„Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ka mina ära oma Isa ees, kes on taevas.“ (Mt 10:32–33)
Tänapäeva ühiskonnas on sõnu palju, õieti ütleme, et infot on palju ja see levib väga kiiresti ja kontrollimatult. Isegi sellisel määral, et kaob ära piir info ja müra vahel, sestap ei oma palju sellest, mida kuuleme, meie jaoks mingisugustki tähendust. Vahel jääb mõni katkend mälusoppi, selle aktiveerimiseks saab internetiavarustest vanu lugusid välja otsida ja end asjaga kurssi viia. Sõna tähendus on aastate jooksul teisenenud ja vahel tunneme, et kui midagi on liiga palju, siis väärtus kahaneb kiiresti. See aga mõjutab meie suhtumist igasugusesse sõnasse ja ka Sõnumisse.
Jeesuse öeldud sõnu, Tema õpetust on Püha Vaimu väes hoitud tänapäevani.
Informatsiooni kogumise ja talletamise viis oli paari tuhande aasta eest meie aja inimese jaoks kujuteldamatult teistsugune. Aga on miski, mis hoiab ja kannab olulist. On Vägi. Väe toimimist võime jälgida läbi ajaloo.
Jeesuse maine elu on fakt, Tema tegevus ja õpetus samuti. Jeesuse mõistmine, Temast osasaamine, Tema taipamine ja sõnumi jagamine on olnud kiriku osa.
„Kes mind tunnistab inimeste ees …“ tunnistus on sõnad, on elu, viimaks on see vägi. Jeesuse Kristuse kirik, Kristuse maapealne ihu, osaduskond maailmas. Kristus, kiriku pea annab ülesande kuulutada maailmale evangeeliumi, Jumala toimimist maailmas, mille tulemuseks on võit surma ja patu üle – igaüks, kes usub, sellel on igavene elu. Kes sõnumi vastu võtab ja seda maailmas elades jagada julgeb, on Kristuse kiriku liige.
Kuidas saab inimesest osaduskonna liige? Jumal otsib ja kutsub. Jumalal on minuga oma plaan, Jumal ei kutsu inimest niisama, igaks juhuks. Mitte ainuski liige ei ole varumängija pikal pingil, ootamas oma võimalust; kui Jumal on puudutanud, siis algab võitlus, milles iga hetk on oluline.
Jeesuse kuulutuse oluliseks osaks on inimese julgustamine. Ta teab, kuidas meie elu toimib, isegi ajaline distants ei tee Jeesuse kuulutust tühjaks või eluvõõraks, vastupidi – see, millest ta kõneleb, on täna vaat et olulisemgi kui omal ajal. Üks põhiline küsimus meie jaoks on, kas kirikul on veel midagi maailmas teha? Või nõustume maailma tõdemusega, et kiriku aeg on läbi saanud, tänapäeva inimese ja elu jaoks on kirik võõras ja elukauge?
Kirik on inimesed maailmas, kes on saanud igaviku julgustuse osaliseks ja tahavad ning mõistavad seda maailmas jagada. Salgamine ja tunnistamine on tänase kirjasõna küsimus. Kuid Kristus on maailma jaoks varjatud ja saab avalikuks nimelt järgijate, kiriku kaudu. Kas Jeesus oli ja on vajalik? Sellele annavad tõestuse või tõenduse jüngrid, püha seeme, tunnistajad. Välised vahendid maailmas muutuvad. Teadmised maailmast, inimesest on võimsalt arenenud, meil on filigraansed oskused, et maailma kujundada ja muuta, sageli tundub, et maailma arengul ei olegi piire. Igal ajal on olnud lootus, et veel pisut ja me olemegi saavutanud täiusliku maailma. Paar üksikasja veel ja siis ongi kõik korras, parimas korras.
Jeesuse tunnistus sellesse ideaalmaastikku ei mahu. Tema elu, kannatus ja surm, õpetus ja ülestõusmine surnuist juhatavad patu ja kurjuse, kaose ja ahastuse sisse ning seejärel täiuslikkusse, pühadusse. Selles vanas inimeses ei ole midagi head ja uues ei ole enam kohta vanale. Uus tunnistab Jumala pühadusest, täiuslikkusest, igavesest. Need jõud, mis Jeesus alistasid, püüavad inimest pühadusest lahutada, sageli väga meeldivate asjade läbi. Eksitaja suur kavalus on, et ta julgustab meid arenema, mitte muutuma, mitte meelt parandama, vaid siit ja sealt puuduvat osa kohendama, kehutades inimese arvama, et tema enese sees on piisavalt võimalusi saada väga heaks. Kui ma saan ise hakkama, saan oma eluga toime, siis pole Jumalat vajagi. Sellisel kujul jumalasalgamine on iseenesest meeldiv. Tunda end elu peremehena – see on võimas. See on aga siiski piiritletud maailm. Maailm, mille mõõduks on inimene ja tema võimekus … või elu, mida valgustab Jeesus oma julgustusega, et oleksime täiuslikud, nagu meie Taevane Isa on täiuslik.
Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Kiriku osa on jätkuvalt hoida maailmas avatuna kaht võimalust, julgust tunnistada ja juhtida inimest valima. Valik on sinu!
Margit Lail (1966) on EELK Kanepi Jaani koguduse õpetaja.
