliselt näitab elukell alati 5 minutit enne kella 12. Tõepoolest, elu on ju nii lühike Jumala loodud kõiksuse kõrval, et kogu meie tegevus tundub olevat viimased minutid enne selle ajaliku elu lõppu. Lisaks sellele ei tea me, kas meile on antud selles maailmas veel 5 minutit või rohkem… või vähem. Siis küsime, et kuhu siin mahub kurjus, miks sellele aega raisata, kas tõesti ootame lõpuminuti saabumist, üritades siis viimasel hetkel kõik heaks pöörata? Võttes seda küsimust tõsiselt, võib tekkida paanika: “Kus on Jumal, ma tahan Ta üles leida, et need viimased minutid Tema juhtimise all mööda saata!” Minu meelest annab sellises otsingus hea suuna kätte jällegi üks Arvo Pärdi mõte, mida ta ütles samal loengul, millele juba enne viitasin: “Jumal tuleb meile ise vastu, sest me oleme Tema looming. Me ei pea Teda välja mõtlema, Tema mõtles meid välja.” Jumal on meis… see on nii ilmselge, sest kuidas muidu oleks Ta näidanud meie vastu üles nii suurt armastust, tuues ohvriks oma poja.
Selles teadmises võiksimegi nüüd vaadata endasse ja ennast ka sellesse Peetruse kirjakohta sisse kirjutada. See on, nagu ütleks Jumal meile: “Sina, …, pane maha kogu kurjus, kavalus, silmakirjatsemine, kadetsemine, keelepeks ja kõik muud pahed ning igatse jumalasõna puudutust, et sa võiksid Issanda heldusest antud pääste, Tema armastuse, poole kasvada.”
Kui Jumal meid kõnetab, siis ei jää meil küll üle muud, kui ütelda: “Ma tahan panna maha kõik paha, ma soovin kogeda Jumala lähedalolu, Tema puudutust!” Kas me jääme siis seejärel ootama midagi suurt ja vägevat, mis peaks sündima? Aga võib-olla jäämegi kogu eluks ootama, sest laseme Jumala mööda minna, kuna ei oska ka pisiasjades Teda otsida ja leida. Kindlasti oleme kõik kogenud raskeid olukordi, kus isegi pisim positiivne noot võiks teha päeva palju helgemaks. Mul tuleb aga ka meelde minu vanaisa Harri, kes ütles ühes jutluses, mida hiljuti lugesin, et Siberi vangilaagris tundis ta, kuidas Jumala armastus teda igal päeval hõlmas. Ta koges neid märguandeid küll palukeses leivas, küll sõbralikus sõnas, küll kinnitavas käepigistuses või mõnes vaikuse hetkes, mida ta tohtis veeta rõveda seltskonnata.
Tulles tagasi Arvo Pärdi mõtte juurde, siis kas oskame olla tänulikud, et see 5 minutit, mis puudub kella 12st, ikka veel kestab? See tähendab, et meil on veel aega midagi muuta. Küsime: “Mida, mida muuta? Jumal, ütle kiiresti, sest aeg lendab!” Võib-olla Jumal ütles juba 3 minutit tagasi, kuid me ei pannud tähele. Aga me teame ju, et oleme Tema looming ja vastused ei peaks seega kaugel olema. Meil ei tule pead lootusetult norgu lasta, vaid pigem avada oma süda ja silmad nägema Jumalat ning siis näeme ka iseennast ja leiame võib-olla väga palju, mida on vaja elus muuta. Kas jaksame seda kõike oma jõuga teha? Tundes oma suutmatust pöördume selles kitsikuses Jumala armastuse poole ja lastes sel välja voolata meie peale, ei ole enam miski võimatu, sest niimoodi saame Jumalaga üheks ning võime kogeda imet, ja seda ka kõige lootusetumas olukorras. Sama koges ka Kristus, sest seal, kus Ta kaotas justkui kõik, võitis Ta ühtlasi kõik – ja meie koos Temaga.
See Peetruse 1. kirja 2. peatüki algus on jätkuks 1Pt 1, 22 öeldule: “Et te olete kuulekuses tõele oma hinged puhastanud siiraks vennalikkuseks, siis armastage raugematult üksteist puhtast südamest!” 2. peatüki alguses, mis on tänase jutluse kirjakoht, on õpetus, milles peaks see armastus väljenduma ja mis võiks olla Jumalale meelepärane. Kas kõige paha maha panemine on siis võimatu? Kui oleme Jumala armastuses, siis ei peaks see ju võimatu olema, sest see armastus on vägevam kõigest, ka surmast. Kas see on meie usk ja kindel veendumus? Kui vastus on kahtlev, siis ei ole muud, kui igatsedes palvetada, et Jumal meis usku kinnitaks ja kasvataks selle päästmise poole, mis on meile osaks saanud Kristuses.
Aamen.
Siimon Haamer (1973) on EELK diakon, EELK Usuteaduse Instituudi Tartu Teoloogia Akadeemia juhataja
